25 veebr. Oleksin sinna meeleldi veel mitmeks nädalaks jäänud
Ma olen Jane Cathlyn ja õpin Tallinna Saksa Gümnaasiumi 8.B klassis. Vahetuskooliks valisin Suure-Jaani Kooli, sest mu vanaisa oli Suure-Jaanist pärit ja käin iga aasta suvel seal.
Tahtsin, et suvel seal olles oleks mul juba sõbrad ees, tahtsin ennast teostada ja arendada, tutvuda uute inimestega, elada 2 nädalat väikelinna elu ja näha, kuidas käib õppetöö teises Eesti koolis. Peamiseks põhjuseks oligi eneseteostusvõimalus, tahe saada uusi kogemusi, sõpru ja näha igapäevaelu pealinnast eemal.
Esimest korda kuulsin VeniVidiVici programmist ÕE koosolekul ja mind valdas suur huvi selle vastu. Hakkasin asja uurima ja täitsin Teeviidal ankeedi, kuna ei minu ega Suure-Jaani Kool polnud programmiga liitunud võttis kõik aega umbes 3 kuud.
Ootasin vahetust väga. Küsisin ikka vahepeal oma vahetuse organiseerijalt, et kas on uudiseid ja millal saaks minna, aga kõik võttis aega. Mäletan väga hästi, kuidas jaanuari lõpus ühel teisipäeval vaatasin Facebooki ja nägin, et 2 inimest on sõbrakutse saatnud ja elukoht on Suure-Jaani, asjad on vist liikuma hakanud. Küsisin vahetuse organiseerijalt, kas on midagi selgunud, ei olnud. Õhtul sain teada, et mulle on vahetuspere leitud ja kolmapäeval selgus, et juba uue nädala esmaspäevast õpin ma 2 nädalat Suure-Jaani Koolis. Korraga toimus kõik nii kiiresti, sain aru, et vahetus, mida olin oodanud nii kaua, on kohe-kohe käes. Kahe päevaga pidin oma koolis asjad korda saama.
Pühapäeva hommikul hakkasime isaga Suure-Jaani poole sõitma, autoga sõites valdasid mind kergelt paanilised mõtted. Miks ma teen endale nii? Miks ma ei või olla nagu iga normaalne inimene kodus ja minna homme OMA kooli? Miks ma lähen võõrasse kooli? Ma elan ju 2 nädalat võõras peres, mis saab siis kui mulle ei meeldi seal peres? Kuidas ma uues koolis hakkama saan? Mida arvab mu vahetuspere minust? Ma teadsin, et mulle hakkab seal meeldima, aga põhilised mõtted olid ikka, et appi, kuidas ma lähen võõrasse perre ja elangi reaalselt 2 nädalat täiesti võõraste juures.
Kui jõudsime maja ette ja pereisa tuli mulle vastu, siis sain aru, et olen jõudnud justkui koju. Pere võttis mind tohutult hästi vastu, hirm kadus hetkega, kui olin jõudnud esikusse ja nägin oma “peret”. Esimest koolipäeva ma ei kartnud. Aga koolis tundsin küll, kuidas alguses ei rääkinud minuga keegi. Õnneks käis minuga samas klassis poiss minu vahetusperest. Tänu temale jõudsin ma õigetesse klassidesse ja ei tundnud end väga kõrvalejäetuna.
Ülejäänud 2 nädalat möödus nii kiiresti. Kool oli väga mõnus ja hubane. Õpetajad olid kõik sõbralikud ja said aru, et ma ei tea enamikest teemasest midagi, sest oma koolis olime me kõigis ainetes mitu teemat S-J Kooli omadest maas. Tundides tegin ma ikkagi kaasa ja sain oma kooli päris mitmed hinded ülekanda.
Kõige hullem oli vene keele tund. Kuna ma käin Saksa Gümnaasiumis, siis põhirõhk on saksa keelel, mida olen õppinud pea 7 aastat, vene keelt aga pool aastat (ja seda on korra nädalas), nemad seal aga 2,5 ja ma ei saanud tunnis peaaegu mitte sõnagi aru, mis toimub.
Klassikaaslased olid üldjuhul toredad, aga esimestel päevadel ei saanud vist päris suur osa aru, kes ma päristäpselt olen ja mida ma siin teen. Viimastel päevadel läks asi paremaks, just siis, kui ma hakkasin klassi sulanduma lõppes vahetusperiood ära ja ma oleks tahtnud seal veel kauem olla.
Kõige viimane koolipäev oli väga armas, viimasesse tundi, kus terve klass koos oli tuli kooli direktor, õppealajuhataja ja huvijuht. Nad tänasid mind ja andisid mulle Suure-Jaani Kooli poolt paar kingitust. Klassi poolt sain ma pildiraami, kus sees oli 2 pilti klassist, ühe peal olin minagi. See oli tohutult armas hetk ja korraga valdas mind kurbus lahkumise üle ja samas olin ma väga liigutatud selle üle, et klass mulle kingi tegi ja mu silmad täitusid pisaratega. Õhtul oli Sõbrapäevapidu ja seal veetsin veel viimased hetked klassikaaslastega, tantsisime kõik koos.
Vahetuspere oli lihtsalt suurepärane. Pere võttis mind väga hästi vastu ja mulle tõesti meeldis seal. Kõik olid nii sõbralikud ja toetavad. Mul tekkis kodune tunne juba teisel päeval. Veetsime palju ühiselt aega, käisime 2 korda Viljandis ja korra Tartus.
Viimane päev oli tohutult tore, läksime Viljandisse uisutama ja hiljem pitsat sööma. Ja siis tagasi Suure-Jaani, kus pakkisin asjad. Lahkudes andsin perele üle sõbrapäevakingid ja nad andsid mulle kaasa väikse kingipaki. Kallistasin kõiki ja hakkasin liigutusest nutma, see oli nii armas hetk. Ma ei tahtnud üldse tagasi Tallinnasse minna, ma oleks hea meelega veel mitu nädalat Suure-Jaanis olnud.
Vahetusperioodi jäävad meenutama ühiselt veedetud aeg ja mälestused, mida ma ei unusta iial ning loomulikult inimesed ja see vapustavalt tore pere, kuhu ma heameelega tagasi läheks. Ma soovitan kõigil programmis osaleda, kes tahavad saada uusi kogemusi ja sõpru. See on väärt kogemus ja mälestused vahetusperioodist jäävad. Võta see seiklus ette- tule, näe ja võida!
Suur aitäh VeniVidiVici naiskonnale, kes on teinud nii minu kui ka paljude teiste vahetused võimalikuks. Suured tänud Suure-Jaani Koolile ja õpetajatele, et mu nii hästi vastu võtsite. Aitäh kõigile klassikaaslastele meeldejäävate hetkede eest.
Suur-suur aitäh mu vahetsuperele, et mu nii hästi vastuvõtsite ja minu jaoks olemas olite, aitäh kõige eest, ma ei unusta teid iial!
Jane Cathlyn Meigas
