09 mai Praktiseerida enda kodust keelt – miks ka mitte?
Sel nädalal jagame üht väga omapärast lugu Dominikast, kes räägib meile sellest, kuidas ta leidis tee VeniVidiVici e-keelepraktikani ning miks praktiseeris ta see aeg vene keelt, kuigi see on tema teine kodune keel. Meile Dominikga kogemuslugu meeldis ning loodame, et Sulle ka!
Mulle endalegi tundus veidi naljakas, et soovin osaleda praktikas selles keeles, mis on niikuinii terve elu mu teine kodukeel olnud. Kuna ma olen eesti-venelane, kes on nii eesti koolis kui ka lasteaias käinud, siis vene keelt rääkisin ma ainult kodus. Mul olid praktiliselt ainult eestlastest sõbrad ja ainsad vene sõbrad, kes mul üldse olid, olid ka siis n-ö vanad peretuttavad. Gümnaasiumis ma enam vene keelt ei õppinud, sest mul polnud sealt midagi kaasa võtta.
Niisiis, kuna ma olin eestikeelses koolis eestlastest sõpradega ning ka kodus ma enam vene keelt eriti ei rääkinud, tekkis mul tugevam aktsent vene keele rääkimisel ning mul tekkis raskusi õigete sõnade leidmisel. Ma ei saanud enam enda pereliikmetele öelda, mis mul mingis kontrolltöös hästi/halvasti läks, sest ma ei leidnud vajalikke sõnu ja mul oli pereliikmeid, kes eesti keelt ei mõista. Ma ei osanud ennast selgitada ning nemad ei saanud minust alati aru.
Keelepraktika peale mõtlesin kohe, kui VVV seda pakkuma hakkas, aga veidi häbi/kergelt tobe tundus praktiseerida enda kodukeelt, sest nagu olin aru saanud, ei olnud seda keegi varem teinud. See aasta eelistasin suhtlemist pigem vene keeles, seega vene keelt kõnelevate sõpradega jäingi ainult vene keeles suhtlema, olin koduõpetaja venelastest koolilastele ja proovisin kõike, et võimalikult palju uuesti suhelda. Lõplik otsus keelepraktikas osaleda tuli suhteliselt ootamatult, aga tundsin, et see oleks mulle kõige parem valik.
Kui sul on võõras eakaaslane (ehk keelesõber), siis sa pead enda kohta asju selgitama nullist, ma pean kasutama väljendeid, mida ma ehk lähedastega ei kasutaks, sest nad teavad mu harjumustest/tegevustest ju niigi kõike. Olenemata sellest, et mul on imetoredad sõbrad ja perekond, kellega vene keeles suhelda, siis suureks faktoriks, miks soovisin osaleda oli juba teadmine, et keelepraktika annab mulle ka uue sõbra.
Kui VVV koordinaator minuga ühendust võttis, siis mul oli endal spetsiifiline soov kindlas vanuses keelesõbrale, sest ma tundsin, et vesteldes eakaaslasega saan ma ka eksamitest/ülikoolist vestelda. Koordinaator määras mulle ka Tartu Ülikooli tudengi keelesõbraks, mis oli nii hea tunne, sest see tähendab, et kui meil suhtlus edeneb hästi, siis meil on mõlemal Tartus ehk julgem olla.
Pole kommentaare