Neli imelist nädalat Keeni Põhikoolis

19 mai Neli imelist nädalat Keeni Põhikoolis

Kõik algas aegsasti enne õpilasvahetust..

Arenguvestluse ajal rääkisime ema ja klassijuhatajaga eesti keele õppimisest ja kui tähtis on praktiline keeleõpe. Mõne aja möödudes tuli mulle teade õpetajalt, kus oli juttu VeniVidiVici programmist. Me arutasime seda programmi perega ja otsustasime, et mõistlik on osaleda ja teha taotlus kuu aega enne õpilasvahetuse algust. Väga tähtis oli koolivalik. Minu valikus olid määravad kaks asja – kool pidi olema väike ja ta pidi olema kusagil suurlinnadest kaugel. Kõik koolid ei sobinud sellesse valikusse. Peale tähelepanelikku koolidega tutvumist peatusin ma kolmel koolil, üks nendest oli Keeni põhikool. Mulle meeldis selle kooli koduleht ja kaheksanda klassi õpilaste klassipilt.

Otsus oli vastu võetud, taotlus saadetud. Jäi ainult oodata vastust majutamise kohta peres. Olin väga elevil. Ja ma sain selle tähtsa kirja minu õpilasvahetuse kohta. Kui ma lugesin selle kirja läbi, siis tekkisid minus tunded- tahtsin nutta ja naerda korraga. Ma ei suutnud uskuda! Kirjas oli, et leidus perekond, kes on valmis mind vastu võtma. Ja nad ootavad juba mind lähiajal. Saatsin kohe teele oma vastuse nõusolekuga. Saabus aeg kohvrit pakkida. Sõites minu uude kodusse olime ema ja isaga väga ärevil. Kuid kõik kõhklused haihtusid, kui me jõudsime perekond Lehepuu poole. Esimene pereliikmed, kellega kohtusin oli pereisa Kalmer Lehepuu ja pereema Marjana. Nad kohe kallistasid mind ja see oli nii armas, et kõik minu hirmud kohe kadusid. Siis ma tutvusin vanaema Svetlanaga, kelle juures ma elasingi kuu aega hubases ilusas majas. Tutvusin perepoiste Ralfi ja Lauriga. Ralfi klassis ma hakkasingi õppima. Kui minu vanemad tutvusid võõrustaja perega, kadusid ka neil kõik kartused.

Saabus esmaspäev, see tähendas minu esimese koolipäeva algust. Kooli tõi mind pereema Marjana ja kuna me tulime kooli natuke varem, siis jõudsin tutvuda kahe minu klassi tüdrukuga, kes näitasid mulle kooli. Minu kodukooliga võrreldes, oli uus kool tõesti väga väikene ja hubane. Seejärel saabus õpilaste buss ja ma tutvusin teiste oma klassi kaaslastega. Klass oli väike- 13 õpilast koos minuga. Arvestades sellega, et mInu kodukoolis ainult minu paralleelklassides õpib sada õpilast, olid need erinevused väga suured. Toimusid tunnid, kus ma tutvusin õpetajate ja õpilastega. Esimesel päeval tuli ilmsiks veel üks suur erinevus, neil on olemas selline tund nagu klassijuhatajatund, mida meie koolis ei ole. Veel on neil selline õppeaine, nagu karjääriõpe. Suure vahetunni ajal käisime klassikaaslastega võimlas palli mängimas, mis meie koolis ma arvan, on täiesti võimatu.
Nii möödus minu esimene koolipäev Keenis. Kohe ütlen, et kõik õpetajad, õpilased ja koolitöötajad suhtusid minusse kohe väga lahkelt ja heatahtlikult. Õhtul tegin ma koduseid töid ja vanaema Svetlana aitas mind selles väga. Järgmisel päeval kaheksas ja seitsmes klassid käisid metsas linnupuure puude otsa riputamas. See oli väga lõbus päev, sest maa ei olnud veel kuiv ja väga tihti astusime meie otse lompidesse. Päeva lõpuks olid jalad kõikidel märjad, aga kõikide meeleolu oli ülev. Kolmandal päeval meie kaheksas koos üheksanda klassiga käis Tallinnas Riigikogus ja KUMUs. Tänu nendele sõitudele õppisin ma oma klassi-ja koolikaaslasi lähemalt tundma ja üritasin nendega erinevatel teemadel suhelda. Järgnesid tavalised koolipäevad. Nii nagu minu klassikaaslased, kirjutasin ka mina tunnikontrolle ja kontrolltöid eesti keeles. Kui ma aru ei saanud, õpetajad aitasid mind meeleldi. Võõrustaja pere korraldas igasuguseid seiklusi, et mul igav ei hakkaks. Me käisime kinos, orienteerumas, külastasime sugulasi ja lihtsalt veetsime aega vesteldes ja lauamänge mängides. Käisime klassikaaslastega ka Pühajärvel bowlingut mängimas.

Ma ei jõudnud märgatagi kui kuu aega oli möödunud linnulennul.

Selle ajaga jõudsin ma õpetajate ja klassikaaslastega harjuda ja ei tahtud ära sõita. Ühel päeval toimus meil “hüvastijätuõhtu” klassikaaslaste ja klassijuhatajaga, kus me rääkisime, naersime, mängisime ja isegi valmistasime meevahast küünlaid. Viimase nädala lõpus koolidirektor kogu kooli juuresolekul kinkis mulle märkmiku ja meie klassi raamitud pildi. Väljendada kõike seda sõnades, mida ma sel hetkel tundsin, on võimatu.

Ma ei tahtnud ärasõidu peale mõeldagi. Nii kahju oli, et kuu aega nii ruttu möödus. Selle ajaga jõudsin ma tuttavaks ja sõbraks saada paljude erinevate ja huvitavate inimestega. Selle ajaga ma kahtlemata parandasin oma eesti keelt. Kahjuks meie koolis minu kõnekeele oskus eriti midagi ei mõjuta, sest me ei kasuta tavalist kõnekeelt tundides. Selle eest aga ma ei karda enam vigu teha, mul ei ole hirmu, et minust aru ei saada. Peaasi on see, kui ise püüad ja siis tulebki kõik välja, saadki hakkama. Ma arvan, et projekti edu sõltub 90 % sellest, millisesse perekonda sina sattud. Aga kui inimesed juba on valmis aitama ja oma peresse tundmatut inimest vastu võtma, see räägib juba paljust. Nii et ärge kartke ja katsetage õpilasvahetust kas või üks kord oma elus! MInu puhul on raske ette kujutada paremat perekonda, kui see oli. Need on erakordselt lahked inimesed,kes aitasid mind. Ja ma olen neile väga selle eest tänulik. Ma siiralt soovitan kõikidele mitte karta ja väljuda mugavuse tsoonist ja saada terve kuhja uusi ja positiivseid emotsioone. Sõnadega on raske kirjeldada, kui oluline, lõbus, hea ja hariv kogemus oli see minule. Ma loodan, et see ei olnud minu viimane õpilasvahetus ja ees ootab mind veel palju huvitavat ja põnevat.

Minu siiras tänu kõikidele, kes selle projekti edule kaasa aitasid!

 

Sofija koos oma uute klassikaaslastega.

Sofija klassipilt uue kodukooli Keeni Kooli ees.