detsember 2017

30 dets.

Positatud 16:17h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt
Mina olen Aleksandra. Õpin Saaremaal Leisi Keskkoolis 9.klassis. Oma vahetusse otsustasin minna Jüri Gümnaasiumisse, kus veetsin kaks nädalat. Valisin Jüri Gümnaasiumi sellepärast, et see on suur kool( kokku 1170 õpilast, aga minu koolis õpib ainult 153 õpilast ) ja tahtsin saada uusi kogemusi suure kooli elu kohta.
Õpilasvahetuse kohta kuulsin oma koolis, kus käidi meile sellest programmist rääkimas ning mul tekkis huvi selle vastu. Täitsin ankeedi ja jäin vastust ootama, kui sain oma koolist, kui ka Jüri Gümnaasiumist nõusoleku, tuligi hakata tegutsema. Vahetusperioodil ööbisin ma oma sugulaste juures, kust sain iga päev kenasti kooli ja tagasi.
Esimesel päeval Jüri Gümnaasiumi peauksest sisse astudes oli mul sees närv, sest algul ei teadnud, kuhu minema pean, aga hirm kadus, kui olin klassi sisse astunud.
Ma õppisin vahetusperioodil 9.c klassis, kus õpib kokku 22 õpilast. Minu klassikaaslased ja klassijuhataja olid ääretult toredad ja meeldivad. Minuga hakati kohe alguses suhtlema ja ma ei tundnud kordagi, et olen kõrvale jäetud. Samuti olid kõik õpetajad, kellega kokku puutusin, toredad ja abivalmid. Tundides oli väga huvitav, aga kõik oli teistmoodi, sest Jüri Gümnaasiumis õpitakse teise õppeprogrammi järgi. Vahetusperioodi jooksul sain palju uusi sõpru ja kogemusi.
Tahaksin tänada 9.c klassi selle eest, et nad võtsid mind nii kenasti ja soojalt vastu. Vahetusõpilaseks olemine oli seni minu elu üks kõige ägedam ja võrratum kogemus. Kindlasti soovin ma minna veel õpilasvahetusse.
Soovitan ka teil võtta osa VeniVidiVici programmist, sest see on võimalus luua uusi sõprussuhteid ja panna end proovile.
Aleksandra Trei.

 

28 dets.

Positatud 18:19h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Õpilasvahetus Leisi Keskkoolis.

Miks just Leisi Keskkool?

Seal on käinud peaaegu kõik minu isapoolsed sugulased ja isa ka. Samuti on minu vanima õe koolitee on alguse saanud just sellest koolist. Leisi ei ole mulle võõras kant. Olen seal läheduses veetnud kõik oma lapsepõlve suved, seal elavad minu vanavanemad, seal koolis käib minu sõbranna, keda tunnen terve oma elu. Juba 9 aastat on seal ka meie pere suvekodu.

Olen käinud alates esimesest klassist Tallinna läheduses asuvas Laulasmaa Koolis, kus on umbes sama palju õpilasi nagu Leisi Keskkoolis. Laulasmaa piirkond areneb väga kiiresti. Kui 10 aastat tagasi, mil kool ehitati, arvati et kool jääb kohalike laste jaoks liiga suureks, siis nüüdseks ei mahu kõik soovijad kooli ära, juba kuuendat aastat alustab kaks klassikomplekti esimesi klasse. Ruumipuudus on väga suur, klassiruumid väikesed ja kasutusele on võetud kõikvõimalikud vähegi sobilikud ruumid, et õpilased ära mahutada.

Leisi kandis jääb noori peresid vähemaks ja kahjuks otsustati sel aastal keskkooliosa koolist ära kaotada – uue kümnenda klassiga ei alustatud. Leisi Keskkool on pika ajalooga ja aastaid tagasi oli koolis väga palju õpilasi, kuhu praeguseks on suhteliselt vähe õpilasi jäänud. Ruumipuudust seal ei ole, klassiruumid on avarad ja paljud ruumid kasutuseta. Kool remonditi põhjalikult mõned aastad tagasi. Remondi käigus renoveeriti ka 25 meetrise basseiniga ujula.

Leisi Keskkooli üheksandas klassis õpib 15 õpilast, üks nendest elab Ameerikas ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on tema jaoks õppetöö korraldatud, üks tüdruk oli sel ajal õpilasvahetuses.

Sealne kogukond on väike, paljud on omavahel sugulased- kõik tunnevad kõiki. Koolis on alles veel õpetajaid, kes on õpetanud ka minu isa. Osade õpetajatega on isa samal ajal koolis käinud. Ühe klassiõe ema oli minu isa klassiõde ja nii edasi.

Õnneks sain koolis käia koos oma sõbrannaga, kes õpib samas klassis. Arvan, et sellepärast oli esimesel päeval ärevust vähem. Ilma temata oleksin alguses orienteerumisega kindlasti hätta jäänud. Kooli viis meid hommikuti sõbranna ema, tagasi tulime enamasti jalgsi. Elasin sel perioodil oma vanaema juures.

Mu väljanägemine võib olla päris ebatavaline. Ema arvas, et väike koht ja inimesed võivad olla konservatiivsed ning soovitas mul hoolikalt kaaluda, mida koolis kanda ja kuidas ennast meikida. Tegelikult ei tekkinud sellega üldse probleeme. Sain olla täpselt selline nagu tavaliselt. Viimasel päeval rääkisime ja naljatasime natuke mu jalavarjude üle, aga enamasti ei öeldud midagi.

Mind võeti kaasõpilaste ja õpetajate poolt hästi vastu. Kõik olid sõbralikud ja toetavad. Igapäevaselt tunti huvi, kuidas mul läheb. Samas uuriti ka, kuidas meie koolis õppetöö on korraldatud. Koolinädala jooksul sain osaleda teadusteatri etendusel ning käia õppekäigul maalinna ja karstialale.

Kuna meie koolis võimlat ei ole, sain esmakordse kogemuse kehalise kasvatuse tunnist selleks spetsiaalselt ehitatud võimlas. Ka tegevused, mida tunnis läbi viidi, olid minu jaoks mitte harjumuspärased. Õppetundides oli tore, terve klass oli õpihimuline, kõik töötasid kaasa. Suur osa oli kindlasti headel õpetajatel, kes oskasid oma ainet huvitavalt edasi anda, olid kannatlikud, sõbralikud ja kellest peeti lugu. Üheski tunnis ei jäänud tunnet, et midagi jäi arusaamatuks.

Reedel peale koolipäeva lõppu veetsime koos sõbrannaga aega ujulas. Oleks tahtnud Leisi veel üheks nädalaks jääda.

Aitäh Leisi Keskkooli toredatele õpetajatele ja klassikaaslastele!

Alice Juliette, Laulasmaa Kool

21 dets.

Positatud 22:33h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Hei!

Mina olen Marii. Tavaline Tartu tüdruk Kivilinna koolist. Ka oma vahetuse otsustasin teha Tartu ühes suurimas koolis, kus oli mul ees palju toredaid sõpru ning superäge vahetusklass, kellega sain oma kaks nädalat veeta. Valisin just Tartu Tamme kooli seepärast, et tõepoolest õpib seal palju tuttavaid ning olen sellest koolist väga palju head kuulnud. Kõik see pidas ka muidugi paika.

Esimesel päeval kooli peauksest sisse astudes oli sees närv. Ma ei osanud ettegi kujutada kui huvitav elu selles koolis tegelikult on.

Mu klass oli täis meeletult sõbralikke inimesi ning esimesest päevast alates võeti mind kohe omaks. Minuga hakati suhtlema ning sain endale uusi toredaid sõpru. Klassijuhataja oli mul samuti tõsiselt tore ja väga sõbralik naisterahvas, kelle antud tunnid ei tekitanud ükski kord igavustunnet. Ka kõik teised õpetajad tegid tunnid põnevaks, viskasid nalja ja olid väga rõõmsameelsed. Kui aga juhtus et mõnes ükskikus tunnis veidi igav hakkas, oli võimalus joosta läbi Tamme vunk. Tamme vunk on teerada mis noolte juhendamisel tegi peale tiiru tervele koolimajale. Tunnid ise möödusid suhteliselt vaikselt töötades. See oli minu jaoks üllatav.

Klassiga koos oli alati huvitav. Käisime koos kuulamas loenguid, uudistasime asju jõululaadal ning vahetuse lõppedes nautisime jõuluballi. Jõuluballiks harjutasime ka koos tantsutundides klassikalisi tantse. Need tunnid möödusid alati lõbusalt ja liiga kiiresti.

Vahetusvõimalusest endast sain teada tänu klassijuhatajale ja kohe tekkis huvi proovida, mis tunne see täpselt on. Esialgu valisin enda kodulinnas asuva kooli, kuid olen kindel, et tahan selles programmis veel osaleda ja siis juba mõnes teise linna huvitavas koolis.

Pole kahtlustki, et soovitan VeniVidiVici programmi ka kõikidele teistele! Võimalus veeta toredaid ja meeldejäävaid hetki teises koolis, on lausa võrratu!

Suur tänu VeniVidiVicile, kes selle kõik võimalikuks tegi 🙂

21 dets.

Positatud 22:26h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Haridus on minu jaoks üks olulisemaid asju elus ja kogemus, mille ma olen alles saanud, on üliväärtuslik. Täna lõppesid minu selle õppeaasta kõige huvitavamat ja ebatavalisemat kaks nädalat, mille jooksul ma õppisin teises koolis. Peamine erinevus minu kooli ja VHK vahel on õppekeel. Selle võimaluse eest tuleb tänada üht ülilahedat õpilasvahetusprogrammi, mis tegutseb Eestis – VeniVidiVici.

Eesti keel on vene õpilaste jaoks üks olulisemaid ja raskemaid tunde koolis ja ma pean olema tänulik, et sain hindamatu kogemuse, mida kusagilt mujalt ei leia: õppida eesti õppekeelega koolis. Esialgu oli mul küll väheke hirmus, ma tundsin end võõrana, ma ei saanud päris paljudest inimestest aru, kuid juba kaks nädalat hiljem muutus kõik. Ma sain aru, kui palju ikkagi koolist sõltub, kui lihtne on võõrkeeles ikkagi õppida ja kui toredad on noored ja õpetajad meie riigis! Rahvuste vahe ei mänginud üldse mitte mingit rolli. Tänu igale õpilasele, kes mind aitasid ja toetasid; ma loodan väga, et meie suhtlemine ei ole sellega lõppenud ja mõnega teist võin ma tulevikus tõesti sõpradeks saada.

Ma tahaksin tänada ka õpetajaid ja klassijuhatajat, kes andsid mulle alati nõu ja aitasid. Suur tänu minu koolile ja mind vastu võtnud kooli administratsioonile ehk Rita Juhansonile ja Piret Pitkule – ilma teiepoolse heakskiiduta ei oleks see kõik võimalikuks saanud.

Ühesõnaga, ma soovitaksin VeniVidiVici õpilasvahetusprogrammist osa võtta igal eesti gümnaasiumiõpilasel, nii eesti kui ka vene koolist, sest tänapäeva noor peab olema julge ja mitte kartma vastu võtta uusi väljakutseid, sest ainult niimoodi saab meie põlvkond kaasaegsete probleemidega toime tulla.

Artjom Latuta

21 dets.

Positatud 22:21h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Triinu Eliise ja õpin Saaremaa Ühisgümnaasiumis 9. klassis. Ma käisin õpilasvahetuses Rocca al Mare koolis koos sõbrannaga ning me õppisime seal ühe nädala. See nädal oli väga tore ja täis kõike uut ja huvitavat.

Tallinnasse jõudsin pühapäeva õhtul ja sealt edasi läksime Viimsisse, kus oli nädala aega meie kodu. Meid mõlemaid majutas meie sealne klassijuhataja Reine, kes oli väga tore, lahe ja sõbralik.

Kuna Reine ise mängib jäähokit, siis pakkus ta ka meile võimalust seda proovida. Nii läksimegi kohe pühapäeva õhtul jäähokitrenni. Mulle väga meeldis jäähoki, olen alati tahtnud seda proovida, kuid Saaremaal ei ole see võimalik.

Ärgata tuli meil seal vara, 6.20. Seda sellepärast, et kindlasti 7.15 autos olla ja sõitma hakata, kuna hommikuti liiguvad Viimsist linna poole väga paljud inimesed. Koolipäev ise algas 8.15.

Esmaspäeva hommikul kooli minnes olin ma veidi ärevil, kuna ees ootasid uued klassikaaslased, õpetajad ja uus koolimaja. Klass võttis meid kohe omaks, juba esimesel päeval leidsime endale sõbrad. Esimene päev läks kohanemiseks, harjusime klassikaaslastega ja koolimajaga, mis oli päris suur ja tundus, et ma ei hakkagi kunagi aru saama, kus midagi on. Tegelikult oskasin kolmandal päeval juba peaaegu enamik ruumid üles leida.

Mulle meeldis väga Rocca al Mare õppekava, nimelt on seal tsükliõpe, mida minu koolis ei ole. Seal on ained trimestrite peale ära jaotatud nii, et ühte ainet õpitakse täies mahus korraga ühe trimestri jooksul ning ülejäänud aastast seda ei õpita. Näiteks praegu oli neil nii, et keskenduti rohkem geograafiale ja ühiskonnale ehk iga päev oli nendes ainetes tund ja sel trimestril ei olnud neil näiteks füüsikat, keemiat ja bioloogiat. RaM koolis meeldis mulle veel see, et õpetajaid sinatati, mitte ei teietatud nagu minu koolis kombeks on. yamaha r1 fairings,Minu meelest lõi see vabama õhkkonna õpilaste ja õpetajate vahel. Veel meeldis see, et söögivahetunnid kestsid 40 minutit meie kooli 20 minuti asemel.

Ma mõtlesin juba eelmisel õppe-aastal, et võiks õpilasvahetust proovida, kuna eelmisel aastal käis minu sõbranna vahetuses ning ta tuli tagasi heade emotsioonidega. Pikemalt mõtlesin kas minna või mitte sellepärast, et ei tahtnud minna üksinda, kui aga sõbrannal tuli ka mõte minna, oli meil plaan valmis ning me kirjutasime VeniVidiVici Lääne-Eesti koordinaatorile kirja. Sealt edasi läks asi kiiresti ning peagi oligi meil võimalus uude kooli minna. VeniVidiVici´s töötavad inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid ning meie koostöö sujus hästi.

Õpilasvahetus andis mulle juurde erinevaid kogemusi. Ma sain enda kohta teada seda,2015 r1 fairings, kui kiiresti olen ma võimeline kohanema uute inimeste ja võõra keskkonnaga. Lisaks avanes meile ka võimalus esindada VeniVidiVici programmi messil Tuleviku Kompass ning rääkida seal nii enda kogemusest kui ka üleüldiselt VeniVidiVici programmist, nende eesmärkidest ja tegevustest.

Soovitan väga minna õpilasvahetusse, kuna see paneb sind proovile suheldes uute ja täiesti võõraste inimestega, kogedes uusi ja huvitavaid situatsioone, samuti leiad endale uued sõbrad, kellega ka edaspidi suhelda.

Triinu Eliise

21 dets.

Positatud 22:13h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma õpin Viimsi Keskkoolis. Läksin Abja Gümnaasiumi vahetusõpilaseks, sest see on mu sünnilinn ja mu vend on ka seal väiksena elanud ja koolis käinud. Ma läksin sinna, sest mulle meeldivad seiklused ja tahtsin oma mugavustsoonist välja minna ja proovida midagi uut.

Enne minekut olin rahulik, aga kui esimesel päeval kooli sõitsin, siis tuli suur hirm, et äkki ei võeta mind hästi vastu või õpetajad ei taha mind sinna. Tegelikkuses mulle väga meeldis see kool ja see klass. Ma olen Viimsi koolis õppinud 3 aastat aga klass pole mind ikka väga omaks võtnud, aga vahetuskoolis võtsid kõik mind kohe soojalt vastu ja hea tunne oli. Õpetajad olid ka väga toredad ja lahked ning vastutulelikud. Vahetuspereks olid mu sugulased ja nendega oli ka väga tore. Sain koos nendega trennis käia.

Mind üllatas natuke see, kui ühtne see klass oli ning et seal koolis teadsid peaaegu kõik kõiki. See oli kõige parem klass, kus ma olen olnud. Söömine oli pärast viiendat ja neljandat tundi ja lauad olid klassidele kindlaks määratud. Seal oli iga õppeaine jaoks ainult üks õpetaja, aga minu koolis on mitu. Teistmoodi oli ka õpilaste arv, seal on umbes 200 õpilast, aga minu koolis on umbes 1400 õpilast.

Soovitan väga oma sõpradele ja teistele seda programmi, sest saab uusi kogemusi ja palju uusi sõpru ja näha, kuidas teises kohas elu käib.

Marta Maria Koks

21 dets.

Positatud 22:06h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Minu vahetusperiood oli väga vinge! Mul oli väga tore perekond, kellega sai käidud kinos ja uisutamas. Kool, kuhu ma läksin, oli hästi vinge. Klass oli sõbralik ja suhtlen osadega sealt klassist siiani. Enne pere juurde jõudmist mõtlesin küll korra, et miks ma seda teen, aga see vahetusperiood andis nii-nii palju kogemusi juurde.

Ma tunnen, et ma ise olen peale seda palju avatum ja mul on ääretult hea meel, et ma läksin, sest see nädal, mis ma seal olin, oli ääretult vinge ja läks kahjuks nii kiiresti.

Tore oli suhelda erinevate inimestega ja lahe oli näha, kui erinevad koolid on. Mina soovitan õpilasvahetust kõigile, kes tahavad kogeda midagi uut ja huvitavat. Kui Sul on huvi, siis tee see kindlasti ära, sest Sa ei kahetse.

Janeli Pärnik

21 dets.

Positatud 22:03h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Minu nimi on Kelly-Ly ja õpin Orissaare Gümnaasiumis. Võtsin lõpuks end kokku ning valisin endale vahetuskooliks Tõrva Gümnaasiumi. Valisin just selle kooli, sest arvasin, et tuleks alustada täiesti võõrast koolist, mitte näiteks Tallinna koolist, kuna Tallinnas käin ma niikuinii tihti. Tõrvas elab ka minu lähedane sõbranna ning majutus oli ka kohe käepärast võtta. Olin aasta aega seda vahetust planeerinud, ning ei kahetse oma otsust!

Mind väga motiveeris, et saan uusi inimesi tundma õppida ning see, et saan Tõrva piirkonda minna ning üleüldse, Valgamaale. Esimesel koolipäeval oli mul muidugi suur närv sees, kuid samas olin nii elevil, et ei suutnud esimest tundi ära oodata. Kindlasti mainin, et mul oli väga tore klass ning kiidan neid! Kõik olid vastuvõtlikud, rõõmsad, toredad ja väga-väga sõbralikud. Sain aru, neil oli samuti närv või hirm sees, kas ma olen ikka sõbralik või olen ma häbelik ja seetõttu nad ei teinud ise kohe suurt juttu. Mulle meeldis see, et pärast mõnda tundi olid kõik jutukad, küsisid küsimusi, vastasin hea meelega ning mind alati aidati, näidati klassiruumides, kus istuda või mis tund ja kus algab.

Vahetuspere juures elamine oli ülimalt põnev! Saime paljusid asju koos tehtud- ATV ja lumelauaga sõita, reisida Tõrva ümbruses, , hobustega ratsutada. Järgmisel korral kui vahetusse lähen, olen jälle väga optimistlik. Sain ka õpetajatega pikalt vestelda oma kooli teemal, saarlase elust ja muud. Põnev oli ka see, et üks õpetaja oli kutsunud mind osalema Õpikojas, kus TÜ- õpilased/lõpetajad aitavad saada põhialuse selleks, et kui on soov tulevikus minna ülikooli õppima. See oli väga põnev, saime gruppides töötada ja vahvaid asju katsetada ning nende teel sain jällegi uusi tutvusi juurde ja palju naerda. Õppisin seda, uute inimestega käituda ja avastasin läbi selle ennast – olen inimene, kes on jutukas, naeratab palju ja julgeb abi küsida või kellegi juurde minna ja juttu alustada.

Mul tekkis enda klassiga hea side, kuigi paljudega ei jõudnud juttu ajada, sest olin vaid ühe nädala seal. Olen väga õnnelik, et mu unistus teoks sai! Aitäh VeniVidiVicile ning vahetusperekonnale, kes mind majutasid. Suur tänu ka õpilastele seal koolis.

Soovitan kindlasti proovida! Olge julged ja tehke juttu, naeratage rohkem ning saate palju sõpru endale lisaks! Tean, kogesin ning ei kahetse otsust.

Kelly-Ly

21 dets.

Positatud 21:50h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt
Õpin Saaremaal, Leisi Keskkoolis 8.klassis ja käisin vahetuses Harjumaal asuvas Jüri Gümnaasiumis, kus ma veetsin 2 nädalat.
Soovisin vahetusse minna, kuna tahtsin teistsugust koolielu proovida, teada, kuidas 1200 inimesega koolis õpitakse (kodukoolis saaremaal 153õpilast) ja teistsuguste, võõraste, inimestega tuttavaks saada. Kui pühapäeva õhtul Saaremaalt sõit Tallinna poole algas, siis hakkasin alles mõtlema, kuhu ma lähen ja äkki ei võeta mind klassis omaks ning kõik ei lähe nii plaanipäraselt, kui ma olen lootnud.
Koolimaja uksest sisse astudes olin ikka väga närvis, aga leidsin klassi kergelt üles, klassikaaslased võtsid mind paremini omaks, kui ma arvasin. Enamus ajast ma ei saanud nendega kaasa töötada, kuna mul polnud õpikuid. Klass oli teistsugune kui meie oma koolis ja ka õpetajad. Jüri Gümnaasiumis õpiti teistsuguse õppeprogrammi järgi ja kõik oli teistmoodi, mille pärast ma ka sinna läksin.
Halb selle kõige juures oli see, et jäin oma kodukooli õppeprogrammist maha, aga see on juurdeõpitav ja sellega pidin varem ka arvestama. Klass, suur kool ja õpetajad olid kõik väga toredad. Ööbisin vahetusperioodil enda sugulaste juures, minu vahetusperioodi lihtsustas see, et ma ei pidanud muretsema busside pärast, vaid sain lihtsalt kooli.
Kui ka Sinul on soov vahetusse minna, teist koolielu proovida ja oma koolist vaheldust saada, siis kindlasti mine ja osale õpilasvahetuses!
Tahaksin ka järgmisel aastal kuhugi minna, aga ma ei tea veel kuhu. Aitäh Jüri Gümnaasiumile, et te mind nii kenasti vastu võtsite. Aitäh minu kodukoolile Leisi Keskkoolile, et te mind õpilasvahetusse lubasite. Aitäh ka minu sugulasele, kes mind enda juures majutas!

Aveli Kane

17 dets.

Positatud 21:59h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Valga Gümnaasiumi õpilane Heliisa Mets ja mina veetsin oma õpilasvahetusenädala Hiiumaal.
Miks just Hiiumaal? Sellepärast, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud ja ma tahtsin näha, mis elu on saarel. Kas ma kahetsen, et siia tulin? Kui ma nüüd ütleksin, et jah, siis ma arvan, et Jumal karistaks mind karmilt…

Ma poleks eales usukunud, et siin nii tore on, ma reaalselt ei taha siit lahkuda, kuid oma kodu ja kool ootab. Siinjuures tahan teha suure kummartuse Hiiumaa Gümnaasiumile, kes võtsid mu enda juurde nädalaks ja leidsid mulle selle võimaluse. Aitäh VenVidi Vici programmi loojatele ning aitäh mu koolile, kes lubas mul veeta nädala Hiiumaa Gümnaasiumis.

Tänamise jutt sai läbi ja räägime nüüd, mis mul siin Hiiumaal toimus. Alustame sellest, et kuidas ma siia sain. Esiteks kirjutasin ma VeniVidiVici programmile, kus saavad kõik 7.-12. klassi õpilased osaleda. Täitsin avalduse ja esitasin selle. Üsna varsti tuligi kiri, et nad on saanud mu avalduse ja loa koolilt programmis osalemiseks. Olin väga õnnelik ja jäin ootama järgmist kirja.yamaha r6 fairings, Kuna avalduses tuli esitada 3 kooli nime eelistuse järgi, siis kujunes mu eelistus välja selliseks : 1. Hiiumaa Gümnaasium 2. Viljandi Gümnaasium ja 3. Rakvere Gümnaasium. Ja nii tuligi kiri, et Hiiumaa kooliga on võetud ühendust ja ootame vastust. Ega see vastuski kaua tulnud ja peagi oligi selge. MA LÄHEN HIIUMAALE.

Te ei kujuta ette, milline õnn mu sees oli ja siis järsku ka hirm. Kuidas ma ikka sinna saan? Muidugi.. Bussiga, kuid siis tuli järgmine küsimus. Mis asjad ma pean kaasa võtma ja kui palju? Õpikuid ma ei pidanud, kuna kool sai mulle neid võimaldada, aga pakkimise osas pöördusin kohe kodus kõige parema pakkija poole, ema poole. Tema aitas ja vaatas, et ma rumalalt palju asju kaasa ei võtaks.

Kui juba kohver ja bussipiletid ostetud, olin ma pühapäeva hommikul valmis sõitma Tallinna poole. Mul on alati üks foobia ja see on bussidest, rongidest jms. maha jäämine. Ma kardan tohutult, et mis küll juhtub, kui ma maha jään. Õnneks seekord ma ei jäänud ning Tallinnasse jõudsin ilusti. Tallinnast edasi sõitsin Kärdlasse, muidugi alguses oli ka kartus, et jään maha, aga ei jäänud.

Praami peal oli uhke olla, kuna ma polnud ju varem praamiga sõitnud eestis. See polnud see tunne, mida tunned, kui oled laeval ja lähed teisse riiki. See oli midagi erilisemat. Ma sain sõita teisse eesti otsa praamiga, iga riik ei saa oma teise otsa praamiga sõita, sest neil pole, kuhu sõita. Ma tundsin uhkust too hetk ja kui aus olla tunnen siiamaani, sest see on eriline.

Mõne aja pärast jõudsingi Kärdlasse. Tervelt 8 tundi sõitmist Valgast Kärdlasse. Oli sisukas päev ja juba Kärdlas ootas mind kooli õppejuht, kes saatis mu õpilaskodusse ja andis esimese päeva tunniplaani. Nii lõppes mu pühapäev.

Esmaspäeval kooli jõudes oli kõik nii teistsugune. Esiteks jälitasin üht väikest poissi, et teada, kus kool asub. Õppejuht küll näitas käega teed, aga kahtlesin endas, nii et aitäh, väike poiss, kes sa mu kooli aitasid. Kui koolimajja sisse astusin, käisin ruttu nii nimetatud garderoobis ja läksin õppejuhi kabinetti. Sealt juhatas ta mind mu klassi juurde ja paar õpilast olid juba kohal.2017 yamaha r6 fairings, Nad olid väga sõbralikud ja üks tüdruk, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, näitas mulle koolimaja. See oli väga kiire käik kooli peal, kuna kool on väike, mis minu arvates on armas.
Tunnid algasid, ning siis otsisin klassis vaba kohta. Iga tund andsin seletusi, et kuidas on üks võõras nägu klassi sattunud ja õpetajad olid väga lahked ning rõõmsad. Ma kartsin tegelikult väga, ikkagi võõrad inimesed ja võõras keskkond, aga see ununes kiiresti. Õpilased olid tõesti väga sõbralikud ja ma ei tundnud end üksi.

Teisel päeval juba teadsin, kuidas kooli minna, teadsin juba enam-vähem, kus kõik asub ja olin uhke enda üle. Üritasin juba ka ise tunniplaanist aru saada, aga sellega läks natukene kauem aega, kuna õppeprogramm on teistsugune. Klassid on moodustatud lennu peale, ehk siis 10. klass on ühine, aga see on jagatud kaheks. Nii tekivad niinimetatud klass g1 ja klass g2. Peale selle on veel nad jagatud gruppideks, mida on juba natuke raske seletada. Sellejaoks, et sellest aru saada, tuleb käia seal koolis kas nädal või kaks.

Ja nii siis möödusid ka mu teised päevad. Õpilastega sain rohkem ja rohkem ühisele jutule, mis rõõmustas mind väga.
Viimasel päeval oli meil õpilaskodus tee- ja koogiõhtu, kuhu kogunesid kõik majaelanikud. Kuulusin ka mina sinna ja meie teeõhtust sai vaikselt ka mänguõhtu, kuna enda päeva pidi ju rõõmsaks tegema. Peale mänguõhtut, tuli majapoistel mõte minna Selverisse saiakesi ostma ja kuna mul oli ka mandariiniisu, siis lõin kampa.

Hästi-hästi sõbralikud ja rõõmsad on need Hiiumaa inimesed. Kahju, et just esimene päev ei möödunud kohe nii nagu viimane, aga ilmselt see pidigi nii olema, et viimane päev on lõbus ja meeldejääv. Ma tõesti olen väga tänulik selle võimaluse eest ja ma ei unusta seda kogemust kunagi. Pidin juba reede hommikul ära minema, kuna busside graafik ei võimaldanud mul lahkuda reede õhtul, www.fairingskitshop.com,aga need neli päeva, mis veetsin seal koolis, on hindamatud. Muidugi on oma kool kallis, aga seda kogemust siin jään kindlasti igatsema.

Ma tõesti soovitan osaleda selles programmis, kui sul on see mõttes mõlkunud, siis ära enam oota ja tee see teoks! Usu mind, SA EI KAHETSE!
Suur aitäh kõigile, kes olid mu koolis, klassis ja üldiselt mu ümber. Ma luban, et tulen kord tagasi.

Heliisa Mets