04 okt. Päev Tartus koos keelementoriga – minu selle suve tipphetk!
Üldiselt annavad meie vahetusõpilased või keelepraktikud lühikesi tagasisidesid. Heiti, kes praktiseeris eesti keelt, tagasiside oli aga justkui sõõm värsket õhku – iga lause tekitab soovi veel lugeda, olla justkui osa Heiti keelepraktika teekonnast. Kui sa ei usu, siis loe ise!
Ma olen enamus oma elust elanud venekeelses keskkonnas. Ühel hetkel sain aru, et kauaaegne viibimine selles venekeelses inforuumis on äärmiselt halvasti mõjutanud minu eesti keele oskust, mis on omakorda kajastanud minu sõpruskonnas, kooliaastates ja lõpuks võimaluses kodanikuna aktiivselt kaasa rääkida ühiskonnaelus. Kuna ma ei tahtnud, et minu täisväärtuslik elu jääks elamata, hakkasin tasapisi taaselustama oma eesti keelt.
Kuidagi läks õnneks, et surfates ENLi veebilehte leidsin nende liikmeskonnast VeniVidiVici. Kuna olen sellest organisatsioonist varem juba kuulnud, kiiresti taastutvusin sellega ja aega viitmata panin ennast keelepraktikale kirja. Nii saigi see ankeet täidetud ja mõne päeva pärast keelementor Lõuna-Eestist leitud. Mul vedas, sest sain keelementori, kes oli päris seltskondlik ja kellega oli võimalik rääkida lõpmatult. Mõned teemad, mis meid huvitasid, olid sarnased, mõned aga täiesti erinevad, mis ainult andis juurde rohkem huvitavaid teemasid, mida me arutasime.
Esimene kohtumine ei kestnud kaua, kuna meil mõlemal polnud palju aega tol päeval, sestap otsustasime teha tutvumiskohtumise. Saime tuttavaks, natukene rääkisime ja panime paika järgmise kohtumise kuupäeva. Ehkki leppisime kokku, et hakkame kohtuma üheks tunniks, tihtipeale kestsid need kohtumised kauem, sest olles päris jutukad inimesed, mõnikord läksime üle ühe tunni. Täpselt see juhtuski esimesel kohtumisel. Rääkisime rohkem kui 2 tundi. Oli väga tore. Tänu sellele, et mu keelementor oli Lõuna-Eestist pärit, rääkisime palju sellest, kuidas Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti erinevad. Ma rääkisin sellest, mis toimub Tallinnas, miks Telliskivi ala kohta hakkas levima rahvasuus nimetus “uus Bermuda kolmnurk”, milline elu on Tallinna linnaosades, näiteks Põhja-Tallinnas ja Lasnamäel. Arutasime Tallinna eliitkoole, vene koole ja palju muid. Kuna ta ise õpib Treffneris oli päris huvitav kuulda, mida ta mõtleb oma koolist, milline õhkkond ja koolielu seal on. Olin Treffnerist hästi palju kuulnud, aga siiamaani ma isiklikult sealt kedagi ei teadnud, sestap polnud enne võimalust täispilti saada.
Samamoodi nagu ma rääkisin Tallinnast, tutvustast ta mulle Tartut, kuhu ise lähen järgmisel aastal õppima. Arutasime poliitikat, Iisraeli-Palestiina konflikti, ainuvõimu Tallinnas, parempoolsete tõusu. Samas arutasime tähtsaid küsimusi ka. Näiteks, millise kooli sõrmus on kõige ilusam? Kas Reaalkooli, Treffneri või hoopis 21. kooli? Kui ma tõstsin üles kirjanduse teema, tuli välja, et mu keelementor oli suur raamatukoi. Mis iganes raamatu ma nimetasin, ta on sellest kas kuulnud või isegi lugenud (vene kirjandus k.a). Hästi palju rääkisime kinokunstist, sest see meeldib mulle samapalju nagu talle kirjandus. Rääkisin sellest, kuidas mulle meeldib käia Kino Sõpruses või Forum Cinemas filme ja kinoklassikat vaatamas. Tema aga tutvustas mulle Tartu Elektriteatri, millest ma pole miskipärast senimaani kuulnud. Tegelikult patrasime kõigest, mis iganes meelde tuli.
Minu e-keelepraktika kestis umbes poolteist kuud ja selle aja jooksul oleme kohtunud Zoomis 9 korda. Mul on väga vedanud keelementoriga. Iga kord sisenesin Zoomisse hea meelega teades, et veedan järgmised poolteist tundi mõnuga. Loomulikult sellised jutuajamised aitasid kaasa minu eesti keele parandamisele. Oli eriti põnev arutada kunsti, kirjandust ja kinokunsti, sest sellised teemad vajavad natuke teist sõnavara, mida eriti tihti ei kasutata koolis ega igapäevaelus.
Ma soovitaks inimestele e-keelepraktikat just sellepärast, et see on mugav, meeldiv ja väga loomulik viis õppida eesti keelt. Tänu VeniVidiVici ma sain tuttavaks ühe super tore inimesega, kellega sain isegi kokku päriselus, külastades Tartut. Tema näitas mulle Tartut, rääkisime siinsest elust, käisime Elektriteatris kinoklaasikat vaatamas ja lihtsalt ajasime juttu erinevatest asjadest ja elust istudes Emajõe ääres vaatega Supilinnale. See oli üks kõige toredaim highlighte sellest suvest, mis mulle meelde jäi. Vaevalt oleks see juhtunud, kui poleks VVV-d. Mulle meeldis Tartu varem, aga nüüd olen täiesti armunud sellesse. Ja loomulikult mida rohkem tuttavaid ja sõpru on Tartus, seda parem! Eriti kui kavatsen minna järgmisel aastal sinna õppima.
