mai 2019

29 mai Hea keeleõpe, sõbralik klass ja soov õppida eesti keeles

Minu nimi on Anna. Ma õpin Tallinna Tõnismäe reaalkoolis 7. klassis ja tahan minna eestikeelse kooli 8. klassile, seepärast ma käisin VeniVidiVici raames ühe nädalasse 32. kooli selleks, et proovida õppida eesti keeles.

Enne kui ma läksin sinna ma tundnud natuke rahutust, aga see oli hea rahutus. Ma käisin 7.b klassis, see on väga sõbralik ja heatahtlik klass. Selles koolis oli mitu ained, mis ei õpeta minu koolis, näiteks draama ja ettevõtlikkus, aga need on väga põnevad ja huvitavad ained. Õpetajad olid ka lahked ja head. Eriti meeldis mulle mu vahetusklassi klassijuhataja, kes õpetab matemaatikat.

Mina sain kõik aru, aga rääkisin eesti keeles mitte väga palju. Mõtlen et see oli eesti keele hea praktikum ja nüüd ma tean kuidas saab õppida eesti keeles. Võib olla lähengi eesti keelse kooli järgmisel aastal.

Ma soovitan kõigile kes tahab parandada eesti keele oskusi ja kellele on see huvitav proovida osaleda VeniVidiVici programmis, sest see on väga tore ja huvitav.

Anna Latõševa
Tallinna Tõnismäe Reaalkool

29 mai Uute inimestega suhtlemine ja uue olukorraga harjumine oli värskendav ning väga vajalik

Mina olen 7.a klassi õpilane Kohila Gümnaasiumis. Vahetusperioodi raames otsustasin minna Tallinna 32.Keskkooli vahetusõpilaseks, kuna olin varasemalt käinud kooli poolt korraldatud avalikel üritustel ja olin kooli kohta väga palju head kuulnud. Vahetusõpilaseks minemisest sain üldse teada oma kõige nooremalt tädilt, kes ise õpib praegu Tallinna 32.Keskkoolis 10.d klassis. Samuti olen alati tahtnud linnas koolis käia ja olen unistanud linnas elamisest juba väga pikalt. Saades teada, et mul on see võimalus mõneks ajaks olemas, oli otsus kindel ja nii läksingi Tallinna 32.Keskkooli vahetusse.

Mõnda aega enne vahetust oli õudne hirm sees ja ka peas oli palju erinevaid küsimusi: huvitav millised mu klassikaaslased on, kas nad üldse toredad võibolla nad ei tahagi mind sinna, kuidas ma ise nii suures koolis hakkama üldse saan, ma isegi ei leia klassiruume üles, äkki õpetajad on kurjemad, kui mu oma koolis, mis siis, kui ma ei saagi sõpru endale ning tahan esimesel õhtul koju tagasi? Aga samas ootasin ikkagi oma vahetust väga ja kui ma mõned päevad enne vahetusse minekut sain teada, et klass väga ootab mind, oli ootus veel suurem. Lausa nii suur, et ei saanud öösel magadagi, aga närv oli peaaegu läinud.

Seal koolis meeldis mulle väga ja klassikaaslased võtsid mu hästi vastu ning olid toredad. Kõigiga klassist sain ka hästi läbi. Õpetajad viskasid vahest ikka nalja ka ja õppimine oli loov ning tunnid olid super lõbusad ja nalja täis. Kooliga harjumine võttis natuke aega, aga ainult mõned päevad, sest oma koolis tundide algus ja vahetundide ajad on hoopis teised. Kuid kokkuvõttes kindlasti meeldis 32.kk mulle rohkem. Vahetusperiood oli pigem mulle kui puhkus. Tundides midagi keerulist tegema ei pidanud, aga samas ikka teadmisi omandas küll. Uute inimestega suhtlemine ja uue olukorraga harjumine oli värskendav ja ka mingit moodi väga vajalik ning ilmselt see ei jää ka minu viimaseks õpilasvahetuse kogemuseks.

Kindlasti soovitan seda oma sõpradele ja ka sulle, kes sa seda praegu loed.

Emili Ilumäe
Kohila Gümnaasium

21 mai Toredad õpetajad ja rõõmsad klassikaaslased – vapustav nädal Võrumaal

Ja taaskord leidsin end ühe vägeva kogemuse eest

Mina olen Marie ja igapäevaselt õpin juba seitsmendat aastat Raplamaal asuvas Kohila Gümnaasiumis. Oma õpilasvahetuse raames otsustasin ma ennast proovile panna üsna teistsuguses koolis, mis näitaks mulle ka väiksemate koolide elu ja olu.
Seega, otsustasin minna Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse, üle 900 õpilasega koolist 300 õpilsega kooli ehk Kohila Gümnaasiumist Parksepa Keskkooli.

Õpilasvahetuses osalemise tegi kindlaks minu suur soov astuda vastu erinevatele väljakutsele ning luua enneolematuid mälestusi. Enne õpilasvahetusse asumist ei leidnud ma endas suuremat hirmu, sest olen julge suhtleja, kuid kindlasti oli sees pisike ärevus, sest esimest korda oma koolielu jooksul olin ma vahetamas kooli. Peale pikka bussisõitu Võrru võttis mind
vastu igati vahva vahetuspere, kes oli väga lahke ja toetav kogu vahetusnädala jooksul.

Kooli jõudes leidsin ennast toredate klassikaaslaste eest, kellega see nädalake möödus eriti lõbusalt ja naerusuiselt. Nendega koos sai kohe esimesel päeval lähemalt tutvuda ja see tegi kindlaks, et sel vahetusnädalal igav ei hakka. Ja loomulikult – õpetajad, need on Parksepas eriti toredad ja rõõmsad ning kindlasti oli neil suur osa selle õpilasperioodi meeldejäävaks tegemisel. Samuti anti mulle ka unustamatu võimalus laulda koos Parksepa kooli lastekooriga kevadkontserdil. See oli jällegi minu jaoks uus ja põnev kogemus, sest minu kooris on lauljaid palju rohkem.

Mulle tuli suureks üllatuseks see, kui erinevad meie koolid tegelikult olid. Näiteks Parksepas möödusid vahetunnid palju rahulikumalt, klassid olid väiksemad ning terves koolis oli ka rohkem üksteise tundmist. Kool oli ka väga kodune, sest
kindlasti on väiksemates koolides rohkem ühtsust!

See kogemus jääb kindlasti eluks ajaks meelde, sest selliseid olukordi ei koge me iga päev. Lõpuks oli see üks igati positiivne nädal ja ma kindlasti julgustan ka teisi noori sellest võimalusest kinni haarama!

Marie Marcelle Martinson
Kohila Gümnaasiumist

08 mai Nädal täis rõõmu ja uusi kogemusi

Ma õpin Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis. VeniVidiVici raames käisin ühe nädala jooksul 8.04-12.04.19 Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis.

Alguses kui ma valisin kooli kuhu tahtsin minna vahetusõpilaseks kirjutasin ma Tallinna Südalinnna Kooli ja järgmisena mu loetelus oli Kuristiku Gümnaasium. Ning ma ei tea miks, aga mulle kirjutati, et mulle organiseeritakse vahetust Kuristiku Gümnaasiumisse. Tahtsin minna Südalinna Kooli, sest see on eesti keelne kool ja olin käinud selles koolis teise programmiga ja mulle see väga meeldis ning ka tean mõnd õpilast sellest koolist. Teiseks valisin Kuristiku Gümnaasiumi, sest see on ka eestikeelne kool ning see on mu kodu lähedal ja lihtsal olin palju kuulnud sellest koolist…

06 mai Võrratu kogemus Kuressaare Gümnaasiumis

Olen Rebecca Valge, õpin Saku Gümnaasiumis 8ndas klassis. VeniVidiVici õpilasvahetuse raames läksin Kuressaare Gümnaasiumisse. Valisin just selle kooli, sest tahtsin minna kuhugi, kuhu teised polnud veel läinud, lisaks olid mul seal ka tuttavaid.

Mind ajendas osalema väljakutse teha midagi, mida paljud ei julgeks teha – mulle väga meeldib teha midagi, mida teised kardaksid. Just see tahe teha midagi teistmoodi võttis ära ka selle hirmu karta kõike, mis ees ootab, ning andis hea ja positiivse ootusärevuse.

Ma ootasin väga pere ja uute koolikaaslastega tutvumist. Mul oli nii hea meel, et sattusin nii toredasse klassi ning ägedasse perre. Kooli õpetajad olid väga sõbralikud ja mõistvad minu vastu. Mul väga vedas ka sellega, et sattusin just siis Saaremaale kui Käti ja tema klassiõde olid korraldamas loovtööga seoses ujumisvõistlust. Ma sain seal olla diplomite täitja, sain palju naerda koos teistega ja oli igati kordaläinud päev, nagu teisedki päevad.

Tegelikult juba esimesel päeval ehk pühapäeval, mil saabusin, külastasime me Kätiga Kuressaare piiskopilinnust ning Kuressaare kesklinna. Lisaks käisime Saaremaa Töömessil, kust leidsin isegi endale töö suveks. Eelviimasel päeval ehk neljapäeval käisime Käti ja tema ema Teaga Kuressaares asuvas restoranis Hafen. Võtsime nädala ilusti kokku ja nautisime imeilusat päikeseloojangut ning maitsvat toitu.

Mulle väga meeldis see keskkond, kus ma elasin, need inimesed ja Kuressaare Gümnaasium oli ka üks väga äge kool. Kõige rohkem meeldis mulle nende talveaed, seda ei ole väga paljudes koolides ning see oli midagi uut minu jaoks. Ma soovitan väga oma sõpradele seda programmi, sest see on midagi nii ägedat, mida sa ei unusta kunagi.

Need inimesed, keda sa kohtad, võivad saada sulle väga headeks sõpradeks või tuttavateks. See on nii tore, et meil on selline võimalus võtta osa õpilasvahetuse programmist.

Rebecca Valge
Saku Gümnaasium

06 mai Õpilasvahetus – uued sõbrad, enesekindlus ja kogemus, mida niipea ei unusta!

Ma õpin Lihula Gümnaasiumi 8. Klassis. Ma läksin Virtsu Põhikooli, kuna kaks aastat tagasi kui pidin valima, kuhu kooli edasi minna, olin kahevahel, kas Virtsu või Lihula. Ma valisin Lihula, aga natuke jäi ikka kripeldama, et mis oleks saanud, kui ma oleksin ikkagi Virtsu läinud. Ja nüüd sain ma aimu, mis moodi see oleks.

Huvi Virtsu koolis toimuva vastu ajendaski mind programmis osalema. Natuke hirmus oli ka, kuna see oli mulle uus keskond, aga samas ei jõudnud ära oodata, millal Virtsu kooli saaks juba minna. Virtsu koolimaja oli küll suur, aga mitte liiga suur, et võiks ära eksida, mis mulle meeldis.

Klassis, kus ma olin, olid õpilased väga lahedad, sõbralikud ja nad võtsid mu üsna kohe ka enda sekka. Kõik klassis olid toredad ja suured naljasõbrad, seega iga päev sai palju nalja. Õpetajad olid ka hästi sõbralikud ja rõõmsameelsed. Ma nägin ka oma algklasside õpetajaid, kes olid üllatunud mind seal nähes, aga samas uurisid, kuidas mul Lihulas läheb.

Klassikaaslastega ma mängisin paar korda peale kooli koolimajas piljardit, kui bussini oli veel aega, kahjuks oli enamasti, peale tunde kiire bussi peale, aga see-eest olid need paar korda, kui oli rohkem aega, väga naljakad ja lõbusad. Eriti meeldiv oli tundides olev vaikus, sest Lihulas on klassis 22 õpilast ja vaikust on raske saavutada, aga seal oli klassis koos minuga 8 õpilast ning vaikus oli tavaline. Nii hea oli tunnis olla ja õpetajat kuulata. Tore oli ka see, et klassikaaslased märkasid mind ja küsisid minu arvamust, Lihulas seda kahjuks ei tehta eriti.

Mina soovitan küll kõigil VeniVidiVici programmis osaleda, sest sealt saab uusi toredaid sõpru, enesekindlust ja kindlasti ka kogemuse, mida ei unusta niipea.

Astrid Põhako
Lihula Gümnaasium