Kogemused

See oli väga hea ja huvitav kogemus, tunnen, et parandasin oma eesti keelt. Mulle ka meeldis väga õppida teises koolis, kus oli erinev haridussüsteem. Koolitundide abil sain eesti kultuuri süveneda.
Näiteks kirjandustundides rääkisime eesti luuletajatest ja kirjanikest ning muusikatundides laulsime kauneid laule.
Võin öelda, et armusin väga väiksesse ja hubasesse linna, mul oli rõõm elada seal ja käia kohvikutes ja heas koolis. Vaatamata sellele, et ma oma klassikaaslastega eriti ei suhelnud, õnnestus mul siiski kohtuda huvitavate inimestega ja hoian nendega jätkuvalt ühendust.
Jagan teiega kirja, mille saatsin ühele oma õpetajale.


Vahetusõpe esimene nädal on lõppenud, kirjutan teile, et jagada oma muljeid.
Ühiselamus, kus me elame, on hea, siin on väga vaikne ja koht on väga ilus, öösel võib näha hämmastavat tähistaevast. Me elame linnast väljas, busse käib vähe ja nad sõidavad väga harva, kooli peab sõitma 15min bussiga ja veel 15 min jalgsi ning kooli jõuame pool tundi enne tundide algust, muid võimalusi meil kahjuks pole..
Nende kool on väga ilus ja mugav, koosneb kahest hoonest – uus ja vana. Koolis on kolm gümnaasiumiastet ja igas on 6 õppesuunda! Mina ise õpin sotsiaalselsuunal. Mulle väga meeldivad õpetajad ja nende õpetamisstiil.Tunnid on enamasti loengute vormis.Kirjanduse-,kunsti- ja muusikatunnid on minu jaoks väga huvitavad. Meie kirjandusõpetaja on eesti kirjanik ja kirjanduskriitik Paavo Mattis ja nüüd ma loen Haruki Murakami raamatut eesti keeles! Kunsti- ja muusikatundides on meil ajalugu, kuid õpetajad räägivad väga huvitavalt. Muusikas on meil arvutimuusika lühikursus, esimestes tundides õppisime pärimusmuusikat ja regilaulu ning seejärel koostasime arvutiprogrammi abil regilaulu põhjal sämpli. Reedel kunstis oli meil loeng Eesti impressionistidest, seda jutustas meile Tartu Ülikooli professor, sain palju teada ja lähen varsti kunstinäitusele kus asuvad Villem Ormissoni maalid. Kõige keerulisem on muidugi eesti keele ortograafia. Aga kõik kohtlevad meid hästi ja probleeme pole.
Nädal möödus väga kiiresti, tundides saan kõigest aru ja mulle väga meeldib tunne, et oleme süvenenud eesti kultuuri.. Viljandi õhkkond on väga meeldiv. Tänaval on alati udu ja taevas on hall, aga see annab linnale võlu.

Söömise pärast ei pea me muretsema. Sööme 3 korda päevas, hommikusöögiks on hommikuhelbed, siis koolis ja õhtul valmistame ise õhtusöögi. Meil on toas külmkapp, seega kõik on olemas. Lugesin juba seda raamatut ära, mida meile kirjanduse kodutööks andsid ja mul on nüüd vaja kirjutada sellele raamatututvustuse, lugemisprotokoll ja homme tunnis kokkuvõte (400 sõna).Loodan, et saan sellega hakkama. Ja homme on meil ka matemaatika kontrolltöö, nii et päev tuleb raske. Teisipäeval käisin klassivennaga Viljandi Rahva Muuseumis, maalide näitusel, mulle väga meeldis! Siis jalutasin linnas, käisin antiigipoes ja kohvikus. Ilm on ikka sama – udu ja vihm.

Tahan tänada VeniVidiVici organisatsiooni ja kõiki töötajaid sellise suurepärase programmi loomise ja toetamise eest, mis annab õpilastele võimaluse õppida, elada teises kohas ning õppida eesti keelt!

Mari-Anna, Tallinnast

Minu nimi on Nikolai. Loksal, kus ma elan, on ainult üks kool (Loksa Gümnaasium), kus eestlased ja venelased õpivad koos küll ühes majas, kuid on ikkagi eraldi. Ainult kehaline kasvatus ja tööõpetus meil on koos.
Soovisin osaleda õpilasvahetuses ning alguses ei tahtnud kaugele minna. Otsustasin osaleda neljanädalases õpilasvahetuses oma koolis Loksa Gümnaasiumis, kuid eestikeelses klassis.
Alguses ma muidugi kartsin, et ei saa hakkama, et ei saa õpilaste ja õpetajatega hästi läbi. Aga kõik läks suurepäraselt! Kõik õpetajad olid väga sõbralikud. Kui ma ei jõudnud klassitööd lõpuni teha, siis nad lubasid kodus lõpetada või andsid mulle pool koormust. Õpilastega mul ka vedas, kõik tahtsid mind aidata, kõik olid minuga lahked.
Mul oli nii hea eesti keele praktika selles klassis! Ma hakkasin paremini rääkima ja aru saama, millest teised rääkisid. Vahetunnis me ka rääkisime pidevalt eesti keeles. Kodus ma lugesin igal õhtul eestikeelset raamatut. Sellest oli ka palju kasu. Tunni ajal püüdsin alati vastata õpetaja küsimustele, et oleks rohkem praktikat.
Ma soovitan kõikidele osaleda õpilasvahetuses, kui te tõesti tahate õppida eesti keelt. Alguses on muidugi raske, aga lõpunks saate aru, et tasub proovida, sest tõesti on väga head tulemused. Minu tulemus on selline, et ma jäingi eesti klassi. Mu uued õpetajad ja õpilased pakkusid mulle seda võimalust ja ma otsustasin nendega edasi õppida.

Nikolai, Loksalt

Minu õpilasvahetus kestis 4 nädalat. Õpin Kohtla-Järve Järve Koolis, kuid õpilasvahetuse ajal läksin Noarootsi Kooli. Sain elada sel ajal kooli lähedal asuvas õpilaskodus.

Soovisin eelkõige arendada oma eesti keele oskust ja viibida eestikeelses keskkonnas, kus saan suhelda ainult eesti keeles. Soovisin saada palju eesti keele praktikat ning selleks tundusid Lõuna-Eesti või Lääne-Eesti koolid kindlasti hea valikuga. Noarootsi Kool on suhteliselt väike, aga väga hubane, pika ja väärika ajalooga kool, mis asub Läänemaal, Lääne-Nigula vallas. Koolis säilitatakse rannarootslaste traditsioone, gümnaasiumis õpitakse ka Põhjamaade kultuuri ja rootsi keelt. Kooli lähedal asub õpilaskodu, kus on mugav elada.
Noarootsi Koolis on saanud pikaajaliseks traditsiooniks Luciapäeva tähistamine 13. detsembril, kus ka mul õnnestus käia. See on päev, mida Eestis tähistatakse eeskätt just rannarootsi aladel, sh Noarootsis.
Noarootsi Kool tähistas Luciapäeva imeilusa kontserdiga – kõlasid kaunid rootsikeelsed jõululaulud. Luciapäev tuletab inimestele meelde valguse võitu pimeduse üle ning selle kontsert juhatas kenasti sisse ilusa jõuluaja.
Olen loomult tagasihoidlik ja alguses kartsin, et ei saa vabalt teistega eesti keeles rääkida, aga sain juba esimesest päevast aru, et see ongi ju mu õpilasvahetuse eesmärk – hakata julgemini eesti keeles rääkima ja eesti keelt vabamalt kasutama.

Õpilasvahetus andis mulle palju julgust eesti keeles rääkida ja palju teadmisi eesti keele kasutamiseks. Sain teada igasuguseid igapäevaelu väljendeid, slängi ja muud sellist. Leidsin endale ka uusi sõpru, kellega jätkan suhtlemist eesti keeles. Enda kohta avastasin seda, et olen tegelikult palju julgem, kui olen seni seda arvanud.
Õpilasvahetuses läks hästi see, et sain palju suhelda. Mul oli võimalus rääkida nii õpilasvahetuse mentorite, kaasõpilaste, õpetajate, õpilaskodu kasvatajate ja direktoriga. Sain olla ja õppida täielikult eestikeelses keskkonnas.
Nädalavahetustel käisin kodus, sest õpilaskodu oli siis suletud ja see sõit oli pikk, kuid MTÜ VeniVidiVici kompenseeris mulle kõik sõidukulud.

Mulle meeldis õpilasvahetuse korraldamine ja ka koordinaator, kes mind väga motiveeris ja aitas igasuguste küsimuste ning muredega, samuti andis nõu vahetuskooli valiku osas. Koordinaator oli sõbralik ja lahke.
Soovitan kõikidel noortel õpilasvahetuses osaleda, sest see on suurepärane võimalus laiendada oma silmaringi, saada tegelikku keelepraktikat ning leida palju uusi sõpru.

Mihhail, Kohtla-Järvelt

Tead seda tunnet, kui oled koolis mitu aastat õppinud vene keelt, aga rääkida ei oska ega julge? Soov arendada enda vene keele oskust oli see, mis Marilini meie programmi juurde tõi ning viis ta seiklusele Lasnamäe Vene Gümnaasiumisse.

Hakkasin eelmisel aastal huvi tundma võimaluste kohta, mis aitaks mul arendada oma vene keele oskust ning nii leidsin VeniVidiVici. Kirjutasin neile ja sealt see alguse sai… Ette tuli koroona ja minu õpilasvahetus lükkus edasi ning olin juba lootust kaotamast. Veebruari alguses sain aga kirja ja mulle pakuti võimalust õppida kaks nädalat Lasnamäe Vene Gümnaasiumis. Soovisin minna küll Narva, kuid ööbimine oli lihtsam leida Tallinna ning see sai otsustavaks.
Raske oli harjuda teistsuguse keskkonna ja suurema kooliga. Õppisin palju tänu klassikaaslastele, kellelt julgelt küsisin, mida üks või teine sõna tähendab. See, et õppisin nende klassis, aitas arendada ka nende eesti keele sõnavara. Minu klassis räägiti eesti keelt vähe ja paljud kartsid minuga rääkida, aga saime kõik tegelikult hakkama.
Kool oli minu jaoks väga suur, õpin ise koolis, kus on 160 õpilast ja järsku sattusin ma kooli, kus on 1200 õpilast. Toidud maitsesid natukene teistmoodi ja järjekordades ei olnud ma harjunud ootama, sest minu koolis neid pole. Üks huvitavamaid asju oli minu jaoks nende mõistes lõokese päev, kus minu klassi tüdrukud käisid igas klassis esinemas. Täiesti tavaline oli selle päeva juures ka see, et küpsetati pirukaid, mis olid imemaitsvad.
Mina soovitaksin väga õpilasvahetust, kuigi 9 klassis oli mul enda kooliasju tagantjärgi raske teha, kuid see oli seda igati väärt. Ma sain juurde uusi tutvusi, keelelisi teadmisi, imelise kogemuse ja palju muud. Mina, kellel ei olnud üldse hea vene keele oskus ja olin õppinud seda ainult koolipingis, läksin venekeelsesse kooli ja sain hakkama! Lasnamäe Vene Gümnaasiumis oli imeline juhendaja, kelle poole sain pöörduda. Aitäh!

Ära oota, vaid kirjuta juba praegu VeniVidiVicile ja osale õpilasvahetuses!

Vahepeal on huvitav lugeda noorte mõtteid juba enne vahetusõpilaseks minemist. Mis motiveerib noori osalema? Miks vahetusse minna soovitakse? Cariina, kes tänaseks hetkeks on juba õpilasvahetusest tagasi, jagas enda mõtteid enne vahetusperioodi. Ehk on tema jutus miski, mis sind kõnetab?

Olen ühe korra varem vahetusõpilaseks käinud VVV kaudu ning kuna see oli väga huvitav kogemus, teadsin kohe, et soovin veel vahetusõpilane olla. Eelkõige sellepärast, et see annab hea võimaluse ühelt poolt näha elu teistes koolides ning tutvuda nende koolisüsteemiga, kuid õpilasvahetuse kaudu saab ka uusi tutvusi ning sõpru. See on hea vaheldus oma koolist ja paneb kodukooli teisiti nägema.

Olen alati otsinud väljakutseid ja üritan end panna uutesse situatsioonidesse, sest kõik huvitav juhtub väljaspool minu mugavustsooni ning õpilasvahetus on kindlasti asi, mis mind mugavustsoonist välja utsitab. Kuna eelmine õppeaasta vahetusse ei saanud minna, siis seda suurem oli soov sel aastal ikka vahetuses taas ära käia.

Loeme enda organisatsiooni sünnipäevaks 2012.a märtsikuud. Just siis võtsid kaks esimest julget tütarlast – Mailen ja Kadi – ette põneva teekonna oma kodukoolidest Otepää Gümnaasiumisse. Nüüd, 10 aastat hiljem, jagavad Kadi ja Mailen meenutusi oma vahetusperioodist ning räägivad veidi ka sellest, millega nad nüüd tegelevad. Huvitaval kombel on mõlemaid eluteed viinud hariduse valdkonda.. Aga lugege nüüd ise lähemalt!

 

Mailen Remmelg, endine Rakvere Reaalgümnaasiumi õpilane.

1. Mida mäletad õpilasvahetusest?
Õpilasvahetus on meelde jäänud kui väga positiivne kogemus ja sain mitmed sõbrad selle käigus

2. Kas mäletad, miks soovisid õpilasvahetuses osaleda?
Olen alati tahtnud uusi asju proovida ja see tundus vahva väljakutse

3. Kus siis õppisid ja kuhu läksid õpilasvahetuse raames?
Õppisin Rakvere Reaalgümnaasiumis ja läksin otepää gümnaasiumisse

4. Millega sa praegu tegeled?
Hetkel olen Kadrina Keskkoolis matemaatikaõpetaja

5. Sinu elumoto?
Elumoto.. hmm ei olegi otseselt, aga kui peaks valima, siis ilmselt ela hetkes

5. Sinupoolne tervitus VVV sõpradele.
Tervitus: ära karda uusi väljakutseid! Nt õpilasvahetust

 

Kadi Lääts, endine Tõrva Gümnaasiumi õpilane.

1. Mida mäletad õpilasvahetusest?
Päris palju asju meenub – Otepää kooli soe vastuvõtt, noomida saamine matemaatika tunnis ja ühised väljasõidud klassiga.

2. Kas mäletad, miks soovisid õpilasvahetuses osaleda?
Tegelikult tahtsin minna Narva, et oma venekeele oskust parandada, aga sinna ei saanud sel momendil. Otepääl oli sõbranna ees ja sai majutust pakkuda.

3. Kus siis õppisid ja kuhu läksid õpilasvahetuse raames?
Õppisin Tõrva Gümnaasiumis, vahetusse läksin Otepää Gümnaasiumi.

4. Millega sa praegu tegeled?
Minu teed jõudnud ka haridusvaldkonda, töötan uues tehnoloogiakoolis kood/Jõhvi kogukonnajuhina. Vabal ajal reisin, veedan aega pere ja sõpradega.

5. Sinu elumoto?
Today is a good day to have a good day!

5. Sinupoolne tervitus VVV sõpradele.
Praegusel ajal on vaja kokku hoida ja üksteisele olmas olla, tehkem seda!

Võime uhkusega öelda, et sel aastal õpilasvahetuses juba 7 noort, kes on esitanud iseendale väljakutse ning elanud, õppinud uues koolis ja keskkonnas. Üks neist on ka Alexandra, kes jagab allpool väga ilmekalt enda vahetuskogemuse muljeid.

 

Olen Kadrina Keskkooli 10. klassi õpilane Alexandra Laanemägi. Vahetusperioodi raames õppisin, aga nädal aega Saaremaa Gümnaasiumi G1.m ehk G1 möögaroosi klassis. Alguses ma ei saanud aru, millele sõna möögaroos vihjab, kuid kõik sai selguse. Sealsed klassid on oma nimed saanud lillede järgi, mis on koolimaja suure laemaali peal ning möögaroos on tegelikult iiris. Kuna mu õde elab Saaremaal, sain teha kaks ühes – veeta aega koos temaga ning avastada uut ning põnevat kooli.

Minu teekond sealses koolis sai alguse 10. jaanuaril. Kõndisin koolimaja välisukse poole ning nägin, et üks inimene läheb just parasjagu sisse. Tegin siis veidi kiiremad sammud ja haarasin uksest kinni, et saaks kohe sisse astuda. Minu üllatuseks oli uks väga raske. Kangutasin seda ning sain kuidagi sisse. Alles pärast sain teada, et tegelikult on sisse saamiseks vaja kaarti ning seejärel avanevad uksed automaatselt. Järgmistel päevadel olin targem ning avasin ukse mulle antud kaardiga.

Sealne koolipäev algas kell 8.30 ning tunnid kestsid 75 minutit. Kuna minu koolis kestavad tunnid 45 minutit, kartsin natukene, et 75 minutit järjest tunnis olla kujuneb katsumuseks. Tegelikult oli asi vastupididne – koolipäevad möödusid seal väga kiiresti. Sealne koolikell polnud samuti päris tavapärane. Tundi saatis meid hoopis linnulaul.

Räägiksin ka veidi kõige meeldejäävamatest tundidest. Mind üllatas positiivselt kehaline kasvatus, kus tavalise suusatamise asemel tantsisime me hoopis rahvatantsu. Oma suunamooduli raames osalesin arhitektuuri tundides, kus sealsed õpilased tutvustasid parasjagu oma disainitud ning valmistatud lampe. Minu lemmik tunniks oli psühholoogia. Ma ei teadnudki, et joonistatud põrsa järgi on võimalik inimese kohta midagi teada saada.

Mul oli tohutult huvitav nädal! Ma sooviksin väga tänada oma sealset klassi, kes mind nii soojalt vastu võttis. Ma soovitaks kõigil, kes on mõelnud minna vahetusõpilaseks, oma mõte teoks teha. See on kogemus, mida ma ei unusta iial!

Lisan siia ka pildi oma vahetusklassist (mina olen alumisest reast paremalt viies).

Üldiselt annavad meie vahetusõpilased või keelepraktikud lühikesi tagasisidesid. Heiti, kes praktiseeris eesti keelt, tagasiside oli aga justkui sõõm värsket õhku – iga lause tekitab soovi veel lugeda, olla justkui osa Heiti keelepraktika teekonnast. Kui sa ei usu, siis loe ise!

 

Ma olen enamus oma elust elanud venekeelses keskkonnas. Ühel hetkel sain aru, et kauaaegne viibimine selles venekeelses inforuumis on äärmiselt halvasti mõjutanud minu eesti keele oskust, mis on omakorda kajastanud minu sõpruskonnas, kooliaastates ja lõpuks võimaluses kodanikuna aktiivselt kaasa rääkida ühiskonnaelus. Kuna ma ei tahtnud, et minu täisväärtuslik elu jääks elamata, hakkasin tasapisi taaselustama oma eesti keelt.

Kuidagi läks õnneks, et surfates ENLi veebilehte leidsin nende liikmeskonnast VeniVidiVici. Kuna olen sellest organisatsioonist varem juba kuulnud, kiiresti taastutvusin sellega ja aega viitmata panin ennast keelepraktikale kirja. Nii saigi see ankeet täidetud ja mõne päeva pärast keelementor Lõuna-Eestist leitud. Mul vedas, sest sain keelementori, kes oli päris seltskondlik ja kellega oli võimalik rääkida lõpmatult. Mõned teemad, mis meid huvitasid, olid sarnased, mõned aga täiesti erinevad, mis ainult andis juurde rohkem huvitavaid teemasid, mida me arutasime.

Esimene kohtumine ei kestnud kaua, kuna meil mõlemal polnud palju aega tol päeval, sestap otsustasime teha tutvumiskohtumise. Saime tuttavaks, natukene rääkisime ja panime paika järgmise kohtumise kuupäeva. Ehkki leppisime kokku, et hakkame kohtuma üheks tunniks, tihtipeale kestsid need kohtumised kauem, sest olles päris jutukad inimesed, mõnikord läksime üle ühe tunni. Täpselt see juhtuski esimesel kohtumisel. Rääkisime rohkem kui 2 tundi. Oli väga tore. Tänu sellele, et mu keelementor oli Lõuna-Eestist pärit, rääkisime palju sellest, kuidas Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti erinevad. Ma rääkisin sellest, mis toimub Tallinnas, miks Telliskivi ala kohta hakkas levima rahvasuus nimetus “uus Bermuda kolmnurk”, milline elu on Tallinna linnaosades, näiteks Põhja-Tallinnas ja Lasnamäel. Arutasime Tallinna eliitkoole, vene koole ja palju muid. Kuna ta ise õpib Treffneris oli päris huvitav kuulda, mida ta mõtleb oma koolist, milline õhkkond ja koolielu seal on. Olin Treffnerist hästi palju kuulnud, aga siiamaani ma isiklikult sealt kedagi ei teadnud, sestap polnud enne võimalust täispilti saada.

Samamoodi nagu ma rääkisin Tallinnast, tutvustast ta mulle Tartut, kuhu ise lähen järgmisel aastal õppima. Arutasime poliitikat, Iisraeli-Palestiina konflikti, ainuvõimu Tallinnas, parempoolsete tõusu. Samas arutasime tähtsaid küsimusi ka. Näiteks, millise kooli sõrmus on kõige ilusam? Kas Reaalkooli, Treffneri või hoopis 21. kooli? Kui ma tõstsin üles kirjanduse teema, tuli välja, et mu keelementor oli suur raamatukoi. Mis iganes raamatu ma nimetasin, ta on sellest kas kuulnud või isegi lugenud (vene kirjandus k.a). Hästi palju rääkisime kinokunstist, sest see meeldib mulle samapalju nagu talle kirjandus. Rääkisin sellest, kuidas mulle meeldib käia Kino Sõpruses või Forum Cinemas filme ja kinoklassikat vaatamas. Tema aga tutvustas mulle Tartu Elektriteatri, millest ma pole miskipärast senimaani kuulnud. Tegelikult patrasime kõigest, mis iganes meelde tuli.

Minu e-keelepraktika kestis umbes poolteist kuud ja selle aja jooksul oleme kohtunud Zoomis 9 korda. Mul on väga vedanud keelementoriga. Iga kord sisenesin Zoomisse hea meelega teades, et veedan järgmised poolteist tundi mõnuga. Loomulikult sellised jutuajamised aitasid kaasa minu eesti keele parandamisele. Oli eriti põnev arutada kunsti, kirjandust ja kinokunsti, sest sellised teemad vajavad natuke teist sõnavara, mida eriti tihti ei kasutata koolis ega igapäevaelus.

Ma soovitaks inimestele e-keelepraktikat just sellepärast, et see on mugav, meeldiv ja väga loomulik viis õppida eesti keelt. Tänu VeniVidiVici ma sain tuttavaks ühe super tore inimesega, kellega sain isegi kokku päriselus, külastades Tartut. Tema näitas mulle Tartut, rääkisime siinsest elust, käisime Elektriteatris kinoklaasikat vaatamas ja lihtsalt ajasime juttu erinevatest asjadest ja elust istudes Emajõe ääres vaatega Supilinnale. See oli üks kõige toredaim highlighte sellest suvest, mis mulle meelde jäi. Vaevalt oleks see juhtunud, kui poleks VVV-d. Mulle meeldis Tartu varem, aga nüüd olen täiesti armunud sellesse. Ja loomulikult mida rohkem tuttavaid ja sõpru on Tartus, seda parem! Eriti kui kavatsen minna järgmisel aastal sinna õppima.

Seekordne kogemuslugu tuleb keelementii Danila sulest, kes on räägib meile sellest, miks lisaks koolis keele õppimisele on oluline keelt ka praktiseerida.

 

Ma olen 12. klassi õpilane, kes soovis saada rohkem eesti keele tunde, et vältida keelebarjääri ja arendada keeleoskust. E-keelepraktika andis selleks hea võimaluse. Mul on hirm, et ma ei saa eesti keelest piisavalt hästi aru või ei oska seda kasutada.
Me rääkisime keelesõbraga kaks korda nädalas erinevatel teemadel, näiteks vestlesime muusikast, laulupeost, eesti kommetest. E-keelepraktika kestis peaaegu kaks kuud.

See oli väga oluline minu jaoks, sest sain rohkem kuulata keelt, rohkem rääkida. Inimene, kes oli minu keelesõber, alati aitas mind, leidis uusi sõnu, parandas vigu. Minu sõnavara ja grammatika muutus palju paremaks. Kahtlemata on see nii, ületasin keelebarjääri osas hirmu, ma saan rohkem minu elust rääkida. Olen alati valmis alustama vestlust eesti keeles.

Soovitan ka teistele noortele e-keelepraktikat, see on rohkem vabas vormis. Õppimine koolis on oluline, aga e-keelepraktika on hea viis panna oma teadmised proovile, parandada oma kõne- ja grammatikaoskust ja muidugi leida uusi tuttavaid!

Sel juubeliaastal otsustasime VeniVidiVici naiskonnaga viia ellu ühe idee, võib isegi öelda unistuse, mis oli me peas olnud juba mitred aastaid – korraldada üks vahva laager meie sõpradele! Allpool saate lugeda muljeid laagri peakorraldajate Diana ja Teele vaatevinklist.

VeniVidiVici suvepäevad on organisatsioonil olnud mõtetes olnud aastaid, kuid sel suvel tegime need teoks ja emotsioonid on ülevad! Oleme end pidanud staažikaks noortega koostöö tegijaks ent meie pagasisse suvepäevade lisamine andis suure lisandväärtuse. Kuna õpilasvahetuste organiseerimine on olnud viimasel aastal häiritud, andis suvepäevadel osalemine noortele hea võimaluse kodust välja saada ning sarnaste huvidega inimestega kohtuda.

Viljandimaal toimuvatele suvepäevadele tulid noored üle Eesti – see muutis kogu olustiku ja temaatika veelgi põnevamaks! Noored olid suuremal või vähesemal määral seotud olnud VeniVidiViciga, kes osalenud õpilasvahetuses, kes olnud vabatahtlik ja kes osalenud e-keelepraktikas. Osalejad olid aktiivsed ja osavõtlikud. Täpselt selliseid laagrilisi ihkavad kõik korraldajad – noortel esines tasakaal sisustatud ajaviite ja vabaks määratud aja vahel, mil suudeti keskendunult kaasa lüüa ning nautida erakorralist suveilma. Märkimisväärne on ka side, mis tekkis osalejate vahel, põnev oli ka see asjaolu, et suvepäevad tõid kokku kaks noort, kes kuid e-keelepraktika raames keelesõbrad olnud ning seni internet vahendusel suhelnud. Soojad suhted olid loodud ka osaliste ja korraldajate vahel – kokku tulnud noored olid lõputult sisukad ja ägedad, mistõttu suhtlus oli väga vabavormiline ent võrdväärselt austav.

Suvepäevad kestsid kolm päeva ja noored said katsetada end erinevates valdkondades – sport, kunst ja sotsiaalteadused. Spordi valdkonda kuulusid jooga, orienteerumine ja tehnilised spordimängud, kunstis said noored end väljendada läbi maalimise ning sotsiaalseid oskusi ja sotsiaalsust edendasid tutvus- ja strateegiamängud ning psühholoogiaalane koolitus. Suure panuse suvepäevade õnnestumisele andsid ka suurepärased ilmad, saime ujuda klaaris paisjärves, nautida parve- ja tünnisauna, grillida ning jutustada hilisõhtust varahommikuni. Meisterdasime küünlaid, tegime koos süüa, mängisime kaarte ning erinevaid lauamänge… täielik idüll! Oleme lõputult tänulikud noortele, korraldajatele, kolleegidele, et täitsite meie südame sooja tundega!

Järgmiste kordadeni!

Diana Drobot ja Teele Jakobson
MTÜ VeniVidiVici koordinaatorid