Terve kool oli nagu üks perekond

Terve kool oli nagu üks perekond

Mina olen Liisi ja ma jäin oma õpilasvahetusega väga, väga rahule! Harjumatu oli sisse astuda nii vaiksesse ja tillukesse kooli. Mind võeti peaaegu kohe nagu enda klassi omaks. Poisid alguses veidi pelgasid, aga mind tundma õppides said meist päris head sõbrad. Minu klassis oli siis 7 õpilast (2 tüdrukut ja 5 poissi). Päris suur hüpe 25 õpilasest klassist.
Tunnid olid tegelikult üsna sarnased minu enda kooli omadega. Eriti palju mul kahjuks õppida ei tulnud, kuna Avinurmes olles oli klassil peaaegu iga päev tööd. Tegin töödes küll nii palju kaasa kui oskasin, aga suurem osa ajast vaatasin ma ka aknast välja või tegin oma koduseid ülesandeid, et mitte oma päris klassikaaslastest palju maha jääda.
Mulle meeldis, et vahetunnid olid suhteliselt lühikesed ja vahetundide ajal tuli kooliraadiost muusikat. See oli midagi uut ja huvitavat.
Tegelikult sattusin ma ühte klassi oma perekonna tuttavaga, kes algul mind ära ei tundnud, aga peale väikest mäluvärskendust tundis ta mind ära. Suhtlesin temaga suurema osa oma õpilasvahetuse ajast. Kahju oli ta üksi sinna poiste sekka jätta.
Klass ise oli nalja täis. Ei möödunud minutitki kui jälle keegi terve klassi naerma pani. Isegi õpetajad muigasid. Oli kohe aru saada, et terve kool on nagu üks pere. Kõik tundsid kõiki. Vahetundides olid mitmete klasside õpilased koos ja vahetasid muljeid oma rängast päevast.
Tunnid algasid 8.25 ning lõppesid enne 15.00. Kuna minu onupoeg käib samas koolis (3. klass), sain temaga minna nädal aega koos kooli. Talle meeldis see väga.
Mul õnnestus oma uue klassiga võtta osa ka kooli sisesest mälumängu voorust, kus me küll miinuseid saime rohkem kui plusse, aga see-eest saime koos palju naerda ja üksteist veel rohkem tundma õppida. Minu klassis olid naljakad, targad ja väga toredad noored inimesed. Lähen neile loodetavasti varsti külla.
Liisi Lippasaar​
Pole kommentaare

Kommenteeri