juuni 2018

14 juuni Õpilasvahetus võiks olla kohustuslik igale noorele

Meie oleme Narva Soldino gümnaasiumi õpilast. VeniVidiVici programmi raames läksime Rapla Ühisgümnaasiumis. Valisime selle kooli, sest meie tuttavad juba sõitsid Raplasse ja jutustasid meile palju häid sellest kohast.

Me tahtsime arendada oma keele oskust ja proovida elada üksinda, perekonnast eemal.

Enne vahetust me tundsime end väga rõõmsalt, sest meil ei olnudki niisugust kogemust ja me oleme mõelnud, kui tore see kuu võiks olla (ja ta oligi küllaltki äge!), kuidas me hakkame õppima ja kuidas kõik üldse tuleb.

Rapla Ühisgümnaasium on suurepärane kool, kus kõik õpetajad ja õpilased on väga sõbralikud ja abivalmid, alati avatud suhtlemiseks. Kool on peaaegu uus (renoveeritud) ja seal on väga meeldiv atmosfäär õppimiseks, maitsvad lõunad ja ilus loodus kooli juures. Klassikaaslastega koos meie tegime pastat ja jalutasime, sõitsime Tartusse ja Tallinnasse.

Meie saime aru, et õpilasvahetus on kohustuslik igaühele, sellepärast, et see on kogemus, mis täpselt aitab sulle tuleviku elus hakkama saama!

Soovime nüüd kõikidel teilgi osaleda! Kõigepealt – ära karda ja osale!

Milena Suvorova ja Diana Soboleva

14 juuni Minu suurepärane kogemus (tekst on vene keeles!)

Я ученица 7-го класса Кесклиннаской Гимназии г. Нарва.

В рамках проекта обмена учащимися VeniVidiVici я провела 4 недели своей жизни в городе Пярну и училась в Paikuse Põhikool. Мой выбор именно на эту школу выпал не случайно. Во-первых, Пярнумаа – эстоноязычный регион, где я могу получить максимальные знания государственного языка и ближе ознакомиться с особенностями быта и культуры коренных эстонцев. Во-вторых, я уже была знакома с некоторыми ребятами и преподавателями из этой школы в рамках другого молодёжного проекта, но тот опыт был другой направленности и совсем краткосрочный, в отличие от Вашего проекта.

Меня побудило к участию в этом проекте то, что он дает абсолютно все, что я люблю. А нравится мне различный новый опыт, смена обстановки, новые знакомства, разносторонние знания и умения, а так же возможность совместить приятное с полезным, изучением эстонского языка.

Перед началом проекта я испытывала разные противоречивые чувства, с одной стороны радость и веселье, с другой – сомнения и даже небольшой страх о том, смогу ли я выдержать такую долгую разлуку с родителями, смогу ли полноценно обучаться на эстонском языке. Но, как оказалось позже, страхи были напрасными, меня встретила прекрасная дружная и позитивная семья. Мы всё делали вместе: гуляли, играли, занимались спортом, посещали различные мероприятия, готовили пищу и убирали в доме. Взрослые, на время, заменили мне родителей, их дети стали моими братьями. А 75-и килограммовый пес Портус заменил мне моего йоркширского терьера Тиммати. Мне очень понравилась школа и ее педагогический коллектив – прекрасные заботливые профессиональные люди, которые украшают место своей работы. Отличные отзывчивые одноклассники всегда помогали мне, если я нуждалась, некоторые из них стали моими друзьями. Провожать меня на автовокзал приехал весь класс, все девочки плакали и я в том числе, расставаться не хотелось.

В результате проекта я очень многому научилась, а главное, я переступила языковой барьер при общении на эстонском языке. Я сама чувствую, насколько легче и проще мне на уроке эстонского языка. Свою долю обмена я тоже оставила, научила мальчиков из принимавшей семьи готовить мои фирменные блюда.

На уроке русского языка, который проходит три раза в неделю я являлась помощником учителя. Она просила меня читать для класса, так как она говорит с акцентом, а у детей была возможность слышать русский язык от носителя языка.

Я обязательно буду советовать всем своим знакомым участие в этом проекте. И сама бы с удовольствием поучаствовала бы в нем в следующем году, если это возможно.

Принимающая семья вновь приглашали меня приехать, а так же одноклассники, учителя и директор школы.

Елизавета Лернер

14 juuni See oli minu parim kuu elus

Mai 2018 oli minu jaoks parim kuu minu elus, sest ma veetsin selle Abja Gümnaasiumis. Mulle rääkisid õpilasvahetuse võimalustest minu sõbrad. Varem nad osalesid selles projektis ja rääkisid aktiivselt nende positiivsetest emotsioonidest. Pärast nende lugude kuulamist otsustasin ise otsekohe, et püüan lühiajaliselt harjumuspärasust muuta ja 100-protsendilist elu muuta. Õnneks ütles mu sõber Nikita mulle VeniVidiVici kohta ja hakkasin otsima sihtkohta, et täita unistus. Alguses oli mul probleeme otseselt kooli valimisega. Peamine tingimus, millest ma soovisin, oli kaugus kodust. Otsisin gümnaasiumi võimalikult kaugelt Ida-Virumaast. Mul oli suur soov puhata tuttavatest inimestest ja paikadest. Juhuslikult pakuti mulle Abja Gümnaasiumisse minemist ja ma olin nõus. Ma olen alati olnud ettevõtlik inimene, nõustusin õnnelikult kõigi seiklustega, mis mulle pakuti. Ja see juhtum ei olnud erand.

Kui sain teada, et võimalus on tekkinud ning võin üsnapea vahetusõpilaseks minna, oli minus uskumatu rõõmutunne. Ma olin valmis kas või lakke hüppama, võtan vastu kõik, kellega kohtun teel, räägin kõikidele enda kogemustes ja tunnetest. Mul ei olnud mingit hirmu. Ma teadsin kohe, et kõik läheb hästi. Tundsin suurt ootust, tahtsin juba tutvuda klassikaaslaste ja õpetajatega.

Projekti jooksul elasin õpilaskodus. Ja ma olen kindlasti selle üle rõõmus. Ma arvan, et kummalises perekonnas elamine on väga ebamugav. Iga päev rääkisin eesti keeles enda toakaaslastega. See oli tõesti imeline keelepraktika! Me sõitsime tihti pärast kooli metsa(Abjas on inimestel elukvaliteedi suurendamiseks spetsiaalsed rajad tervishoiu eesmärgil). Peaaegu igal õhtul mängisin lauamänge uute sõpradega või vaatasin koos nendega televiisorit. Käisime üksteisel külas ja jagasime muljeid. Üldiselt võin öelda, et need teismelised, kellega ma kohtusin, läksid mulle väga hinde, pean neid tõesti suurepärasteks, lõbusateks ja tõelisteks sõpradeks.

Ma ei unusta kunagi omavahelisi vestlusi. Ausaltöeldes ei ole ma rääkinud enda vene tuttavatega kunagi sellistel teemadel.Meil on nii, nagu oleks teatud barjäär, mis takistaks mind avama tuttavate inimestega, kuid Abjas võisin ma sellest takistusest üle saada ja tõesti lõõgastuda.

Iga päev uues gümnaasiumis oli mulle nagu puhkus. Ma olin alati valmis aktiivselt klassitegemistes kaasa lööma. Koolipäevad möödusid väga kiiresti ja märkamatult. Eesti keel ei takistanud mind õppematerjalide mõistmisel, ma mõistsin täiuslikult, mida õpetaja rääkis, ja üritasin oma klassikaaslastega sammu pidada klassi akadeemiliste saavutuste osas. Tegelikult mõistsin, et vajan materajli lugemiseks ja mõistmiseks palju rohkem aega. Gümnaasium ise andis ainult positiivseid emotsioone.. Iga õpetaja oli mulle väga tähelepanelik, üritasid vajaduse korral seda teemat üksikasjalikumalt mulle selgitada.

Klassid on väga hästi varustatud, minu arvates oli väga mugav õppida (välja arvatud väga kuum ilm).

Lõppude lõpuks, kui lahkumispäev oli lähenemas, olin väga kurb. Ma siiralt ei tahtnud koju minna mitte sellepärast, et kodu on halb, vaid lihtsalt seetõttu, et mulle meeldis see Abjas. Minu jaoks oli see ideaalne koht, kus tundsin tõelist vabadust. Ma mäletan ümbritsevat loodust ja rohkem heatahtlikke inimesi. Minu hinges tundsin ma rahu. Uute sõbradega hüvastijätmine oli väga raske, tulid pisarad.

Pärast koju tagasi saabumist motiveerisin ka teisi võtta ette väike reis ja vaadata ümbritsevat keskkonda!

Diana Ignatenko

14 juuni Ma tahan veelkord osaleda õpilasvahetuses ja kogeda neid emotsioone

Õpilasvahetuse programmist sain teada koolist. See on juba minu teine kord olla teises koolis vahetusõpilaseks. See kord ma otsustasin teha endale pika õpilasvahetuse ja minna vahetusõpilaseks 4 nädalaks. Ma läksin Leisi Keskkooli (Saaremaale). Ma elan Narvas ja olen venelane, mina väga tahtsin õppida veel rohkem eesti keelt. Mul polnud hirmu ja ma ei muretsenud, kuidas mind vastu võetakse.

Kui ma jõudsin majutavasse peresse, ma sain teada, et mul vedas. Vanemad ja nende 2 last olid äärmiselt toredad ja viisakad. Juba teisel päeval Saaremaal pidin minema kooli. Ma kohe leidsin endale sõpru ja me veel suhtleme nüüd edasigi Facebookis. Majutavas peres oli poiss Oskar, kellele väga meeldib mootorattaga ja autoga sõita. Sel ajal ma esimesel korral proovisin ise autoga, mootorattaga, ATV ja muruniitmise traktoriga sõita ja sain teada, kuidas need masinad kõik töötavad. Kevadvaheajal me olime nende suvilas. Seal tegime põllutöid, sõitsime autoga, tegime puutööd ja tähistasime mu sünnipäeva.

Kui me olime kodus, me vaatasime telerit õhtul või mängisime ps4. Kuna ma ei tea eesti keelt hästi, siis see oli esimene kogemus midagi seletada Oskarile, mida teha venekeelses mängus ja kuhu minna. Me vaatasime palju eestikeelseid filmi ja seriaale, ma tõesti ei teadnud, et Eestis on nii hea kinemotograafia.

4 nädala jooksul ma sain nii palju kogemusi! Ma sain teada, mida eestlased söövad, kuidas nad elavad, millega tegelevad kodus kui ka suvilas. Õppisin palju eesti keelt ja leidsin palju uusi sõpru. Oli nii huvitav, et need 4 nädalad said läbi nagu üks päev. Ma tahan veel minna sinna ja veel kord proovida need emotsioone, mis olid seal.​

Artem Treumov

14 juuni Enne õpilasvahetust mind valdasid erinevad tunded

Ma õpin Õigeusu Humanitaarkoolis. VeniVidiVici raames läksin Viljandi Gümnaasiumisse. Valisin selle kooli, ma olen ka varem käinud Viljandis ja mulle meeldis see linn. Koolis on hea võimalus areneda humanitaarsuunas. Mind ajendas osalema programmis soov uurida minu võimed eesti keeles.

Enne õpilasvahetust mind valdasid erinevad tunned. Loomulikult, ma kartsin ja muretsesin esimese päeva pärast. Mulle väga meeldisid Viljandi koolis õpetajad ja klassikaaslased, kõik olid väga lahked ja rõõmsameelsed. Minu vastupere, kus ma elasin, oli ka väga südamlik. Klassikaaslastega ma suhtlesin ja jalutasin. Perega koos tähistasime sugulaste sünnipäevi. Mulle jäi väga palju positiivset meelde õpilasvahetusest.

Nüüd mul on uued tutvused, uued inimesed, uued muljed ja uus ning väga kasulik ja võrratu kogemus. Ma soovitan ka minu sõpradele osaleda , sest see on põnev ja huvitav!

Anna Subbotkina

14 juuni Alati ei peagi kaugele sõitma, et midagi kogeda

Ma õpin Narva-Jõesuu koolis. Koos sõbrannaga me otsustasime minna Narva Eesti Gümnaasiumi ja valisime just selle kooli, sest see ei asu kuigi kaugel ja varem mitte kumbki meist ei ole varem sellises projektis osalenud, seepärast meil oli hirm sõita kuhugi kaugele, näiteks Saaremaale.

Mõtlen, et kõige oluline põhjus, mis ajendas mind programmis osalema, on eesti keele õppimine, ma tahtsin praktiseerida ja üldse vaadata, kuidas lapsed õpivad eesti keeles, see on raske keel, kuid on oluline osata.

Enne vahetusõpilaseks saamist mul oli nii erinevaid tundeid. Muidugi ma kartsin, et ei saa midagi aru ja ma ei tea, kuidas klassikaaslased minusse suhtuvad, aga hirm ei olnud liiga suur, sest me olime kahekesi sõbrannaga. Aga üldiselt meeleolu oli suurepärane, sest hinges ma alati teadsin, et saan uusi kogemusi ja leian häid sõpru.

Mulle väga meeldis, et kõik õpetajad ja klassikaaslased olid tähelepanelikud, sõbralikud, viisakad, korralikud, paljud õpilased meie klassis võtsid õpinguid südamega ja saavad omavahel hästi läbi, nad tihti aitasid meid. (Eesti Gümnaasium on suur ja vaikne). Ka ma tahan jutustada, et me koos klassikaaslastega (Polina Peterson, Sandra Bossak ja Paula Feršel) osalesime kergejõustikuvõistluses. See oli nii tore!

Loomulikult igal õpetajal on oma õpetusemeetodid ja minu jaoks see oli harjumatu, aga oodatav ja huvitav. Üldiselt kõik oli nagu meie koolis. (Tahan lisada, et minu pähe jääb palju lõbusaid tundeid ja nalju!)

Jah, muidugi ma soovitan sõpradele programmis osaleda, sest see on kasulik kogemus, unustamatu aeg ja uued tutvused! Ma loodan, et veel võtan sellises programmis osa!

Suur tänu Teile võimaluse eest!

Daria Dmitrijeva ja Angelina Fjodorova

14 juuni Saaremaal on imeline loodus

Selle õppeaasta lõpus, ma osalesin VeniVidiVici õpilasvahetus programmis.
Ma olen õppinud kogu elu Narvas ja õpilasevahetuse raames õppisin ma elus esimest korda kusagil mujal – see koht on Kuressaares, Saaremaal.
Õppisin neli nädalat Saaremaa Ühisgümnaaisumis. Ma valisin selle kooli, sest soovisin tutvuda saarlaste kultuuriga ja areneda enda riigikeeleoskust, Saaremaa andis selleks hea võimaluse

Ma tahtsin vastu võtta uusi kogemusi ja saada eesti keele praktikat, see on tähtis. Enne vahetusõpilaseks saamist ma ausalt ei oodanud midagi halba ega kartnud midagi. Ma mõtlesin, et kõik läheb hästi ja olin kõigeks valmis.

Minu koolis mulle meeldis kõik. Kool oli väga mugav – väike(võrreldes minu kooliga) ja kena. Klassikaaslased ja õpetajad olid sõbralikud ja viisakad, ühesõnaga, normaalsed inimesed.
Vahetusperes olid ka sõbralikud ja viisakad inimesed. See pere oli kakskeelne perekond, oskavad mõlemaid keeli hästi. Koos me külastasime muuseumi ja laata.
Kui ma elasin seal, mulle väga palju meeldis loodus, nii linnas kui väljaspool linna. Linnas oli suur ja kena park, linna ümber on segametsad, okasmetsad ja sood. Jalutada seal oli väga huvitav ja mõnus, sest minu kodukohas pole nii. Samuti mulle meeldis õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, sest kõik inimesed kellega ma tutvusin, olid väga sõbralikud.

Nende koolisüsteem erineb meie koolisüsteemist, esimesel suvenädalal olid õpilastel praktika päevad, sellel ajal nad tegevad midagi praktilist: teevad mingit projekti või näiteks koristavad kooliterritooriumi. See on ainult üks näide, kuidas minu kool ja kool Kuressaares on erinevad. Erinevusi on tegelikult väga palju.
Ma soovitan kõikidel osaleda õpilasvahetuses. See kogemus aitab saada uut kogemust ja välja uurida uut infot kultuuridest.
Mulle meeldis väga palju, aitäh VeniVidiVici!

Aleksei Jefimov

01 juuni Sellised toredad sündmused jäävad kauaks meelde

Õpilasvahetuse programmist sain teada koolis, tänu sellele, et meie klassi tuli üks programmis osaleja. Tahtsin ka programmis osaleda ja selleks tuli välja valida kool kuhu minna. Minu jaoks tundus ideaalne Haanja kool, kuna mu maakodu on Haanjas ja seega ka palju tuttavaid, keda ma väga tihti ei näe. Otsustasingi minna Haanja kooli, aga tuli välja, et see kool pole programmiga liitunud. See teadmine muutis mind kurvaks, kuni otsustasin küsida kas oleks võimalik sinna kooli minna. Lõpuks sain teada, et Haanja kool on ka nüüd programmis ja on nõus mind vastu võtma. Vahetust ootasin väga ja lugesin päevi, kuni lähen Haanjasse. Siis aga tekkis mul hirm ja enam ei tundunudki õpilasvahetus nii tore, sest ma ei teadnud õpetajaid ega reegleid ja ma ei teadnud kuidas mind vastu võetakse. Minu plussiks oli muidugi see, et Haanja koolis käib mu sõpru, kellega suhtlen palju. Haanja kool on väga väike võrreldes minu kooliga (seal käib umbes 60 õpilast, minu koolis käib umbes 1000 õpilast). Haanjas suviti ja vaheaegadel olles olen kohtunud paljude inimestega, kes enamus käivad Haanja koolis, niiet tunnen umbes pooli inimesi kes käivad Haanja koolis.

Juba teisel koolipäeval oli mu hirm kadunud, sest mind võeti hästi vastu nii õpilaste kui ka õpetajate poolt. Minu vahetusklassis oli 12 õpilast minuga koos 13, kellest tundsin 8 õpilast. Nüüd pärast vahetust tunnen kõiki.

Vahetuse ajal leidsin endale hea sõbra, kellega olen suhelnud ka pärast vahetust. Hakkasime suhtlema seepärast, et kuulame ühte sama bändi, niiet meil oli iga päev millestki rääkida.

Haanja kool oli meie koolist eespool igas aines v.a. eesti keel. Mis oli mulle seal koolis miinuseks, aga oma kooli tagasi tulles suureks plussiks. Tunnid olid kuidagi lihtsamad ja rahulikumad. Söömine ja söök oli seal väga hea. Minu koolis peab seisma rivides õpilaspiletiga, et võtta süüa. Haanja koolis tullakse hommikul küsima palju õpilasi kohal on ja söögivahetunni ajal lihtsalt lähed istud oma kohale, tõstad söögi taldrikule ja sööd, ei mingeid rivisi.

Kokkuvõtes ma jäin vahetusega väga rahule ja tänan VeniVidiVicit, et te tegelete sellise programmiga. Sellised sündmused jäävad kauaks meelde ja on ka toredad. Võib olla tahaksin uuesti programmis osaleda ja minna tagasi Haanjasse. Kindlasti soovitan õpilasvahetuse programmis teistelgi osaleda, sest see on seda väärt. Hea et valisin 2 nädalat vahetust, sest 1 nädal oleks olnud väga lühike aeg. J

Anu-Li

01 juuni Algul ei tahtnud minna, aga pärast ei tahtnud enam ära tulla.

Tere! Õpin Rakvere Gümnaasiumi 7.b klassis. Otsustasin minna Valga Põhikooli kaheks nädalaks, üheks suureks määravaks faktoriks oli ka see, et mu vanavanemad elavad seal.
Esmaspäeval kooli minnes mõtlesin ausalt öeldes, et see on mu elu halvim otsus, seda mõtlesin ma ka siis, kui enda klassikaaslasi esimest korda nägin. Ma kohe tundsin nende põletavat pilku enda peal, aga minu suureks kergenduseks polnud üldse asi nii hull, kui algselt tundus. Kaasõpilased võtsid mind sõbralikult vastu ning saime nendega kiiresti jutule. Edaspidi läksid need kaks nädalat justkui linnutiivul.
Lisaks meeldivale seltskonnale ja toredatele õpetajatele käisin ka heategevuslikul jooksul ja nendega lõppuekskursioonil. Me käisime Narvas ning eriti elamusterohkeks tegi minu jaoks Narvas käigu see, et me saime Narva-Jõesuus käies ka põlvini merre.
Omaltpoolt ütlen, aga nii palju, et soovitan igati sellest programmist osa võtta. Algul ei tahtnud minna, aga pärast ei tahtnud enam ära tulla. See andis juurde enesekindlust ja kindlasti tahan osaleda selles programmis veel uuesti ja kes teab võib olla viib mind tulevik taas Valka.

Diana Raid