Kui oleksime loodud ühte kohta jääma, oleksid meid juured jalgade asemel

Olen seiklushimuline Valga gümnasist Helena Aavistu.

Julgustades paari õpilast vahetusõpilaseks minema, mõtlesin, et miks ka mitte ise kolmandat korda programmist osa võtta. Valisin vahetuskooliks Paide Ühisgümnaasiumi, sest kuhu mujale oleks sõbranädalal parem minna kui mitte “Eestimaa südamesse”?
Kooli lehelt leidsin, et seal on huvitavaid suunaained nagu nt Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse, Psühholoogia, Majandus ja Prantsuse keel, mis minus uudishimu tekitasid.

Valisin endale majutajaks endise vahetusõpilase. Sel hetkel ei olnud ta veel minu otsusest teadlik, seega võtsin temaga ühendust. Ta arutas seda oma tädiga ja nad olid meelsasti nõus mind kas või kuu aega majutama. Nõusolek saadud, tegin vajaliku paberimajanduse ära ja saatsin dokumendid VeniVidiVici koordinaatorile. Peagi olin ma juba asju pakkimas ja Paide poole sõitmas.

Erinevalt minu argihommikust, ei elanud minu vahetuspere linnas. Minu jaoks tähendas see pea 1h varem ärkamist kui tavaliselt. Hommikule lisandus jalutuskäik bussi peale.

Noort hommikut kaunistas ka koidukuma, mis oli iga päev omaette elamus.
Sõitsin igal hommikul bussiga kooli ja jõudsin vähemalt 20 min enne kaheksat kooli.

Kooli jõudes, selgus, et erinevusi oli veelgi.

• Tavapärase 75 minuti asemel, olid tunnid 45 minutit.
• Vahetundide ajal oli ainsaks muusikaks koolikell.
• Vabaaja veetmiseks oli koolis 2 pinksilauda ja igal koridoril pehmed toolid.
• Kohvik oli eraldi ruumis ja sealne valik ulatuslikum. Sööklas pandi iga laua peale teatud arv taldrikuid ja toitu ja kui keegi juurde soovis, läks ta kokatädi juurde.
• Tunniplaanile ei olnud märgitud klassi numbreid taha.
• Kooli peal leidus snapchatist prinditud pilte .
• Tundi alustati püsti seistes.
• Minu klassis oli 32 õpilast, mis oli ainult natuke rohkem kui mu enda koolis.

Loomulikult annab iga õpetaja oma ainet erinevalt. Nendesse detailidesse sekkudes võib neid erinevusi siin loetlema jäädagi.
Esmaspäeval enne tundide algust tehti mulle Paide Ühisgümnaasiumis kiire ekskursioon ja näidati põhilised asjad ära. Esimeseks tunniks osutus geograafia, kus läksime hoopis arvutiklassidesse ja tegelesime interaktiivse kaardiga, mis oli ka mu klassikaaslastele uus tegevus. Viiendaks tunniks oli mul matemaatika, kus õpetaja mind lahkesti vastu võttis ja selle tunniga liitus ka üks tema endine õpilane, seega ma polnudki ainuke uusik klassis.

Pärast kooli tutvusin Paide kultuurikeskuse ja noortekeskusega.

Teisipäev, mis oli ühtlasi ka vastlapäev, algas nagu koolipäev ikka, ent see oli kaugel tavalisest koolipäevast. Bioloogiatunni alguses tuli klassijuhataja mõttele, et võiksime tunni lõpus minna kilekottide peal kooli kõrval olevast mäest alla laskma. Klass läks uudist kuuldes kohe elevile ja nii me läksimegi poole tunni pealt õue kelgutama. Pärast seda oli meil söömine ja nagu vastlapäevale kohane, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Vahetunni lõpus lasti keemiaklassis muusikat, mahutasime ennast sinna klassi ära, ehkki kõigile laudu ei jätkunud. Päeva lõpus sain ära proovida ka lihtsama prantsuse keele rühma, mis oli kordamise mõttes päris hea. Prantsuse keelt andis minu tugiisik ja klassijuhataja, kellega sai nädala jooksul mõneti filosoofilistel teemadel räägitud.  … Linnaekskursioon jätkus, jalutasime sõbrannaga Vallimäele ja käisime Kultuurikeskuses (Paide Teatri- ja Muusikakeskus) uudistamas Järvamaa Muusikakoolide ühiskontserti.

Kolmapäeval tähistati koolis sõbrapäeva ja selle puhul kanti koolis punakat/roosakat riietust.

Hommikul jagati garderoobide juures numbreid, mille põhjal pidi igaüks omale sama numbriga sõbra otsima. Leidsin enda õnneks oma sõbra juba enne tundide algust 7.klassi garderoobi juurest.

Koolipäev algas füüsika tundidega, kus õpetaja rääkis särasilmil füüsikast ja näitas mõlema tunni lõppedes ka praktilist poolt.

Saades teada, et vene keel jääb ära, läksime kahe klassiõega raamatukokku. Arutasime seal reisimist ja saime lähemalt tuttavaks. Ehhki olin ainult paar päeva olnud siin koolis, soovisid mõned klassiõed mulle väga armsalt head sõbrapäeva. Vahetundide ajal oli koolis fotonurk, kus nii mõnegi klassiõega pilti tegin (sh klassijuhatajaga). Pärast kooli läksin Paide Noortekeskusesse, kus sain fotograafina toimetada. Seal meisterdati martsipanist südameid ja roose, tehti limbot, tantsiti. Tegin mõnele noorele näomaalingud, vestlesin põnevatel teemadel ja toimus palju muud huvitavat.

Neljapäev algas väga koomiliselt, nimelt kukkusid kaks minu tuttavat lumehange. Ega minagi sel päeval kukkumata jäänud. Kehalise tunnis oli meil suusatamine, kus suutsin suusad risti sõita ja ümber kukkuda. Ehkki kodunduse tunnid jäid ära, ei jäänud selle toidupoolne osa ära. Nosisime klassiõega pähkleid ja noortekas jätkus päev võileivatordi valmistamisega.

Reedet alustasin kõrgema taseme prantsuse keelega. Tunni alguses pakkus õpetaja võimalust tunni ajal teed juua, millest ma loomulikult loobuda ei saanud. Tunni põhiteemaks oli siiski Dumas Musketäride raamatu tõlkimine, mis oli päris huvitav. Nädala viimaseks tunniks oli inglise keel, mille lõppedes pidin klassiga ja klassijuhatajaga hüvasti jätma.

Öeldakse, et time flies when you’re having fun, sarnaselt sellele lendas ka minu vahetusnädal.

Vahetusperega veetsime lõbusaid õhtupoolikuid, vaatasime filme, arutlesime rahvusvahelistel teemadel, tegime kohupiima vastlakukleid, õppisime viipekeelt ja muud põnevat.

Võite ju mõelda, et väike Eesti, need koolid ei saa siin nii erinevad ka olla, kuid eksite. Igas koolis on erinevad inimesed, erinevad kombed. Teil on suurepärane võimalus oma silmaringi laiendada ja kogemustepagasit suurendada. Õppides Paide Ühisgümnaasiumis sain teada, et sellel kogemusel on ka ajaline piirang. Nimelt see kool, kus just vahetusõpilaseks käisin lammutatakse kahjuks peagi maha. Selle kooli õpilastele paneks südamele, et võtke viimast sellest ajas,  kuniks teil on see võimalus, looge veel palju mälestusi ja tugevndage sõprussuhteid!

Helena Aavistu

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

Mina, Katarina Põldur käisin vahetusõpilaseks Olustvere Põhikoolis. Olen igati rahul, klass võttis mind kohe omaks ja abistas. Mul oli ilmselt ka veidi kergem, kuna mu kaks väga head sõpra käisid selles klassis ja nii oli mul ka kergem sulanduda.
Minu nädal langes kokku vastlapäeva ja sõbrapäevaga. Vastlapäeval toimus teatevõistlus pargis, kus pidime teatud maa jooksma, siis läbima teatud maa puusuuskadel ja seejärel viskama täpsust. Sõbrapäev möödus samuti väga lõbusalt. Õhtul toimus sõbrapäeva disko, mis oli koos Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastega.
Olustvere kooli õpetajad meeldisid mulle väga. Kõik olid sõbralikud ja leebemad kui minu kodukoolis. Ikka uuriti, et kuidas on minu koolis hindamine ja kus maal meie praegu oleme.
Sain klassiga väga väga lähedaseks ja lubati mind kutsuda ka klassiõhtutele. Samuti küsiti, kas tulen veel vahetusõpilaseks ja vastasin neile kohe et loomulikuly. Sain endale ka sõpru nii seitsmendast kui ka üheksandast klassist. Pisemas koolis on õpilased kokku hoidvamad, kõik teavad kõiki ja suheldakse üksteisega. Suuremas koolis ei teata isegi oma paralleelikaid.
Huvitav kogemus oli ka see, et söökla ei asunud koolis, vaid veidi eemal. Tore oli jalutada värskes õhus. Mulle isiklikult meeldis ka see et Olustvere koolis sai süüa peale kolmandat tundi aga minu koolis alles peale viiendat tundi.
Sain olla ka ühe päeva korrapidaja, see kogemus oli tore. Pidin tahvlit puhastamaja võtme tooma ja viima õpetajatetuppa. Oli väga vahva kogeda seda, kuna minu koolis pole sellist asja ültse, klassiuksed on vahetundides lahti ja õpetaja puhastab tahvlit.
Olen oma vahetusega väga rahul. Loodan, et mul tekkib võimalus veel minna Olustvere kooli vahetusõpilaseks.

Katarina Põldur

Olen 13-aastane Viljandi Kesklinna Kooli 7.klassi õpilane ning õppisin vahetusõpilasena 15.-19.jaanuarini Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Valisin selle kooli, kuna mu poolõde on lõpetanud seal põhikooli ning õpin ise ka saksa keelt. Samuti oli soov minna kooli, mis oleks Tallinna kesklinnale ligidal ning seetõttu valisingi KSG-i.

Sõitsin pühapäeva pärastlõunal perega Viimsisse, kus elavad head sõbrad, kelle juures ma vahetusperioodil elasin. Õhtul sõitis ülejäänud pere Viljandisse tagasi ning mina jäin sinna. Esmaspäeva hommikul kooli minnes oli väike närv sees, kuidas mind vastu võetakse, kuid kõik sujus suurepäraselt. Klassikaaslased olid toredad ning sõbralikud, sain omale nendeks päevadeks tugiõpilase, kes oli vajadusel abiks ning näitas klassiruumide asukohad kätte. 5 päeva möödusid märkamatult kiiresti ning reedeks olin kindel, et tahaksin sinna pikemaks jääda.
Õppetöö osas oli minu kodukool üsna palju eespool ning seetõttu pidin ka matemaatika kontrolltöö kaasa tegema. Õpetajad olid üsna toredad, kuid üksteisest väga erinevad. Võrreldes minu kodukooliga oli paar erinevust ka: näiteks polnud koolikella, sellega seoses olid ka õpilased tunni algusaja suhtes vabamad, polnud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmi ning neil on loovtöö 7.klassis, kuid meil 8.klassis.

Vahetusperega tegime iga päev midagi põnevat: korraldasime filmiõhtuid, külastasime Viimsi spad ning KUMU kunstimuuseumi. Sain iga päev jalutada lumises Tallinna vanalinnas, kuna vahetuspere vanemad töötavad seal.
Reedel ütlesid paljud klassikaaslased, et ma jääksingi nende klassi ning ma olin nendega üsna nõus. Kui klassijuhataja küsis, kes tahaks Viljandisse sama programmiga mulle külla tulla, tõstis üle poole klassi käed. Jään kindlasti nendega edaspidi suhtlema ning ehk lähen sinna kunagi tagasi.

Kokkuvõttes oli see väga positiivne ja äge kogemus ning soovitan seda kõigile!

Elsbet Helena Tiitus

Ma olen Lasnamäe Vene Gümnaasiumi õpilane ning hiljuti toimus mu viies õpilasvahetus. Eelmised vahetused õpetasid mulle tohutult palju ning tõid hindamatut kogemust. Kui mul tekkis uuesti võimalus osaleda, ma täitsin vahetusõpilase ankeedi ilma mõtlemata.
Koolivalik
Selle imetoreda nädala ma veetsin Tallinna Saksa Gümnasiumis. Miks just see kool? Seda küsiti minult väga palju, aga ma siiamaani ei oska vastata. Ma ei olnud sellest koolist midagi kuulnud, mul polnud seal tuttavaid. Kooli valimisel oli mul ainuke tingimus – et kool asuks Tallinna piiris. Vaatasin koolide nimekirja, valik oli hästi lai, konkreetseid mõtteid polnud. Selle kooli valisin südame järgi ja ma ei teinud viga. Paremat vahetust ma ei oleks isegi mitte soovida.
Esimene päev
Vaatamata sellele, et see polnud kaugeltki esimene vahetus, tundsin kõigile vahetusõpilastele tuttavat ärevust: kuidas minusse suhetakse ning kuidas vastu võetakse? Üllatused algasid kohe esimese päeva algusest. Tulin kooli teiseks tunniks nagu oli tunniplaanis pandud. Kohale tulles selgus, et õpetaja jäi haigeks ja pidin tulema alles neljandaks tunniks. Kooli direktor, kes oli mu kontaktiisikuks selleks nädalaks, osutus suurepäraseks inimeseks. Ta näitas mulle koolimaja ja terve nädala jooksul oli minu toetajaks, mille eest olen talle väga tänulik. Kui saabus neljanda tunni aeg, viis ta mind klassi ja tutvustas minu klassikaaslastele. Seisin klassi ees ja olin hämmelduses – kõik ju vaatavad minu poole väga tähelepanelikult. Istusin esimese pingi taga ja ei julgenud taha vaadata. Esimesel vahetunnil seisin kabineti kõrval, uurisin uusi kaasõpilasi. Mina olin väga üllatanud, aga mitte ükski minu klassikaaslastest ei proovinud minuga suhtlema hakata, nad isegi ei vaadanud minu poole. Ootasin ja lootsin… Tunnid möödusid, midagi ei muutunud. Saabus vahetund enne saksa keele tundi ja järsku minu juurde tulid kaks neiut juttu ajama. Tunni käigus veel kaks tüdrukut alustasid minuga suhtlemist. Pärast selgus, et need tüdrukud õpivad minu paralleelis ning oleme nendega koos ainult keeletundidel. Olin segaduses, otsustasin veel oodata ilma järeldust tegemata. Aga peas tekkis küsimus: miks ma siia vahetusse üldse tulin? Eesti keelt ju ma juba oskan (õppisin selgeks esimeste nelja vahetuste jooksul).
Teine koolipäev
See päev algas jälle keeletundidega. Inglise keel, vene keel… Jätkasin suhtlemist nende tüdrukutega, kellega eelmisel aastal. Nad rääkisid enda klassist ning selgus, et minu esmamulje klassist ei olnud väär. Mu klass on väga kinnine ning endasse tõmbunud. Pidin selle probleemi ära lahendama. Läksin direktori juurde ja arglikult palusin klassi vahetada. Tal oli kurb seda kuulda, aga ta ei saanud eituda. Samal vahetunnil tutvustas mind direktor uuele klassile – 11B. See oli armastus esimesest silmapilgust. Atmosfäär klassis oli sõnuseletamatu, nii lahke, sõbralik ja justkui südamelähedane. Naeratus ei kadunud näolt. Sel päeval olin nagu seitsmendas taevas, nautisin minu klassi, minu vahetust, minu elu. Nii jätkus terve nädala. Ma lihtsalt ei uskunud, et see tõesti toimub minuga, et mul võib nii hea olla. Selles koolis, selles klassis ma tundsin end just kui kodus, väga palju naeratasin, naersin ja rääkisin. Olin täiesti õnnelik!
Nädala jooksul koolis toimus väga palju erinevaid üritusi: alates stiilinädalast ja lõpetades välisministeeriumi ja politseiloengute ning Kumusse minekuga. Loomulikult, klassivälised üritused aitavad seltsielule ja sõbrunemisele kaasa ning ainult ühe nädalaga need inimesed said minule väga lähedaseks. Kui saabus reede ehk aeg oma kooli tagasi minna, tulid pisarad silma. Ei tahtnud isegi mõelda lahkumise peale. Ma oli sunnitud oma kooli tagasi tulla, aga mu süda jäi sinna – Tallina Saksa Gümnaasiumi 11 B klassiga!

Minu vahetus kestis ainult nädal aega, aga see oli väga sündmusterohke nädal: palju juhtus, palju muutus. Muutus nii minu elus kui ka minu maailmavaates. Praegu ma tean, miks läksin gümnaasiumi – selleks, et veel üks kord VeniVidiVici programmis osaleda. Mulle tundub et see oli kõige olulisem, kõige õpetlikum, kõige parem nädal terve gümnaasiumi jooksul!
Ja mina tungivalt soovitan selles seikluses osaleda! Ma ei saa lubada, et sinu vahetus tuleb ka nii õnnelik ja rõõmus, aga kindlasti huvitav ja unustamatu. Olen kindel, sa ei kahetse!

Anastasia Jevsejeva

Minu nimi on Laura ning ma käisin vahetusõpilasena Saarema Ühisgümnaasiumis. Ma teadsin juba vahetusõpilaseks kandideerides, et kool, kuhu ma lähen, peaks olema suur, sest ise tulen ma koolist, kus on ainult 140 õpilast ning ma tahtsin teada, mis tunne on käia suures koolis. Ma otsustasin minna SÜG-i, sest Saaremaa on koht, kuhu iga päev ei satu ning soovisin äha, kuidas on nende kultuur ja kombed.

Koolis läks väga toredasti. Kõik võtsid mind hästi vastu ning aitasid mind, kui mul abi vaja oli. Selle Saaremaal viibitud kahe nädala jooksul jõudsin ma saada uusi sõpru ning põnevaid kogemusi. Üheks põnevaimaks kogemuseks osutus SÜG-i 11.klassi korraldatud iga-aastane „Kabaree“, mis koosnes tantsimisest, laulmisest ja pillimängust. Ka minu vahetuspere oli imeline ning mind võeti soojalt vastu.

Ma soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi, poovida, mis tunne on vahetusõpilane olla: täita ankeet ning minna mõnda Eesti kooli, sest see annab sulle kogemusi ning sõpru kogu eluks.

Laura Johanna Kask

Õpilasvahetus Leisi Keskkoolis.

Miks just Leisi Keskkool?

Seal on käinud peaaegu kõik minu isapoolsed sugulased ja isa ka. Samuti on minu vanima õe koolitee on alguse saanud just sellest koolist. Leisi ei ole mulle võõras kant. Olen seal läheduses veetnud kõik oma lapsepõlve suved, seal elavad minu vanavanemad, seal koolis käib minu sõbranna, keda tunnen terve oma elu. Juba 9 aastat on seal ka meie pere suvekodu.

Olen käinud alates esimesest klassist Tallinna läheduses asuvas Laulasmaa Koolis, kus on umbes sama palju õpilasi nagu Leisi Keskkoolis. Laulasmaa piirkond areneb väga kiiresti. Kui 10 aastat tagasi, mil kool ehitati, arvati et kool jääb kohalike laste jaoks liiga suureks, siis nüüdseks ei mahu kõik soovijad kooli ära, juba kuuendat aastat alustab kaks klassikomplekti esimesi klasse. Ruumipuudus on väga suur, klassiruumid väikesed ja kasutusele on võetud kõikvõimalikud vähegi sobilikud ruumid, et õpilased ära mahutada.

Leisi kandis jääb noori peresid vähemaks ja kahjuks otsustati sel aastal keskkooliosa koolist ära kaotada – uue kümnenda klassiga ei alustatud. Leisi Keskkool on pika ajalooga ja aastaid tagasi oli koolis väga palju õpilasi, kuhu praeguseks on suhteliselt vähe õpilasi jäänud. Ruumipuudust seal ei ole, klassiruumid on avarad ja paljud ruumid kasutuseta. Kool remonditi põhjalikult mõned aastad tagasi. Remondi käigus renoveeriti ka 25 meetrise basseiniga ujula.

Leisi Keskkooli üheksandas klassis õpib 15 õpilast, üks nendest elab Ameerikas ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on tema jaoks õppetöö korraldatud, üks tüdruk oli sel ajal õpilasvahetuses.

Sealne kogukond on väike, paljud on omavahel sugulased- kõik tunnevad kõiki. Koolis on alles veel õpetajaid, kes on õpetanud ka minu isa. Osade õpetajatega on isa samal ajal koolis käinud. Ühe klassiõe ema oli minu isa klassiõde ja nii edasi.

Õnneks sain koolis käia koos oma sõbrannaga, kes õpib samas klassis. Arvan, et sellepärast oli esimesel päeval ärevust vähem. Ilma temata oleksin alguses orienteerumisega kindlasti hätta jäänud. Kooli viis meid hommikuti sõbranna ema, tagasi tulime enamasti jalgsi. Elasin sel perioodil oma vanaema juures.

Mu väljanägemine võib olla päris ebatavaline. Ema arvas, et väike koht ja inimesed võivad olla konservatiivsed ning soovitas mul hoolikalt kaaluda, mida koolis kanda ja kuidas ennast meikida. Tegelikult ei tekkinud sellega üldse probleeme. Sain olla täpselt selline nagu tavaliselt. Viimasel päeval rääkisime ja naljatasime natuke mu jalavarjude üle, aga enamasti ei öeldud midagi.

Mind võeti kaasõpilaste ja õpetajate poolt hästi vastu. Kõik olid sõbralikud ja toetavad. Igapäevaselt tunti huvi, kuidas mul läheb. Samas uuriti ka, kuidas meie koolis õppetöö on korraldatud. Koolinädala jooksul sain osaleda teadusteatri etendusel ning käia õppekäigul maalinna ja karstialale.

Kuna meie koolis võimlat ei ole, sain esmakordse kogemuse kehalise kasvatuse tunnist selleks spetsiaalselt ehitatud võimlas. Ka tegevused, mida tunnis läbi viidi, olid minu jaoks mitte harjumuspärased. Õppetundides oli tore, terve klass oli õpihimuline, kõik töötasid kaasa. Suur osa oli kindlasti headel õpetajatel, kes oskasid oma ainet huvitavalt edasi anda, olid kannatlikud, sõbralikud ja kellest peeti lugu. Üheski tunnis ei jäänud tunnet, et midagi jäi arusaamatuks.

Reedel peale koolipäeva lõppu veetsime koos sõbrannaga aega ujulas. Oleks tahtnud Leisi veel üheks nädalaks jääda.

Aitäh Leisi Keskkooli toredatele õpetajatele ja klassikaaslastele!

Alice Juliette, Laulasmaa Kool

Hei!

Mina olen Marii. Tavaline Tartu tüdruk Kivilinna koolist. Ka oma vahetuse otsustasin teha Tartu ühes suurimas koolis, kus oli mul ees palju toredaid sõpru ning superäge vahetusklass, kellega sain oma kaks nädalat veeta. Valisin just Tartu Tamme kooli seepärast, et tõepoolest õpib seal palju tuttavaid ning olen sellest koolist väga palju head kuulnud. Kõik see pidas ka muidugi paika.

Esimesel päeval kooli peauksest sisse astudes oli sees närv. Ma ei osanud ettegi kujutada kui huvitav elu selles koolis tegelikult on.

Mu klass oli täis meeletult sõbralikke inimesi ning esimesest päevast alates võeti mind kohe omaks. Minuga hakati suhtlema ning sain endale uusi toredaid sõpru. Klassijuhataja oli mul samuti tõsiselt tore ja väga sõbralik naisterahvas, kelle antud tunnid ei tekitanud ükski kord igavustunnet. Ka kõik teised õpetajad tegid tunnid põnevaks, viskasid nalja ja olid väga rõõmsameelsed. Kui aga juhtus et mõnes ükskikus tunnis veidi igav hakkas, oli võimalus joosta läbi Tamme vunk. Tamme vunk on teerada mis noolte juhendamisel tegi peale tiiru tervele koolimajale. Tunnid ise möödusid suhteliselt vaikselt töötades. See oli minu jaoks üllatav.

Klassiga koos oli alati huvitav. Käisime koos kuulamas loenguid, uudistasime asju jõululaadal ning vahetuse lõppedes nautisime jõuluballi. Jõuluballiks harjutasime ka koos tantsutundides klassikalisi tantse. Need tunnid möödusid alati lõbusalt ja liiga kiiresti.

Vahetusvõimalusest endast sain teada tänu klassijuhatajale ja kohe tekkis huvi proovida, mis tunne see täpselt on. Esialgu valisin enda kodulinnas asuva kooli, kuid olen kindel, et tahan selles programmis veel osaleda ja siis juba mõnes teise linna huvitavas koolis.

Pole kahtlustki, et soovitan VeniVidiVici programmi ka kõikidele teistele! Võimalus veeta toredaid ja meeldejäävaid hetki teises koolis, on lausa võrratu!

Suur tänu VeniVidiVicile, kes selle kõik võimalikuks tegi 🙂

Haridus on minu jaoks üks olulisemaid asju elus ja kogemus, mille ma olen alles saanud, on üliväärtuslik. Täna lõppesid minu selle õppeaasta kõige huvitavamat ja ebatavalisemat kaks nädalat, mille jooksul ma õppisin teises koolis. Peamine erinevus minu kooli ja VHK vahel on õppekeel. Selle võimaluse eest tuleb tänada üht ülilahedat õpilasvahetusprogrammi, mis tegutseb Eestis – VeniVidiVici.

Eesti keel on vene õpilaste jaoks üks olulisemaid ja raskemaid tunde koolis ja ma pean olema tänulik, et sain hindamatu kogemuse, mida kusagilt mujalt ei leia: õppida eesti õppekeelega koolis. Esialgu oli mul küll väheke hirmus, ma tundsin end võõrana, ma ei saanud päris paljudest inimestest aru, kuid juba kaks nädalat hiljem muutus kõik. Ma sain aru, kui palju ikkagi koolist sõltub, kui lihtne on võõrkeeles ikkagi õppida ja kui toredad on noored ja õpetajad meie riigis! Rahvuste vahe ei mänginud üldse mitte mingit rolli. Tänu igale õpilasele, kes mind aitasid ja toetasid; ma loodan väga, et meie suhtlemine ei ole sellega lõppenud ja mõnega teist võin ma tulevikus tõesti sõpradeks saada.

Ma tahaksin tänada ka õpetajaid ja klassijuhatajat, kes andsid mulle alati nõu ja aitasid. Suur tänu minu koolile ja mind vastu võtnud kooli administratsioonile ehk Rita Juhansonile ja Piret Pitkule – ilma teiepoolse heakskiiduta ei oleks see kõik võimalikuks saanud.

Ühesõnaga, ma soovitaksin VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammist osa võtta igal eesti gümnaasiumiõpilasel, nii eesti kui ka vene koolist, sest tänapäeva noor peab olema julge ja mitte kartma vastu võtta uusi väljakutseid, sest ainult niimoodi saab meie põlvkond kaasaegsete probleemidega toime tulla.

Artjom Latuta

Mina olen Triinu Eliise ja õpin Saaremaa Ühisgümnaasiumis 9. klassis. Ma käisin õpilasvahetuses Rocca al Mare koolis koos sõbrannaga ning me õppisime seal ühe nädala. See nädal oli väga tore ja täis kõike uut ja huvitavat.

Tallinnasse jõudsin pühapäeva õhtul ja sealt edasi läksime Viimsisse, kus oli nädala aega meie kodu. Meid mõlemaid majutas meie sealne klassijuhataja Reine, kes oli väga tore, lahe ja sõbralik.

Kuna Reine ise mängib jäähokit, siis pakkus ta ka meile võimalust seda proovida. Nii läksimegi kohe pühapäeva õhtul jäähokitrenni. Mulle väga meeldis jäähoki, olen alati tahtnud seda proovida, kuid Saaremaal ei ole see võimalik.

Ärgata tuli meil seal vara, 6.20. Seda sellepärast, et kindlasti 7.15 autos olla ja sõitma hakata, kuna hommikuti liiguvad Viimsist linna poole väga paljud inimesed. Koolipäev ise algas 8.15.

Esmaspäeva hommikul kooli minnes olin ma veidi ärevil, kuna ees ootasid uued klassikaaslased, õpetajad ja uus koolimaja. Klass võttis meid kohe omaks, juba esimesel päeval leidsime endale sõbrad. Esimene päev läks kohanemiseks, harjusime klassikaaslastega ja koolimajaga, mis oli päris suur ja tundus, et ma ei hakkagi kunagi aru saama, kus midagi on. Tegelikult oskasin kolmandal päeval juba peaaegu enamik ruumid üles leida.

Mulle meeldis väga Rocca al Mare õppekava, nimelt on seal tsükliõpe, mida minu koolis ei ole. Seal on ained trimestrite peale ära jaotatud nii, et ühte ainet õpitakse täies mahus korraga ühe trimestri jooksul ning ülejäänud aastast seda ei õpita. Näiteks praegu oli neil nii, et keskenduti rohkem geograafiale ja ühiskonnale ehk iga päev oli nendes ainetes tund ja sel trimestril ei olnud neil näiteks füüsikat, keemiat ja bioloogiat. RaM koolis meeldis mulle veel see, et õpetajaid sinatati, mitte ei teietatud nagu minu koolis kombeks on. yamaha r1 fairings,Minu meelest lõi see vabama õhkkonna õpilaste ja õpetajate vahel. Veel meeldis see, et söögivahetunnid kestsid 40 minutit meie kooli 20 minuti asemel.

Ma mõtlesin juba eelmisel õppe-aastal, et võiks õpilasvahetust proovida, kuna eelmisel aastal käis minu sõbranna vahetuses ning ta tuli tagasi heade emotsioonidega. Pikemalt mõtlesin kas minna või mitte sellepärast, et ei tahtnud minna üksinda, kui aga sõbrannal tuli ka mõte minna, oli meil plaan valmis ning me kirjutasime VeniVidiVici Lääne-Eesti koordinaatorile kirja. Sealt edasi läks asi kiiresti ning peagi oligi meil võimalus uude kooli minna. VeniVidiVici´s töötavad inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid ning meie koostöö sujus hästi.

Õpilasvahetus andis mulle juurde erinevaid kogemusi. Ma sain enda kohta teada seda,2015 r1 fairings, kui kiiresti olen ma võimeline kohanema uute inimeste ja võõra keskkonnaga. Lisaks avanes meile ka võimalus esindada VeniVidiVici programmi messil Tuleviku Kompass ning rääkida seal nii enda kogemusest kui ka üleüldiselt VeniVidiVici programmist, nende eesmärkidest ja tegevustest.

Soovitan väga minna õpilasvahetusse, kuna see paneb sind proovile suheldes uute ja täiesti võõraste inimestega, kogedes uusi ja huvitavaid situatsioone, samuti leiad endale uued sõbrad, kellega ka edaspidi suhelda.

Triinu Eliise