Positatud 17:25h teemasse
Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt VeniVidiVici Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning ma õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist.
Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda.
Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väiksemat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist.
Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.
Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga.
Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi.
Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi.
Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks!
Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita!
Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!
Andrei Pankratov
