27 nov. Nädal täis uusi olukordi ja eneseavastamist
Mina olen Marii-Eliise ja õpin Tori Põhikooli üheksandas klassis. Selline huvitav mõte minna õpilasvahetusse on mul olnud juba päris pikka aega, kuid selle mõtte teostamiseks julguse võtmine nõudis tohutult aega. Tänu minu headele sõpradele ja klassijuhatajale ma lõpuks ikkagi tegin selle ära.
Tallinna Vaba Waldorfkool ei olnud minu esimene valik, tegelikult polnud see üldse valikus, kuid ma olen ülimalt õnnelik, et ma ikkagi sinna sattusin. Waldorfkool on teistsugune õppeasutus, see on kool, mis on täis sallivust, hoolivust, soojust ning loomulikult häid inimesi. Paljudel inimestel on eelarvamusi selle kooli osas ja kui nüüd aus olla, siis oli minulgi.
Waldorfkool sattus mu teele, kui minu koordinaator rääkis, et mind vastuvõtva pere lapsed käivad seal. Ma olin algul väga skeptiline, kuid lõpuks nõustusin sellega, sest hirm minna üksinda võõrasse kooli oli suurem. Kui aus olla, läks minu õpilasvahetuse korraldamine väga kiiresti, umbes kolm nädalat.
13.10 oli see päev, kui ma kohtusin oma majutava perekonnaga. Ma tundsin ennast kohe seal teretulnult. Mind võttis vastu sooja naeratusega pereema ja perelapsed Katariina ja Karl-Juhan. Samal õhtul sõime koos õhtust ning tutvusime teineteisega.
Järgmisel päeval kooli minnes sain ma tuttavaks ka Tallinna ühistranspordiga, mis oli minu kui pärnaka jaoks täielik tuumafüüsika. Kooli jõudes märkasin ma kohe huvitavalt värvitud seinu ja taimedega kaunistatud koridore. Ma nägin põrandast laeni ulatuvaid raamaturiiuleid ja hiiglaslikke akvaariume. Ma tundsin hästi selles koolis.
Õppesüsteem on neil väga huvitav. Kui minu koolis liiguvad õpilased õpetajate juurde, siis seal oli kõik vastupidine.
Hommikul tutvusin ma kohe oma uute klassikaaslastega ja sain aimu nende õppemeetoditest. Pärast kooli oli taaskord mu ees suur seiklus ühistranspordiga, kuid tänu mu uutele klassikaaslastele sain ma edukalt koju. Lisaks oli mul juba esimesel õhtul külaline minu uuest klassist. See oli väga tore esimene päev.
Järgmistel päevadel märkasin ma üha rohkem, kui kokkuhoidvad kõik õpilased on ja kui väga nad üksteisest hoolivad. Pisike ehmatus tabas mind kehalise kasvatuse tunnis, kus poisid ja tüdrukud olid koos. Pean tõdema, et see tegelikult isegi meeldis mulle, kuigi ma polnud sellega harjunud. Iga päevaga tundsin ma end aina rohkem ja rohkem nagu kodus, minust oli saanud selle klassi osa. Iga õhtuga avastasin ma endas midagi uut või leidsin, et midagi minus on ülearu. Seal koolis olles taipasin ma, kui katkine on minu enda kool ja kui katkised me ise oleme.
Viimasel päeval tundsin ma ennast päris osana koolist ja tekkis tunne, et olen seal käinud üheksa aastat. Mul oli tol päeval meeletult raske sealt lahkuda ja mõelda, et ma ei saa sinna enam järgmisel nädalal minna.
Sel nädalal nägin ma hästi palju vahvaid traditsioone. See kõik oli minu jaoks täiesti uudne. Igal esmaspäeval toimub neil hommikuring, kus nad alguses laulavad ja pärast annavad edasi nädalainformatsiooni. Iga nende päev algab hommikusalmiga, iga nende lõunasöök algab söögipalvega. Ma sattusin täpselt õigele nädalale, et näha nende kuupidu. Minu arust on see üks geniaalsemaid ja ägedamaid asju üldse. Iga klass pidi ära õppima väikese etteaste ja seda seal siis esitama. Ka mina astusin oma klassiga lavale ja tundsin end hästi, sest igaüks andis meie esinemisse oma panuse. Sellel peol elasid kõik üksteisele kaasa ning vägeva lõpunumbri esitasid õpetajad. Unustamatu kogemus minu jaoks.
Mu esimesest päevast jäi mulle meelde lause: „Sa hakkad Waldorfi igatsema!“ See hetk ma seda ei mõistnud, nüüd aga tunnen seda selgesti. Ma läheksin sinna kooli iga kell tagasi.
Soovitan õpilasvahetust kõigile õpilastele. Õpilasvahetus on sinu võimalus näha kaugemale, kui su enda mugavustsoon, näha, kuidas teised saavad hakkama ning mida erinevama kooli sa valid, seda rohkem sa mõistad.
————————
Marii-Eliise Lumijõe
Tori Põhikool
