15 apr. Parim otsus minu elus
Kas minna vahetusõpilaseks või ei? Kas see on minu jaoks vajalik? Kas ma olen nii julge, et teha see samm oma elus? Arvan, et enne VeniVidiVici ankeedi täitmist on iga inimene endale neid küsimusi esitanud.
Mina õpin Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 11.R klassis ja vahetusperioodiks otsustasin minna Rocca al Mare kooli. Kahjuks ei osalenud selleks momendiks Rocca al Mare kool veel programmis, aga ma ikkagi otsustasin panna selle kooli nime oma ankeeti. Millist rõõmu ma tundsin, kui mulle kirjutas koordinaator, et Rocca al Mare kool on nõus mind vastu võtma! See oli minu jaoks vapustav uudis.
Tallinnas elasin ma onu juures. Õnneks ta ei ela Rocca al Mare koolist väga kaugel ning mu koolitee võttis aega umbes 30 minutit, millest 15 sõitsin bussiga.
Enne vahetust olin põnevil ja tundsin rõõmu, et lõpuks ometi jõudis kätte see aeg. Esimesel koolipäeval oli mul aga päris hirmus tunne, kuna sattusin minu jaoks täiesti tundmatusse maailma ja täiesti tundmatute inimeste hulka. Samuti kartsin, et klassikaaslased ei võta mind vastu, aga minu kartused olid asjatud, kuna kohe esimesel päeval leidsin sõpru, kes on üliägedad inimesed.
Mul õnnestus osaleda kooli kõnevõistlusel, mis toimus emakeelepäeva puhul. Meie koolis toimuvad samuti kõnevõistlused ja mul oli väga põnev seda üritust pealt näha ning hiljem võrrelda enda kooli omaga. Rääkides veel, mis koolis toimus või kuidas kool välja nägi – kujutage ette – istud füüsika, matemaatika või eesti keele klassis, pöörad pilgu aknast välja ning aknast paistab sulle vastu meri, kas sinine või hall, see juba ei oma tähtsust, aga ka igapäevane kooli minek mere ääres – kas pole fantastiline, eks ole?
Minu vahetuse viimane päev lõppes aga lahedalt ja emotsionaalselt, kuna mul õnnestus külastada Tallinna sünnipäevapidu. Järgmisel päeval oli minu klassiõel sünnipäev ja sõbrad tegid talle üllatuspeo, millele sattusin ka mina. See kutse oli täiesti spontaanne. Ma jalutasin Vanalinnas, olin InstaLive´is ning mu klassiõde nägi seda ja kutsus mind peole, mis toimus samuti Vanalinnas. Jõudes kohale olid kõik uued sõbrad üllatanud, et ka mina olen siin.
Kõik mu tuttavad teadsid, et juba järgmisel päeval sõidan ma Järvele. Lahkudes peolt küsis üks klassivend: „Kas sa kutsud mind enda juurde Järvele, ma tahan Sompas käia?“. Sellele küsimusele ma ei saanud vastata eitavalt. Kaks klassiõde tulid mind õue saatma. Kui me hakkasime nö hüvasti jätma, ütles üks neist: „Näeme esmaspäeval.“ Kahjuks see polnud nii, kuna osalesin vahetuses ainult ühe nädala. Nii kurb oli lahkuda Tallinnast ja nende inimeste juurest, sest selle ühe nädalaga see linn ja need inimesed muutusid minu jaoks teiseks pereks.
Kui ma hakkan kokku lugema neid kordi, millal minult küsiti, kui tihti sa Tallinnas käid, millal sa järgmine kord tuled, ei jätku mul sõrmi. Ning väga palju olen kuulnud ka sellist lauset: „Nii tore, et mul on nüüd vene keelt kõnelev sõber.“
Ma võiksin jääda siia rääkima veel ja veel ja veel, nii palju on kirjutamata, aga lõpetuseks:
Aitäh kõikidele õpetajatele, minu uutele klassikaaslastele, kes tegid minu vahetuse unustamatuks ja imeliseks. Jään neid igatsema!
Jutu alguses ma kirjutasin küsimused, millele mina vastasin „JAH“. Võtke oma julgus kokku, tehke samuti ja te ei kahetse. See on elu üks suurimaid ja ägedamaid kogemusi. Kasutage sellist võimalust!
Anastassia Igonina
Pole kommentaare