Unustamatud kaks nädalat Jänedal

21 märts Unustamatud kaks nädalat Jänedal

Tallinnast Jänedale

Olen Tallinna 32. Keskkooli 8.B klassi õpilane Helis. Vahetusõpilasena õppisin 2 nädalat Jäneda koolis. Kooli valides oli mul üks kindel tingimus: kooli peab olema väike. Jäneda kool jäi mulle nimekirja vaadates kohe meelde ja puges miskipärast südamesse. Ja mis kõige lahedam – seal oli peaaegu 20 korda vähem õpilasi kui 32. Keskkoolis.
Õpilasvahetuses olen ka varem osalenud, oma praeguses koolis. Eelmise korra positiivne kogemus tekitas soovi vahetuses veel osaleda. Kindlasti teen ma seda veel!
Algul ei tundnud ma mingit hirmu. Nädal enne vahetust kui avastasin, et kohe-kohe ma tõesti lähen, tekkis väike ärevus. Päev enne minekut ei saanud ma öösel magadagi, ärevus oli lihtsalt nii suur. Olin ma ju minemas täiesti uude keskkonda ja võõraste inimeste juurde. Ja pidin seal olema tervelt kaks nädalat. Kui aga viimaks rongi istusin, muutus kõik rahulikumaks. Pisike närv oli veel sees, aga teadsin, et enam tagasiteed ei ole, järgmine peatus on Jäneda.
Rongijaama tulid mulle vastu kaks klassiõde: tüdruk, kelle juures ööbisin, ja tema naaber. Teadsin kohe, et need on minu inimesed. Edaspidi see tunne aina süvenes.
Kool oli väga armas ja väike, seal õpib kõigest 49 õpilast. Minu jaoks oli see harjumatu, sest oma koolis on igal pool alati hästi palju inimesi.
Esimesest koolipäevast jääb meelde suusatamine, kohe esimesel tunnil. Suusad olid libedad ja minu oskused ei olnud ka kõige paremad. Nii leidsin ma ennast vähemalt viis korda maast. Sabakont sai küll veidi haiget, aga vähemalt oli meeldejääv esimene tund.
Koolis oli palju asju teistmoodi. Näiteks olid neil sööklas kindlad kohad ja vahetunnis sai käia saalis, mis oli ühendatud koridoriga, palli mängimas ning vähemalt kord nädalas toimusid neil kogunemised, kus kogu koolipere sai kokku.
Mulle väga meeldis, et kõik teadsid kõiki ja teati, et ma nende juurde tulen. Teisel päeval tuli üks väike tüdruk minuga rääkima ja vahetunnis rääkis vahetuspereema, kes on koolis õpetaja, kuidas üks väike tüdruk küsis temalt, kas ma olen juba seal ja et ta tahab mind juba väga näha.
Endale suureks üllatuseks sain ma isegi sõbrapäeval kaks kaarti, mis sest, et see oli alles mu teine päev.
Vahetuspere oli väga tore. Sinna kuulusid: ema, isa, tütar ja kolm poega. Loomulikult ei saa mainimata jätta kaht armsat koera ja kaht kassi. Nad kõik olid hästi armsad ja südamlikud ning võtsid mind hästi vastu.
Mulle on meelde jäänud üks armas hetk, kui pereisa tuli mulle ja tütrele kooli järele ning ühe õpetajaga rääkides ütles „Tulin tütardele järele.“ See oli nii armas ja südantliigutav moment.
Pereliikmetega käisin kaasas rahvatantsus, maalimises, klaveritunnis, lastekoori proovis ja liikumisrühma kokkusaamisel, kus koristasime kohalikku mõisat. Veel käisime muusikakooli kontserdil, kus üks poegadest ka esines.
Igav ei olnud mul seal kordagi ja tegevust oli minu jaoks palju. Kui me just parasjagu kuskil trennis või ringis ei olnud, rääkisime ema ja tütrega köögis juttu. Paaril õhtul mängisime nooremate vendadega lauamänge.

Kui mitte varem, siis suvel lähen ma neile külla.
Kindlasti soovitan ka teistel õpilasvahetuses osaleda. See on imeline kogemus ja selle käigus saab palju uusi sõpru.
Kui sa kahtled, kas minna õpilasvahetusse või mitte, siis kindlasti mine. Alati tasub minna, sest kui sa ei proovi, ei saa sa iialgi teada.

Päikest teile kõigile
Helis Ilumäe