Need olid minu kõige huvitavamad ja ebatavalisemad kaks nädalat

Need olid minu kõige huvitavamad ja ebatavalisemad kaks nädalat

Haridus on minu jaoks üks olulisemaid asju elus ja kogemus, mille ma olen alles saanud, on üliväärtuslik. Täna lõppesid minu selle õppeaasta kõige huvitavamat ja ebatavalisemat kaks nädalat, mille jooksul ma õppisin teises koolis. Peamine erinevus minu kooli ja VHK vahel on õppekeel. Selle võimaluse eest tuleb tänada üht ülilahedat õpilasvahetusprogrammi, mis tegutseb Eestis – VeniVidiVici.

Eesti keel on vene õpilaste jaoks üks olulisemaid ja raskemaid tunde koolis ja ma pean olema tänulik, et sain hindamatu kogemuse, mida kusagilt mujalt ei leia: õppida eesti õppekeelega koolis. Esialgu oli mul küll väheke hirmus, ma tundsin end võõrana, ma ei saanud päris paljudest inimestest aru, kuid juba kaks nädalat hiljem muutus kõik. Ma sain aru, kui palju ikkagi koolist sõltub, kui lihtne on võõrkeeles ikkagi õppida ja kui toredad on noored ja õpetajad meie riigis! Rahvuste vahe ei mänginud üldse mitte mingit rolli. Tänu igale õpilasele, kes mind aitasid ja toetasid; ma loodan väga, et meie suhtlemine ei ole sellega lõppenud ja mõnega teist võin ma tulevikus tõesti sõpradeks saada.

Ma tahaksin tänada ka õpetajaid ja klassijuhatajat, kes andsid mulle alati nõu ja aitasid. Suur tänu minu koolile ja mind vastu võtnud kooli administratsioonile ehk Rita Juhansonile ja Piret Pitkule – ilma teiepoolse heakskiiduta ei oleks see kõik võimalikuks saanud.

Ühesõnaga, ma soovitaksin VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammist osa võtta igal eesti gümnaasiumiõpilasel, nii eesti kui ka vene koolist, sest tänapäeva noor peab olema julge ja mitte kartma vastu võtta uusi väljakutseid, sest ainult niimoodi saab meie põlvkond kaasaegsete probleemidega toime tulla.

Artjom Latuta

Pole kommentaare

Kommenteeri