Positatud 12:19h teemasse
Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt VeniVidiVici Olen seiklushimuline Valga gümnasist. Programmiga taaskord osalema ajendas mind eelkõige huvitav, kuid lühikeseks jäänud Viljandi õpilasvahetuse seiklus. Teisalt aga on pilk välismaale, kindlasti tulevad sellised põgusad seiklused sealgi kasuks. Kolmandaks oli mul kutse ühe teise õpilase poolt, et ma temaga koos tuleksin õpilasvahetusse, millega olin meelsasti nõus. Peale mõningast ootamist sõbranna loobus ja otsustas järgmisel aastal uuesti proovida. Mina seevastu tahtsin võimaluse korral kindlasti ka sel aastal veel minna. Teadsin, et mul on mõned kursused juba Valgas läbi ja enamus õppeainete hindeid korras.
Vaatasin ja analüüsisin nüüd kiirelt mõned koolid läbi. Muuhulgas leidsin ka Ida-Virumaal paikneva Järve Gümnaasiumi. Kohtla-Järvel asuv kool tundus üsna sümpaatne. Leidsin, et koolis on koos põhikooli ja gümnaasiumi osa. Minu linnas on need juba nii mõnedki aasta eraldatud. Tunniplaani oli neil märgitud ka soome keel, mida minu koolis ei õpetata. Inglise keelt tundus olevat 5 korda nädalas, ent pärast tuli välja, et kaks neist olid hoopis vene keele tunnid. Majandussuuna õpilasena pakkusid mulle huvi ka nende kooli majandus- ja tehnoloogiatunnid. Ajanappuse tõttu oli loomulikult võimalus, et ma ei jõua sel aastal vahetusse, kuid tänu Järve kooli kiirele reageerimisele sain peagi alustada uut seiklust teises Eesti koolis.
Paar päeva enne vahetusse minekut kukkusid mu teele mõningad takistused, kuid otsustasin neist olenemata siiski õpilasvahetusse minna. Minu majutajaks osutus kooli direktriss isiklikult. Majutajani jõudmiseks sõitsin rongiga Tartusse, lõunastasin seal ühes pitsarestoranis. Seejärel sõitsin rahvast täis bussiga Jõhvi poole, kus ootasid mind ees juba direktriss ja tema abikaasa. Mulle tutvustati nende maja ja näidati minu tuba kätte. Juba samal õhtul viis direktor mind Jõhvi ja Kohtla-Järve lühitutvumisele. Erinevalt Viljandist olid kõik need kohad mulle võõrad, seega oli ka uudishimu suurem.
Väike närv tuli sisse enne kooli, kui juurdlesin, kas mul on esimene tund vene- või inglise keel. Minu üllatuseks oli ka koolil sellega väike segadus, ent leidsin koos direktori abiga oma klassi üles, tunniks osutus inglise keel. Kõrgema taseme vene keelega oleks olnud päris karm vahetust alata. Õnneks mind võeti päris hästi vastu. Koomilisemat segadust tekitas tunnis see, et seal oli ka teine tüdruk nimega Helena. Sellele järgnes soome keel, kus kasutasime tahvelarvuteid ja oli väikest viisi tunnikontroll, milles mul (soome keelega olen väga vähe kokku puutunud) läks üllatavalt hästi, jõudsin isegi mängu teisele kohale. Sain õpiku abil õppida ka enda tutvustamist Soome keeles. Surprisingly, in math i had forgotten quite few important rules that i had learnt. Matemaatikas kasutasin ka pranglimist rohkem kui enda koolis.
Peale tehnoloogiaõpetuses meene valmistamist läksin klassiõe saatel ühe teise lähedal elava klassiõe juurde, kus tegeleti koos kolmanda klassiõega uurimistööde eeltööga. Olgugi, et ma ei teatanud külla tulekust pikka aega ette, võtsid nad mu väga hästi vastu. Loomulikult sain külas olles nende ja kooli kohta rohkem teada ning nemad vastupidi minu kohta. Pärast tuli välja, et tema perekond oli samuti mõelnud minu majutamisele. Õhtupoole tegi direktor mulle muusikaajaloo teemalisi proovilepanekuid (ta on ka muusika õpetaja). Muusikaõpetajaga elamise vastu ei olnud mul küll midagi, olen ka ise üks muusikafänn.
Järgmisel päeval nägin keemias päris huvitavaid keemiaelementide esitlusi, ajaloos sain korrata juba läbivõetud teemasid, muusikas oli töö erinevate maailmakuulsate palade peale, mis läks mul üsna hästi (Valga Gümnaasiumis ei ole ma sellisest töö eksisteerimisest kuulnud). Pärast kooli oli jätkuvalt ilus ilm ja läksin koos teise Helenaga Kohtla-Järve parki jalutama. Park nägi koos purskkaevude, mänguväljakute ja muuga väga kaunis välja. Vesi tundus samuti väga puhas ja ahvatlev, ent oli liiga külm, et ujuma minna. Hiljemalt sel päeval läksin koos direktoriprouaga Toila Oru parki jalutama ja pargi ilu üles pildistama.
Kolmapäeval sain osaks uurimistöid tutvustavast kollokviumist. Valgas on uurimistööde süsteem natuke teistsugune ja sellega alustatakse alles üheteistkümnendas klassis. Koolil oli vanapaberi kogumise aeg ja sain ka natuke aidata sealsel kogumisel. Juba esmaspäeval kutsuti mind võrkpalli mängima, millega peale mõningast veenmist ka nõus olin. (Valgas ei ole võrkpall eriti populaarne ja mängitakse meelsamini jalgpalli). Olenemata mu vähesest kogemuste pagasist võrkpallis, mäng läks isegi päris hästi.
Neljapäeval oli mul nädala esimene vene keele tund, kus mind ka ennast tutvustavate küsimustega pommitati. Peale selle sain seal teksti ja õpetaja jutu põhiselt omandada ka uusi teadmisi Gruusia pealinna Tbilisi kohta. Pärast lühikest koolipäeva sain ära proovida raamatukogu mugavad toolid ja klassiõega aega veeta. Läksin ka koos temaga oma klassijuhataja juurde, kelle juures sain teada ka nii mõningaid fakte klassi plaanide kohta kui ka seda, et ta on matemaatika õpetaja. Omaalgatuslikult tahtsin sel päeval pärast kooli minna Jõhvi jalgrattaga sõitma, milleks mul ka võimalus avanes. Sõitsin läbi promenaadi, metsaradadel, läbi linna peaaegu Kohtla-Järveni, väikese ringiga raudtee ülekäigu juurde ja sealt teist kaudu jällegi läbi linna.
Reedel oleksin ühe teise võimalusena lahkunud juba peale teist tundi, kuid otsustasin siiski jääda. Ei kahetse, et varem ei lahkunud, pigem vastupidi. Sain ära näha ka nende majandustunni ja õpilastele meeldiva majandusõpetaja. Oma viimased koolitunnid veetsin staadionil kehalise tundides. Kahe toreda klassiõega tegin veel väikest viisi linnatiiru Kohtla-Järvel ja siis suundusin juba Jõhvi bussijaama.
Peale mõningate eelmainitud asjade oli veel palju teistmoodi asju: erinevad tutipeo traditsioonid, mõnes aines on aastalõpu kontrolltööd, ühe söögivahetunni jooksul sööb kaks vahetust, kooli kohvikut juhivad 11. klassi õpilased, koolis kõlab enne tunde eelkell ja pärast seda tunni alguse kell, mõlema muusika on valinud õa alguses 12.klassi õpilased, kooli sees on võimalik mängida lauatennist või koroonat, samuti olid koridorides pehmed diivanid. Vähe sellest, et igal klassil on oma suunaained, olid klassid jaotatud ka muud moodi segarühmadesse.
Endalegi üllatuseks leidsin end vahel koguni vahetunnis tantsimas või laulmas. Kõik, kes vähegi enda ellu seiklust ja vaheldust tahavad peaksid proovima õpilasvahetust. Nagu on öelnud Vanilla Sky, “Every passing minute is another chance to turn things around,” meil kõigil on koguaeg palju võimalusi näha ja kogeda midagi uut, millega seni harjunud ei ole. Tarkust ei ole kunagi liiga palju, ent iga meie Eesti kool sisaldab oma tarkuseterakesi. Tuleb võtta julgus kokku, astuda Venividivici õpilasvahetusse ning avastada meie armast Eestimaad!
Helena Aavistu
