Author: VeniVidiVici

17 apr.

Positatud 18:45h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Olen Melany-Regle Langus, 14-aastane Vastseliina Gümnaasiumi õpilane ja ma osalesin VeniVidiVici (VVV) õpilasvahetuse programmis, tänu millele sain minna kaheks nädalaks Tartu Mart Reiniku kooli 7D. klassi õppima. Ma valisin selle kooli, kuna tahan pärast 9. klassi minna edasi õppima just Tartusse ning Mart Reinikust saavad enamus õpilasi Hugo Treffnerisse sisse, seega tahtsin teada juba varakult, milline tase peab olema ja palju ma pingutama pean.

Sellest programmist kuulsin sõbrannalt, kes algul soovis samuti sellest osa võtta, aga hakkas siis kartma. Kui aus olla, mõtlesin minagi paar päeva enne Tartusse kooli minekut, et äkki see ei ole ikka hea mõte ja ei peaks minema, aga ma mõtlesin siiski proovida, kuna selle sai ju ka varem lõpetada. See oli mu elu üks parimaid otsuseid, kuna sain palju kogemusi ja uusi tuttavaid.

Esimesel päeval oli hirmuäratav minna küll, kuna ma ei teadnud sealt klassist kedagi ja seal koolis oli umbes 3-4 korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Kui ma uksest sisse astusin ootasid mind ees klassiõed, kes mind kohe soojalt vastu võtsid nagu ma oleksingi juba nende klassiõde. See oli hirmuäratav päev, aga klassikaaslased ja klassijuhataja olid toredad ning tutvustasid mulle kooli ja selle õpilasi.

Kolmandal päeval kutsus üks klassiõdedest mind enda poole, neil olevat nimelt komme nädalas kord kellegi pool peale kooli kokku saada ja nad arvasid, et ma võiksin ka liituda, et paremini sisse elada. See oli väga meeldiv olemine ja me saime paremini pärast seda läbi.

Koduseid töid jagus korralikult iga päev ja ka õppimisega oldi Tartus eespool, mis ei olnud just lihtne, kuna tehti ka töid. Õppisin õhtuti teemad selgeks ja küsisin ja otsisin juurdegi ja matemaatika tööd said ilusti tehtud. Osad ained, näiteks ajalugu ja inglise keel ei olnud nii lihtsad, kuna ma ei teadnud, mida töödes küsitakse. Halbu hindeid sisse ei pandud, aga vahetuse lõpus anti tagasisidet, kuidas ma käitusin või tunnis kaasa tegin.

Vahetuse viimase nädala reedel, 15.04, toimus Mart Reiniku traditsiooniline iga aastane liikumispidu Väikses Vanemuises. Seal sain kaasa teha lõpu ühiskavas, mis oli väga võimas ja lahe kogemus, kuna Vanemuise laval ei saa just iga inimene esineda. Sel päeval oli kaks etendust ja koolitunde ei toimunud. Kui etendus oli läbi, jätsin klassikaaslaste ja klassijuhatajaga hüvasti. Samuti tuli ka huvijuht minu juurde ja uuris, kuidas läks ja mis mulje mulle jäi ning äkki oskan ma neil soovitada midagi muuta. Ma soovitasin neil muuta ainult supipäeval istuma panemise korraldust, kuna siis pandi sind istuma võõraste inimestega ja vastu ei tohtinud vaielda. Samuti öeldi mulle, et nad võtavad mu meelsasti uuesti vastu ja see oli neilegi väga meeldiv kogemus.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuna ma olen inimene, kes enne teeb ja siis mõtleb, siis tuli see mulle esimest korda elus kasuks, kuna kui ma oleks mõelnud oleksin ilmselt araks löönud. Ma olen väga õnnelik, et sain selles programmis osaleda ja ma soovitan seda kindlasti oma sõpradele. See oli väga-väga tore kogemus. Isegi, kui algul on hirm siis peaks selle siiski ära tegema, kuna sa ei tea kunagi, kas see on parim otsus sinu elus või siis halvim, aga ka halbadest kogemustest on tulevikus kasu.

Nende inimestega jään ma kindlasti edasi suhtlema ja meil tuli idee midagi ka kahe klassi peale kokku teha, näiteks nemad tulevad Vastseliina kooli külla või meie läheme neile kõlla. Eks aeg muidugi näitab paremini, mis saab.

Melany-Regle Langus

10 apr.

Positatud 20:19h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina õpin Emmaste Põhikoolis, 8.klassis, mul on 6 klassikaaslast. Vahetusõpilaseks olin 14.03-18.03 Viimsi Keskkoolis 8c klassis ja seal oli mul 24 klassikaaslast. Peamine põhjus, miks valisin just Viimsi kooli, oligi soov kogeda võimalikult suures koolis õppimist.

Esimesel päeval sain paraja šoki, tohutult palju inimesi, 19 korda rohkem õpilasi kui minu kodukoolis ja koolimaja, mis on sama suur kui kaubanduskeskus ning milles on rohkem erinevaid käike kui sipelgapesas. Kindlasti olin mures, et kas klass mind ikka omaks võtab või hoiavad kõik eemale. Õnneks oli mul tohutult tore vahetuspere, kes mind toetas ning väga abivalmid ja sõbralikud klassikaaslased. Samuti oli sealsel klassil väga tore klassijuhataja. Õppetöö oli üllataval moel väga sarnane Emmaste Põhikooli omaga. Tõsi, mõnes aines erinesid õpikud ja töövihikud ja mõnes aines olin mina õppematerjaliga ees ning mõnes nemad. Sain toreda kogemuse ka rühmatöid tehes, sest enda koolis ma paraku neid eriti teha ei saa.

Mind üllatas ka söögivahetund, kus korraga oli söömas mitusada õpilast, erinevalt minu kodukoolist, kus on ühel vahetunnil söömas vaid 34 õpilast. Hiljem harjusin sellega juba ära.

Nädala jooksul sain nii klassi kui ka perega palju huvitavaid asju teha. Koos klassiga käisin pitsat söömas ja tegin kokanduse tunnis banaanipannkooke. Perega koos käisin kinos, bowlingut mängimas, käisime Kuldse Karika tantsuvõistlust vaatamas ning samuti tutvustasid nad mulle Viimsit. Viimasel päeval viisid juba sõpradeks muutunud tüdrukud mind Viimsi kõige paremasse kohvikusse. Olen väga rahul oma vahetusnädalaga, sest sain palju uusi kogemusi ja sain enesekindlust juurde.

Kindlasti soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, kes soovivad uusi kogemusi ja tutvusi saada ning end proovile panna. Mina tahaksin väga tänada mind vastuvõtnud peret, kes oli nõus mind majutama ja klassi, mis võttis mind lahkusega vastu. Sinu vahetusnädala toredus sõltub sinu enda toredusest.

Salme Vesingi

20 märts

Positatud 21:38h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

VeniVidiVici programmi mainis mulle meie kooli õpilasesinduse endine president Cärolyn ning kuna see hakkas mind huvitama, siis otsustasin, et tahaksin ka proovida. Minuga ühines mu klassiõde ja vahetuskaaslane Laura Tiina. Oktoobris läksime koos direktori jutule ja täitsime vajalikud ankeedid. Direktor teatas meile, et VeniVidiVici programmiga on ühendust võetud ja vastus pidi tulema peagi. Aeg muudkui lendas, kuni jõudis kätte jaanuar ning minuni jõudis Grete-Liisi kiri, kus ta ütles, et sai mu ankeedi kenasti kätte.

Kuna Kärdla gümniaasumisse, kuhu me Laura Tiinaga alguses minna tahtsime, ei saanud, siis pakuti meile varianti minna Viljandi Paalalinna kooli. Me olime nõus. Kool on meie elukohale lähedal ning seal ootasid meid ees ka mõned tuttavad.

Grete-Liis, kes oli meie vahetusperioodi korraldaja, vahendas infot ning lõpuks sai kokku lepitud vahemik 14. märtsist 18. märtsini. See oligi meie vahetusperiood.

Nädal enne vahetusperioodi tuli juba väike hirm sisse. Tekkisid küsimused: kas ma leian kõik klassiruumid üles? Milline mu klass on? Kas õpetajad on toredad? Nädal möödus kiiresti ning jõudiski kätte pühapäeva õhtu. Kontrollisin mitu korda üle, et mul ikka direktori allkiri paberil oleks ning vajalikud asjad kotis.

Esmaspäeval, enne klassijuhataja tundi, juhtusin garderoobis kokku Eevaga, mu ajutise klassiõega, kes sai mu tugiõpilaseks. Minu koduklassis Kolga-Jaani koolis õpib minuga koos 13 õpilast. Paalalinna koolis aga täpselt 2 korda rohkem, 26.

Mis oli teistmoodi, kui Kolga-Jaani Põhikoolis?
Esiteks kindlasti see, et koolikellasid polnud. Tundi alustas ja lõpetas õpetaja. Teiseks ka see, et osades ainetes jaotati klass gruppideks (näiteks matemaatika, vene keel ja inglise keel). Ka kasutati Paalalinna koolis Kahooti, millega ma varem kokku puutunud polnud.

Ma olen nüüd ühe suure kogemuse võrra rikkamaks saanud ning soovitan õpilasvahetust ka teistele, sest mulle isiklikult andis see kogemus palju juurde ning arvan, et annab ka teistele 🙂

Tolores Lomp

07 märts

Positatud 11:51h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Karolin ning olen Nissi Põhikooli 9.klassi õpilane. Käisin VeniVidiVici õpilasvahetusega Haapsalu Põhikoolis. Valisin selle kooli, sest olime ammu juba sõbrannaga muljeid vahetanud üksteise koolidest ning ükspäev sõbranna pakkus välja, et miks ma ei võiks tema kooli minna ning saada sealt omamoodi kogemus.

Programmis soovisingi osaleda, et saada uusi kogemusi ning näha, kuidas mõnes suuremas koolis õppetöö käib. Esimese koolipäeva hommikul olin suhteliselt ärevil, kuid see ärevus kadus ka kiirelt, kui olin kooli jõudnud. Kool oli väga vastuvõtlik ning klassikaaslased olid samuti väga toredad ja sõbralikud.

Oma nädala veetsin väga imelises vahetusperes. Käisin vahetuspere tütrega Haapsalu vanalinnas jalutamas ning kuna perel on koer, siis oli vaja ka koeraga jalutada, tänu millele sain veelgi rohkem avastada Haapsalu teid.

Asi mis kõige rohkem mind üllatas, oli see, et Haapsalu Põhikoolis olid vene ja inglise keeles kaks erinevat gruppi ning matemaatikas oli lausa 3 erinevat gruppi, vastavalt õpilaste võimekusele. Samuti oli ka suureks erinevuseks paralleelklassid ning õpilaste rohkus. Õppisin klassis, kus oli 26 õpilast, kuigi minu kodukooli klassis on õpilasi kõigest 15.

Mulle väga meeldis Haapsalu Põhikoolis ja on plaan ka sinna tagasi minna. Soovitaksin kõikidele 7-12.klassi õpilastele VeniVidiVici programmis osalemist, sest see pakub huvitavaid ja uusi kogemusi ning võimalus laiendada silmaringi ja tutvuda uute ja toredate inimestega.

Karolin Käsper

28 veebr.

Positatud 16:27h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Maite, 8. klassi õpilane ja ma õpin Valtu Põhikoolis. Otsustasin programmi raames minna Tartu Raatuse Kooli, sest see kool on suurem minu oma koolist ja hea oli ka see, et minu vanaema elas selle kooli lähedal. VeniVidiVici programmist kuulsin ma algul oma sõbranna käest, aga siis jäi see teema poolikuks. Mõni aeg hiljem aga sain ma teada, et minu kodukool liitus selle programmiga ning mul tekkis koheselt soov minna õpilasvahetusse. Alguses ma natuke kartsin, sest minek oli ikkagi teise kooli, aga aja möödudes täitsin ankeedi ära ja saatsin teele jaa väga kiiresti saabuski mulle vastus, et mul on võimalus minna Tartu Raatuse Kooli.

Esmaspäeva hommikul, kui ma kooli jalutasin, siis keerles mul peas miljon mõtet. Mõtlesin, et kuidas mind vastu võetakse, kuidas ma peaksin ennast tutvustama, kas ma tunnen oma tugiisiku ära jne. Mulle meeldis Raatuse Kool väga, sest see oli väga palju suurem, kui minu enda kool ja terve nädala jooksul, mis ma seal koolis veetsin hakkas mulle alles viimasel päeval selgeks saama, kus klassid asuvad.

Klassikaaslased olid väga sõbralikud ja lahked. Nii klassikaaslased ütlesid mulle, kuid ka mulle endale tundus, et sulandusin kohe esimesel päeval sisse. Õpetajad olid samuti väga toredad. Õpetajad olid koguaeg rõõmsad ja leebed, aga kui oli vaja siis ka ranged. Klassikaaslastega oli mul koguaeg naeratus näol. Minu klassikaaslased alati naersid ja olid rõõmsad. Ma pole päris pikka aega nii pikalt koguaeg naeratanud. ☺ Positiivselt jäigi kindlasti meelde see, et kõik inimesed, keda kohtasin olid väga rõõmsameelsed. Esimesest päevast jäi mulle kindlasti meelde see, et garderoobis olid minu ümber juba ka paar uut klassikaaslast, seal hulgas oli ka massi sulandunud minu tugiisik Reelika.

Mulle meeldis seal koolis lihtsalt nii väga, et tahtsin ka teiseks nädalaks jääda. Raatuse koolilt oli luba olemas, aga minu kodukool ei lubanud, sest trimestri lõpp oli lähedal. Raatuse Koolist sain endale ka kolm väga head sõpra, kellega jään kindlasti suhtlema ka edaspidi. Nende sõpradega otsustasimegi minna laupäeval Tartusse linna peale ja olla lihtsalt koos. Kahjuks jäi aga üks nendest tüdrukutest haigeks ja olime siis ainult kolmekesi linnas.

Kindlasti mind üllatas Tartu Raatuse Kooli puhul see, et neil puudus koolikell ning selle ma võtaksin ka oma kooli üle. Meeldis ka see, et tundides korrati üle eelmises tunnis õpitu, aga korrati õpitud materjali läbi ühe mängu, kus klassikaaslased võistlesid oma vahel. See oli minu jaoks väga põnev. Isiklikult meeldisid mulle ka peotantsutunnid, sest need mul oma koolis puuduvad. Lisaks meeldisid mulle ka väga selle kooli toidud, mis olid väga maitsvad.

Soovitan kõigile õpilasvahetuses osalemist, ka neil, kes on selle peale kas või natukenegi mõelnud. Osalege kindlasti VeniVidiVici õpilasvahetuses, sest sa näed ka teise kooli elu ja kindlasti leiad endale palju uusi sõpru. See on väga lahe kogemus, mis jääb mulle terveks eluks meelde.

Maite Maido

25 veebr.

Positatud 19:57h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma olen Jane Cathlyn ja õpin Tallinna Saksa Gümnaasiumi 8.B klassis. Vahetuskooliks valisin Suure-Jaani Kooli, sest mu vanaisa oli Suure-Jaanist pärit ja käin iga aasta suvel seal.

Tahtsin, et suvel seal olles oleks mul juba sõbrad ees, tahtsin ennast teostada ja arendada, tutvuda uute inimestega, elada 2 nädalat väikelinna elu ja näha, kuidas käib õppetöö teises Eesti koolis. Peamiseks põhjuseks oligi eneseteostusvõimalus, tahe saada uusi kogemusi, sõpru ja näha igapäevaelu pealinnast eemal.

Esimest korda kuulsin VeniVidiVici programmist ÕE koosolekul ja mind valdas suur huvi selle vastu. Hakkasin asja uurima ja täitsin Teeviidal ankeedi, kuna ei minu ega Suure-Jaani Kool polnud programmiga liitunud võttis kõik aega umbes 3 kuud.

Ootasin vahetust väga. Küsisin ikka vahepeal oma vahetuse organiseerijalt, et kas on uudiseid ja millal saaks minna, aga kõik võttis aega. Mäletan väga hästi, kuidas jaanuari lõpus ühel teisipäeval vaatasin Facebooki ja nägin, et 2 inimest on sõbrakutse saatnud ja elukoht on Suure-Jaani, asjad on vist liikuma hakanud. Küsisin vahetuse organiseerijalt, kas on midagi selgunud, ei olnud. Õhtul sain teada, et mulle on vahetuspere leitud ja kolmapäeval selgus, et juba uue nädala esmaspäevast õpin ma 2 nädalat Suure-Jaani Koolis. Korraga toimus kõik nii kiiresti, sain aru, et vahetus, mida olin oodanud nii kaua, on kohe-kohe käes. Kahe päevaga pidin oma koolis asjad korda saama.

Pühapäeva hommikul hakkasime isaga Suure-Jaani poole sõitma, autoga sõites valdasid mind kergelt paanilised mõtted. Miks ma teen endale nii? Miks ma ei või olla nagu iga normaalne inimene kodus ja minna homme OMA kooli? Miks ma lähen võõrasse kooli? Ma elan ju 2 nädalat võõras peres, mis saab siis kui mulle ei meeldi seal peres? Kuidas ma uues koolis hakkama saan? Mida arvab mu vahetuspere minust? Ma teadsin, et mulle hakkab seal meeldima, aga põhilised mõtted olid ikka, et appi, kuidas ma lähen võõrasse perre ja elangi reaalselt 2 nädalat täiesti võõraste juures.

Kui jõudsime maja ette ja pereisa tuli mulle vastu, siis sain aru, et olen jõudnud justkui koju. Pere võttis mind tohutult hästi vastu, hirm kadus hetkega, kui olin jõudnud esikusse ja nägin oma “peret”. Esimest koolipäeva ma ei kartnud. Aga koolis tundsin küll, kuidas alguses ei rääkinud minuga keegi. Õnneks käis minuga samas klassis poiss minu vahetusperest. Tänu temale jõudsin ma õigetesse klassidesse ja ei tundnud end väga kõrvalejäetuna.

Ülejäänud 2 nädalat möödus nii kiiresti. Kool oli väga mõnus ja hubane. Õpetajad olid kõik sõbralikud ja said aru, et ma ei tea enamikest teemasest midagi, sest oma koolis olime me kõigis ainetes mitu teemat S-J Kooli omadest maas. Tundides tegin ma ikkagi kaasa ja sain oma kooli päris mitmed hinded ülekanda.

Kõige hullem oli vene keele tund. Kuna ma käin Saksa Gümnaasiumis, siis põhirõhk on saksa keelel, mida olen õppinud pea 7 aastat, vene keelt aga pool aastat (ja seda on korra nädalas), nemad seal aga 2,5 ja ma ei saanud tunnis peaaegu mitte sõnagi aru, mis toimub.

Klassikaaslased olid üldjuhul toredad, aga esimestel päevadel ei saanud vist päris suur osa aru, kes ma päristäpselt olen ja mida ma siin teen. Viimastel päevadel läks asi paremaks, just siis, kui ma hakkasin klassi sulanduma lõppes vahetusperiood ära ja ma oleks tahtnud seal veel kauem olla.

Kõige viimane koolipäev oli väga armas, viimasesse tundi, kus terve klass koos oli tuli kooli direktor, õppealajuhataja ja huvijuht. Nad tänasid mind ja andisid mulle Suure-Jaani Kooli poolt paar kingitust. Klassi poolt sain ma pildiraami, kus sees oli 2 pilti klassist, ühe peal olin minagi. See oli tohutult armas hetk ja korraga valdas mind kurbus lahkumise üle ja samas olin ma väga liigutatud selle üle, et klass mulle kingi tegi ja mu silmad täitusid pisaratega. Õhtul oli Sõbrapäevapidu ja seal veetsin veel viimased hetked klassikaaslastega, tantsisime kõik koos.

Vahetuspere oli lihtsalt suurepärane. Pere võttis mind väga hästi vastu ja mulle tõesti meeldis seal. Kõik olid nii sõbralikud ja toetavad. Mul tekkis kodune tunne juba teisel päeval. Veetsime palju ühiselt aega, käisime 2 korda Viljandis ja korra Tartus.

Viimane päev oli tohutult tore, läksime Viljandisse uisutama ja hiljem pitsat sööma. Ja siis tagasi Suure-Jaani, kus pakkisin asjad. Lahkudes andsin perele üle sõbrapäevakingid ja nad andsid mulle kaasa väikse kingipaki. Kallistasin kõiki ja hakkasin liigutusest nutma, see oli nii armas hetk. Ma ei tahtnud üldse tagasi Tallinnasse minna, ma oleks hea meelega veel mitu nädalat Suure-Jaanis olnud.

Vahetusperioodi jäävad meenutama ühiselt veedetud aeg ja mälestused, mida ma ei unusta iial ning loomulikult inimesed ja see vapustavalt tore pere, kuhu ma heameelega tagasi läheks. Ma soovitan kõigil programmis osaleda, kes tahavad saada uusi kogemusi ja sõpru. See on väärt kogemus ja mälestused vahetusperioodist jäävad. Võta see seiklus ette- tule, näe ja võida!

Suur aitäh VeniVidiVici naiskonnale, kes on teinud nii minu kui ka paljude teiste vahetused võimalikuks. Suured tänud Suure-Jaani Koolile ja õpetajatele, et mu nii hästi vastu võtsite. Aitäh kõigile klassikaaslastele meeldejäävate hetkede eest.

Suur-suur aitäh mu vahetsuperele, et mu nii hästi vastuvõtsite ja minu jaoks olemas olite, aitäh kõige eest, ma ei unusta teid iial!

Jane Cathlyn Meigas

12752194_1032353026808172_379619733_o

25 veebr.

Positatud 19:51h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Hetkel õpin Viimsi Keskkoolis klassis 7G. Ma tahtsin kogeda midagi uut ja huvitavat, luua uusi sõprussuhteid ning õppida vahelduseks teistsuguses keskkonnas.

Enne vahetuse algust olin ma väga elevil aga samas ka kartsin, kuna selles koolis polnud mind ees ootamas ühtegi tuttavat inimest. Vahetuskooliks valisin Viljandi Jakobsoni Kooli, kuna minu vanavanemad elavad Viljandis ja ma tahtsin ööbida nende juures.

Kooli keskkond oli väga meeldiv ja hubane. Sain omale meeldivad klassikaaslased ja väga laheda klassijuhataja. Mind võeti väga kiiresti omaks ja leidsin omale ka paar head sõpra kellega plaanin tulevikus veel kindlasti kohtuda. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui meil toimus klassiõhtu ja me mängisime koos terve klassiga huvitavaid ja põnevaid seltskonnamänge.

Väga positiivne oli selle juures see, et ei tekkinud sellist momenti, kus oleksin jäänud üksinda või oleksin võõras koolimajas hätta jäänud. Alati oli mõni klassikaaslane nõus hea meelega aitama.

Soovitan kõigile, kes tahaksid kogeda midagi uut ja huvitavad VeniVidiVici õpilasvahetuse programmi. Mina sain sellega juurde palju julgust ja enesekindlust ning minule jäid sellest õpilasvahetusest vaid positiivsed elamused.

Kristiina Kivimäe

22 veebr.

Positatud 13:10h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma õpin Tallinna Saksa Gümnaasiumi 10. klassis. VeniVidiVici raames läksin ma Tõrva Gümnaasiumisse, sest mul on seal lähedal maakodu ning mõtlesin samuti üleüldiselt sinna kooli minemisele, seega oli VeniVidiVici programm ideaalne nägemaks, milline sealne kool on.

Enne vahetusõpilaseks saamist polnud ma eriti närvis, vaid pigem mõtlesin sellele, kui erinev see minu praegusest koolist olla võib. Kool, klassikaaslased ja õpetajad oli väga toredad, arvestades sellega, et ma ei harju uute kohtadega kiiresti ning hoian pigem omaette. Mulle meeldis see, et tundides õpiti teisi asju, kui minu koolis ning Tõrva Gümnaasiumis oli ka teistsuguseid aineid. Samuti meeldis mulle sealne looduslähedus – akendest oli näha järve ning koolist koju läksin kohaliku liiniga, millele järgnes külavaheteel kõndimine.

Soovitaksin kõigile kindlasti VeniVidiViciga vahetusõpilaseks minna, lihtsalt kogemuse pärast, olgu see siis positiivne või negatiivne, ning et näha, kuidas teistes Eesti koolides asjad käivad. Eriti võiksid linnalapsed maakoolidesse minna, sest kuna maakoole pannakse tihtipeale kinni, siis aitaks see ka määral sulgemise vastu. Peale selle on maakoolid väga väiksed ja armsad.

Lota Aaliste

10 veebr.

Positatud 17:25h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen vahetusõpilane Andrei Pankratov ning ma õpin Tallinna Mahtra Põhikoolis 9. klassis. Minu kool asub Lasnamäel ja õppekeeleks on meil vene keel. Meie kool osaleb juba ammu VeniVidiVici projektis ja õpilastele propageeritakse selles projektis osalemist.

Paljud õpilased aga kardavad minna eestikeelsetesse koolidesse, sest neil on tekkinud teatud stereotüübid eesti koolide kohta. Mõni õpilane soovib küll osaleda, aga nende keeleoskusest mõnikord ei piisa ja nad lähevad vahetusperioodiks siiski venekeelsesse kooli. Mina aga tahtsin vahetuses osaleda, sest et ma olen suhteliselt ettevõtlik inimene ning ma absoluutselt ei karda sattuda eestikeelsesse keskkonda.

Ma pean eesti keele ja kultuuri tundmist ülimalt vajalikuks. Ma arvan, et seda ei pea isegi põhjendama – me elame ju Eestis! Ma olen Eestis sündinud, mu vanemad on Eestis sündinud ja me jääme siia elama päris-päris kauaks. Sellepärast on mulle väga tähtsad nii eesti kui ka vene kultuur. Aga iga päev näen ma inimesi, kes ei mõista nii lihtsaid asju ja jäävad elama oma väiksesse maailma, kus nad ei puutu absoluutselt teiste inimeste kultuuriga kokku ja kardavad teha isegi väiksemat sammu selle jaoks, et elada rahulikult ja edukalt meie maal. Just selleks, et näidata kõigile, kuidas peab käituma tänapäevases ühiskonnas, otsustasin ma võtta osa VeniVidiVici õpilasvahetuse projektist.

Esimesel aastal mul ei õnnestunud vahetuses osaleda, aga ma ei kaotanud lootust ja saatsin oma taotluse ka järgmisel aastal. Ma olin väga õnnelik kui sain teada, et mind on vahetusperioodiks nõus vastu võtma Viimsi Kool. Kõige rohkem tahtsin ma õppida just selles koolis ning selleks on mitu põhjust.

Esimeseks põhjuseks on see, et kuigi Viimsisse on küllaltki raske ja pikk sõit Lasnamäelt, siis see ikka ei asu minu kodust väga kaugel ja mul oli päris mugav liikuda nii hommikul kui ka õhtul. Teiseks põhjuseks on aga see, et Viimsi on minu jaoks selline koht, kus ma tahaksin hiljem elada ja minu jaoks on vajalik tutvuda Viimsi rajooniga ning selle keskkonnaga.

Enne vahetusperioodi algust mul oli väga positiivne tuju, aga samas ma ei ole muutnud oma koolikeskkonda mitte ühtegi korda oma elus. Selles mõttes oli mul ka natuke hirmus ja ma kartsin, et ma ei oska teises koolis hakkama saada. Õnneks ma aga sattusin väga toredasse klassi, kus olid väga head ja positiivsed klassikaaslased, kes olid alati valmis mind aitama. Samuti tegi ka meie klassijuhataja suure panuse selle jaoks, et minu vahetusperiood jääks kindlasti meelde. Nimelt, meie klass läks õppekäigule Tartusse ja Tõravere observatooriumi, kus me veetsime kogu päeva. Ma sain väga hästi aru, et mul oli võimalus sellest loobuda, aga ma ei tahtnud ja ei suutnud seda teha. Viimasel päeval ma ärkasin ülesse ja sain aru, et ma tegin õige valiku. Ma kartsin, et ma ei saa teises koolis hakkama, aga kõik oli täitsa teistpidi.

Ma tundsin ennast väga vabalt, ma lahkusin koolist paljude emotsioonidega ja suure kogemusega, mida ma nüüd tahan jagada kõikidega. Nüüd ma oskan rääkida kõigile, mis on eesti koolide puhul tõsi ja mis on vale, mis on lihtne ja mis on raske, miks on eesti koolides nii ja miks on vene koolides teistmoodi.

Ma soovitan VeniVidiVici projektist osa võtta kõigil, kes armastavad seiklusi ja ei karda kohtuda teiste traditsioonidega! Just selles mõttes oli minu vahetus väga edukas ja positiivne ning selle eest ma tahan tänada meie koolide õpilasi, õpetajaid ja muidugi ka VeniVidiVici projekti meeskonda, kes aitas selliseid elamusi ellu viia mitte ainult minu jaoks, vaid ka paljude teiste eesti õpilaste jaoks!

Selleks, et lõpetada, tahaksin ma teha kokkuvõtte sellest, mida just mina enda vahetusnädala jooksul tegin. Kuigi integratsioon on väga moodne ja poliitiliselt korrektne sõna, siis mina soovitaks selle asemel kasutada palju meeldivamat ja südamlikku sõna – sõbralikkus. Just sõbralikkus aitab meil kõigil tulla, näha ja võita seda, mida meie kõik tahaksime näha ja võita!

Aitäh teile, VeniVidiVici! Aitäh, Viimsi Kool!

Andrei Pankratov

07 veebr.

Positatud 22:52h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Olen Henriette Tartust, Ülenurme Gümnaasiumist. Olin kaks nädalat Saaremaa Ühisgümnaasiumis vahetusõpilaseks. Aga miks just Saaremaal?

Olen sündinud Saaremaal ja tahtsin teada, mis tunne on käia oma kodulinna koolis. Tunne oli väga kodune ja hea. Minu vahetuspereks oli mu enda vanaema, kelle juures on pidevalt käidud ja oldud. Enne õpilasvahetusse minekut olin veidike närvis, sest nagu ikka, polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Pabistasin hirmsasti, sest kartsin, et ei leia ülesse vajalikke kohti. Aga õnneks mul vedas. Tänu oma lapsepõlve sõbrannale ning naabrile, kes olid valmis mind kohe aitama ja toetama, sain lahti oma hirmudest kiiremini kui ma arvata oleksin osanud. Nii läksimegi minu esimesel Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolipäeval kahekesi kooli. Ta tutvustas mulle veidi koolimaja ja seletas, kus asuvad teatud klassiruumid. Esimese tunni ajal, mis oli vaba, läksin raamatukokku, et laenutada välja õpikud. Seal aga kohtasin õpilast, kes tuli õppima samasse klassi, kuhu mina vahetusõpilaseks tulin. Meist said ajapikku sõbrad.

Vahetusperioodi jooksul sain kogeda nii palju head ja huvitavat. Mul oli tunne nagu ma teaksin enda klassist kõiki õpilasi juba sünnist saati. Õpilased olid väga sõbralikud ja abivalmid. Esimest korda kuulsin, kuidas noored saarlased räägivad saare murdes ja mõnes sõnas või fraasis tundsin endagi omad ära, mida olen isegi kasutanud, kuid mida mandril väga ei kasutata. Ma kohtusin maailma kõige toredama ja emalikuma klassijuhatajaga, kes ütles alati, et tema õpilased on talle nagu tema enda lapsed ning seda oli tõepoolest näha.

Tema klassi õpilased võisid alati tulla tema juurde ja kurta talle oma muresid ning talle alati helistada kasvõi õhtul hilja kui vaja. Lisaks sellele, tulin ma õpilasvahetusse täpselt õigel ajal. Nimelt Saaremaa Ühisgümnaasiumis on juba 26 aastat korraldanud üheteistkümnendike poolt kabareed, mida nägin minagi esimest korda elus ja mida vaadates olin täiesti sõnatu. Midagi nii suurt ja imelist pole mu silmad vist eales näinud. Mind pani imestama see julgus, rõõm ja tahe, mis neis õpilastest tuli.

Vahetuse lõpuks sai minust ametlikult Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane, tänu Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11.b klassi klassijuhatajale, kes teadis juba enne mind, et ma tema klassi õppima tulen ja ajas juba asjad nii kaugele, et ma pidin minema ainult Tartusse, et enda asjad Ülenurmes Gümnaasiumis korda ajada ja tagasi Saaremaale sõita. Tunne on endiselt sama mönus kui ennegi.

Henriette Sülluste