veebruar 2018

23 veebr. Palju küsimusi iseendale enne õpilasvahetust

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

22 veebr. Sain uue klassiga väga lähedaseks

Mina, Katarina Põldur käisin vahetusõpilaseks Olustvere Põhikoolis. Olen igati rahul, klass võttis mind kohe omaks ja abistas. Mul oli ilmselt ka veidi kergem, kuna mu kaks väga head sõpra käisid selles klassis ja nii oli mul ka kergem sulanduda.
Minu nädal langes kokku vastlapäeva ja sõbrapäevaga. Vastlapäeval toimus teatevõistlus pargis, kus pidime teatud maa jooksma, siis läbima teatud maa puusuuskadel ja seejärel viskama täpsust. Sõbrapäev möödus samuti väga lõbusalt. Õhtul toimus sõbrapäeva disko, mis oli koos Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastega.
Olustvere kooli õpetajad meeldisid mulle väga. Kõik olid sõbralikud ja leebemad kui minu kodukoolis. Ikka uuriti, et kuidas on minu koolis hindamine ja kus maal meie praegu oleme.
Sain klassiga väga väga lähedaseks ja lubati mind kutsuda ka klassiõhtutele. Samuti küsiti, kas tulen veel vahetusõpilaseks ja vastasin neile kohe et loomulikuly. Sain endale ka sõpru nii seitsmendast kui ka üheksandast klassist. Pisemas koolis on õpilased kokku hoidvamad, kõik teavad kõiki ja suheldakse üksteisega. Suuremas koolis ei teata isegi oma paralleelikaid.
Huvitav kogemus oli ka see, et söökla ei asunud koolis, vaid veidi eemal. Tore oli jalutada värskes õhus. Mulle isiklikult meeldis ka see et Olustvere koolis sai süüa peale kolmandat tundi aga minu koolis alles peale viiendat tundi.
Sain olla ka ühe päeva korrapidaja, see kogemus oli tore. Pidin tahvlit puhastamaja võtme tooma ja viima õpetajatetuppa. Oli väga vahva kogeda seda, kuna minu koolis pole sellist asja ültse, klassiuksed on vahetundides lahti ja õpetaja puhastab tahvlit.
Olen oma vahetusega väga rahul. Loodan, et mul tekkib võimalus veel minna Olustvere kooli vahetusõpilaseks.

Katarina Põldur

19 veebr. See oli väga positiivne ja äge kogemus!

Olen 13-aastane Viljandi Kesklinna Kooli 7.klassi õpilane ning õppisin vahetusõpilasena 15.-19.jaanuarini Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Valisin selle kooli, kuna mu poolõde on lõpetanud seal põhikooli ning õpin ise ka saksa keelt. Samuti oli soov minna kooli, mis oleks Tallinna kesklinnale ligidal ning seetõttu valisingi KSG-i.

Sõitsin pühapäeva pärastlõunal perega Viimsisse, kus elavad head sõbrad, kelle juures ma vahetusperioodil elasin. Õhtul sõitis ülejäänud pere Viljandisse tagasi ning mina jäin sinna. Esmaspäeva hommikul kooli minnes oli väike närv sees, kuidas mind vastu võetakse, kuid kõik sujus suurepäraselt. Klassikaaslased olid toredad ning sõbralikud, sain omale nendeks päevadeks tugiõpilase, kes oli vajadusel abiks ning näitas klassiruumide asukohad kätte. 5 päeva möödusid märkamatult kiiresti ning reedeks olin kindel, et tahaksin sinna pikemaks jääda.
Õppetöö osas oli minu kodukool üsna palju eespool ning seetõttu pidin ka matemaatika kontrolltöö kaasa tegema. Õpetajad olid üsna toredad, kuid üksteisest väga erinevad. Võrreldes minu kodukooliga oli paar erinevust ka: näiteks polnud koolikella, sellega seoses olid ka õpilased tunni algusaja suhtes vabamad, polnud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmi ning neil on loovtöö 7.klassis, kuid meil 8.klassis.

Vahetusperega tegime iga päev midagi põnevat: korraldasime filmiõhtuid, külastasime Viimsi spad ning KUMU kunstimuuseumi. Sain iga päev jalutada lumises Tallinna vanalinnas, kuna vahetuspere vanemad töötavad seal.
Reedel ütlesid paljud klassikaaslased, et ma jääksingi nende klassi ning ma olin nendega üsna nõus. Kui klassijuhataja küsis, kes tahaks Viljandisse sama programmiga mulle külla tulla, tõstis üle poole klassi käed. Jään kindlasti nendega edaspidi suhtlema ning ehk lähen sinna kunagi tagasi.

Kokkuvõttes oli see väga positiivne ja äge kogemus ning soovitan seda kõigile!

Elsbet Helena Tiitus

09 veebr. Minu parim nädal gümnaasiumi jooksul!

Ma olen Lasnamäe Vene Gümnaasiumi õpilane ning hiljuti toimus mu viies õpilasvahetus. Eelmised vahetused õpetasid mulle tohutult palju ning tõid hindamatut kogemust. Kui mul tekkis uuesti võimalus osaleda, ma täitsin vahetusõpilase ankeedi ilma mõtlemata.
Koolivalik
Selle imetoreda nädala ma veetsin Tallinna Saksa Gümnasiumis. Miks just see kool? Seda küsiti minult väga palju, aga ma siiamaani ei oska vastata. Ma ei olnud sellest koolist midagi kuulnud, mul polnud seal tuttavaid. Kooli valimisel oli mul ainuke tingimus – et kool asuks Tallinna piiris. Vaatasin koolide nimekirja, valik oli hästi lai, konkreetseid mõtteid polnud. Selle kooli valisin südame järgi ja ma ei teinud viga. Paremat vahetust ma ei oleks isegi mitte soovida.
Esimene päev
Vaatamata sellele, et see polnud kaugeltki esimene vahetus, tundsin kõigile vahetusõpilastele tuttavat ärevust: kuidas minusse suhetakse ning kuidas vastu võetakse? Üllatused algasid kohe esimese päeva algusest. Tulin kooli teiseks tunniks nagu oli tunniplaanis pandud. Kohale tulles selgus, et õpetaja jäi haigeks ja pidin tulema alles neljandaks tunniks. Kooli direktor, kes oli mu kontaktiisikuks selleks nädalaks, osutus suurepäraseks inimeseks. Ta näitas mulle koolimaja ja terve nädala jooksul oli minu toetajaks, mille eest olen talle väga tänulik. Kui saabus neljanda tunni aeg, viis ta mind klassi ja tutvustas minu klassikaaslastele. Seisin klassi ees ja olin hämmelduses – kõik ju vaatavad minu poole väga tähelepanelikult. Istusin esimese pingi taga ja ei julgenud taha vaadata. Esimesel vahetunnil seisin kabineti kõrval, uurisin uusi kaasõpilasi. Mina olin väga üllatanud, aga mitte ükski minu klassikaaslastest ei proovinud minuga suhtlema hakata, nad isegi ei vaadanud minu poole. Ootasin ja lootsin… Tunnid möödusid, midagi ei muutunud. Saabus vahetund enne saksa keele tundi ja järsku minu juurde tulid kaks neiut juttu ajama. Tunni käigus veel kaks tüdrukut alustasid minuga suhtlemist. Pärast selgus, et need tüdrukud õpivad minu paralleelis ning oleme nendega koos ainult keeletundidel. Olin segaduses, otsustasin veel oodata ilma järeldust tegemata. Aga peas tekkis küsimus: miks ma siia vahetusse üldse tulin? Eesti keelt ju ma juba oskan (õppisin selgeks esimeste nelja vahetuste jooksul).
Teine koolipäev
See päev algas jälle keeletundidega. Inglise keel, vene keel… Jätkasin suhtlemist nende tüdrukutega, kellega eelmisel aastal. Nad rääkisid enda klassist ning selgus, et minu esmamulje klassist ei olnud väär. Mu klass on väga kinnine ning endasse tõmbunud. Pidin selle probleemi ära lahendama. Läksin direktori juurde ja arglikult palusin klassi vahetada. Tal oli kurb seda kuulda, aga ta ei saanud eituda. Samal vahetunnil tutvustas mind direktor uuele klassile – 11B. See oli armastus esimesest silmapilgust. Atmosfäär klassis oli sõnuseletamatu, nii lahke, sõbralik ja justkui südamelähedane. Naeratus ei kadunud näolt. Sel päeval olin nagu seitsmendas taevas, nautisin minu klassi, minu vahetust, minu elu. Nii jätkus terve nädala. Ma lihtsalt ei uskunud, et see tõesti toimub minuga, et mul võib nii hea olla. Selles koolis, selles klassis ma tundsin end just kui kodus, väga palju naeratasin, naersin ja rääkisin. Olin täiesti õnnelik!
Nädala jooksul koolis toimus väga palju erinevaid üritusi: alates stiilinädalast ja lõpetades välisministeeriumi ja politseiloengute ning Kumusse minekuga. Loomulikult, klassivälised üritused aitavad seltsielule ja sõbrunemisele kaasa ning ainult ühe nädalaga need inimesed said minule väga lähedaseks. Kui saabus reede ehk aeg oma kooli tagasi minna, tulid pisarad silma. Ei tahtnud isegi mõelda lahkumise peale. Ma oli sunnitud oma kooli tagasi tulla, aga mu süda jäi sinna – Tallina Saksa Gümnaasiumi 11 B klassiga!

Minu vahetus kestis ainult nädal aega, aga see oli väga sündmusterohke nädal: palju juhtus, palju muutus. Muutus nii minu elus kui ka minu maailmavaates. Praegu ma tean, miks läksin gümnaasiumi – selleks, et veel üks kord VeniVidiVici programmis osaleda. Mulle tundub et see oli kõige olulisem, kõige õpetlikum, kõige parem nädal terve gümnaasiumi jooksul!
Ja mina tungivalt soovitan selles seikluses osaleda! Ma ei saa lubada, et sinu vahetus tuleb ka nii õnnelik ja rõõmus, aga kindlasti huvitav ja unustamatu. Olen kindel, sa ei kahetse!

Anastasia Jevsejeva

08 veebr. Proovige, mis tunne on olla vahetusõpilane

Minu nimi on Laura ning ma käisin vahetusõpilasena Saarema Ühisgümnaasiumis. Ma teadsin juba vahetusõpilaseks kandideerides, et kool, kuhu ma lähen, peaks olema suur, sest ise tulen ma koolist, kus on ainult 140 õpilast ning ma tahtsin teada, mis tunne on käia suures koolis. Ma otsustasin minna SÜG-i, sest Saaremaa on koht, kuhu iga päev ei satu ning soovisin äha, kuidas on nende kultuur ja kombed.

Koolis läks väga toredasti. Kõik võtsid mind hästi vastu ning aitasid mind, kui mul abi vaja oli. Selle Saaremaal viibitud kahe nädala jooksul jõudsin ma saada uusi sõpru ning põnevaid kogemusi. Üheks põnevaimaks kogemuseks osutus SÜG-i 11.klassi korraldatud iga-aastane „Kabaree“, mis koosnes tantsimisest, laulmisest ja pillimängust. Ka minu vahetuspere oli imeline ning mind võeti soojalt vastu.

Ma soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi, poovida, mis tunne on vahetusõpilane olla: täita ankeet ning minna mõnda Eesti kooli, sest see annab sulle kogemusi ning sõpru kogu eluks.

Laura Johanna Kask