Author: VeniVidiVici

VeniVidiVici meeskonnal on algamas juba !KÜMNES! õppe-aasta, mille raames plaanime kõigile huvilistele paralleelselt pakkuda võimalusi minna vahetusõpilaseks või nautida kodus virtuaalse keelepraktika võimalusi.

Õpilasvahetuste puhul oleme võtnud seisukoha, et osalemistingimused on jätkuvalt samad:

  • osalejateks 7. – 12. klasside õpilased;
  • 1, 2 või 4 (teise õppekeelega kool) nädalat;
  • koolide valik leitav meie kuhu minna lehel;
  • osalustasu 30€.

 

Mis muutub aga seoses koroonaga? Jälgime jooksvalt Vabariigi Valitsuse nõudeid, hetkel osalemiseks Covid-19 seonduvaid nõudmiseid ei ole. Iga kool võib aga seada oma kriteeriumid selleks, et teisi õpilasi enda kooli õppima võtta – palume nende tingimustega arvestada. Osalemiseks vajaliku vahetusõpilase ankeedi leiab meie “dokumentide” lehelt.

E-keelepraktikaid organiseerime nii nagu ikka – iga huviline, olgu selleks siis keelementii või keelementor, peab täitma registreerimisankeedi, misjärel võtab VeniVidiVici koordinaator temaga 1-3 tööpäeva jooksul ühendust. Praktiseerida saab jätkuvalt eesti või vene keelt.

Keelementiiks on võimalik registreeruda siin, keelementoriks saab registreeruda siin.

Kui sul on tekkinud küsimusi õpilasvahetuste või e-keelepraktikate kohta, siis võta meiega julgelt ühendust aadressil vvvopilasvahetus@gmail.com – aitame meeleldi!

MTÜ VeniVidiVici projekti- ning turundusjuht Gerle Karjus, TÜ haridusinnovatsiooni eriala II aasta tudeng, kirjutas koos kursusekaaslase Liisi Lehtveeriga artikli e-keelepraktika esimesest aastast. Anti ülevaade senisest olukorrast eesti keele kui teise keele õppest, toodi välja (e-)keelepraktika kasulikkus ning jagati VeniVidiVici Õpilasvahetuse kogemusi.
“On muutunud probleemiks, et vene emakeelega noored õpivad eesti keelt peamiselt kunstlikult loodud keskkonnas (koolitunnis) ning neil puuduvad piisavad keelekontaktid, mis võimaldaksid praktiseerida keelt reaalses elus. /../
MTÜ VeniVidiVici loodud virtuaalse keelepraktika sihtrühm on 7.–12. klassi keelehuvilistest õpilased, kellele leitakse keelepraktika ajaks (nelja nädala jooksul) eakaaslasest mentor, luues neile võimaluse suhelda 2–3 akadeemilist tundi nädalas eesti või vene keeles.”
Täispikk artikkel Õpetajate Lehes leitav siit.

Peagi algava õppe-aasta esimene kogemuslugu on Stefanist, e-keelepraktika keelementiist. Stefan jagab meiega lühidalt enda mõtteid eesti keele praktika kasulikkuse kohta ning toob välja uusi avastusi eesti keelest.

Leidsin info e-keelepraktikast internetist ja mul tekkis selle vastu kohe huvi. Ma pean eesti keelt oskama, sest mul on seda vaja tihti kasutada ning ma tahan astuda Tartu Ülikooli õppima.

Keelesõbraga rääkisime erinevatel teemadel – näiteks spordist, muusikast, hobidest. E-keelepraktika oli väga põnev kogemus ja mulle meeldis, et saime ise erinevaid teemasid valida. Keelepraktika aitas mul saada julgemaks eesti keele kasutamisega. Äge, et sain ka teada palju eesti slängist, nüüd tean näiteks, kes on kutsikas ja mida tähendab väljend “Kes ees, see mees!”.

Soovitan e-keelepraktikat kõikidele, sest see on kasulik. Astute täielikult mugavustsoonist välja!

 

 

Jagame peamiselt õpilaste kogemuslugusid, olgu siis õpilasvahetuste või e-keelepraktika kohta. Täna otsustasime jagada ühe pikaaegse sõbra, meie suure toetaja ning innustaja, Maria Roganova arvamust. Kui alustasime õpilasvahetuste organiseerimist peaaegu 10 aastat (uskumatu!) tagasi, oli Maria üks esimesi õpetajaid, kes meiega kohe koostööd asus tegema ning motiveeris enda õpilasi võimalusest kinni haarama.. Maria on Lasnamäe Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja, suure südamega arukas naine, kelle käe all oleks lausa lust õppida! Igal juhul saate lugeda nüüd selle kohta, mida arvab Maria e-keelepraktikast.

Olen Maria Roganova, Lasnamäe Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja. Meie kool osaleb VeniVidiVici projektis juba päris mitu aastat ja selle aja jooksul on üle 30 õpilase meie koolist jõudnud olla vahetusõpilase rollis teistes Eestimaa koolides. Loodame, et tulevikus meie koostöö jätkub sama produktiivselt.
Alates eelmise aasta kevadest pakub VeniVidiVii uudset asja – e-keelepraktikat. Olen jaganud uudist meie kooli lastega, kohtusime online vestluste vahendusel toreda VVV projekti naiskonnaliikme Dianaga, kes julgustas õpilasi ja tutvustas võimalust veelgi detailsemalt. Rõõm oli suur, kui sain teada, et mõned meie kooli õpilased said sellest osa võtta.
Mina, eesti keele õpetajana, leian, et virtuaalne keelepraktika on suurepärane võimalus keele õppimiseks, silmaringi laiendamiseks ja uute sõprade leidmiseks. Kindlasti eeldab see mingil määral eneseületamist, sest iga algus on raske. Paljud õpilased algetapil jagasid minuga muret, et tunnevad ebakindlust ja muretsevad – kas saavad hakkama, kas keelementor sobib neile, kas nemad keelementiidena on piisavalt arukad, kas nad saavad siit pigem positiivset kogemust jne.
Mul on väga hea meel, et õpilastele pakutakse selliseid toredaid võimalusi eesti keelt õppida ja harjutada. Väga tähtis on see, et see toimub väljaspool keeletundi ning õpilased ei tunne nii suurt hirmu eksimise ees. Tahan siiralt loota, et isegi pärast seda, kui me kõik naaseme kooli täismahus tagasi, säilib õpilaste jaoks ikka see võimalus ja nad jätkavad oma keeleoskuste lihvimist nii online’is kui tavalises õpilasvahetuses.
Edu, jõudu ja jaksu kõikidele toredatele ja tublidele VeniVidiVici naiskonna liikmetele!

Sel nädalal jagame üht väga omapärast lugu Dominikast, kes räägib meile sellest, kuidas ta leidis tee VeniVidiVici e-keelepraktikani ning miks praktiseeris ta see aeg vene keelt, kuigi see on tema teine kodune keel. Meile Dominikga kogemuslugu meeldis ning loodame, et Sulle ka!

 

Mulle endalegi tundus veidi naljakas, et soovin osaleda praktikas selles keeles, mis on niikuinii terve elu mu teine kodukeel olnud. Kuna ma olen eesti-venelane, kes on nii eesti koolis kui ka lasteaias käinud, siis vene keelt rääkisin ma ainult kodus. Mul olid praktiliselt ainult eestlastest sõbrad ja ainsad vene sõbrad, kes mul üldse olid, olid ka siis n-ö vanad peretuttavad. Gümnaasiumis ma enam vene keelt ei õppinud, sest mul polnud sealt midagi kaasa võtta.

Niisiis, kuna ma olin eestikeelses koolis eestlastest sõpradega ning ka kodus ma enam vene keelt eriti ei rääkinud, tekkis mul tugevam aktsent vene keele rääkimisel ning mul tekkis raskusi õigete sõnade leidmisel. Ma ei saanud enam enda pereliikmetele öelda, mis mul mingis kontrolltöös hästi/halvasti läks, sest ma ei leidnud vajalikke sõnu ja mul oli pereliikmeid, kes eesti keelt ei mõista. Ma ei osanud ennast selgitada ning nemad ei saanud minust alati aru.

Keelepraktika peale mõtlesin kohe, kui VVV seda pakkuma hakkas, aga veidi häbi/kergelt tobe tundus praktiseerida enda kodukeelt, sest nagu olin aru saanud, ei olnud seda keegi varem teinud. See aasta eelistasin suhtlemist pigem vene keeles, seega vene keelt kõnelevate sõpradega jäingi ainult vene keeles suhtlema, olin koduõpetaja venelastest koolilastele ja proovisin kõike, et võimalikult palju uuesti suhelda. Lõplik otsus keelepraktikas osaleda tuli suhteliselt ootamatult, aga tundsin, et see oleks mulle kõige parem valik.

Kui sul on võõras eakaaslane (ehk keelesõber), siis sa pead enda kohta asju selgitama nullist, ma pean kasutama väljendeid, mida ma ehk lähedastega ei kasutaks, sest nad teavad mu harjumustest/tegevustest ju niigi kõike. Olenemata sellest, et mul on imetoredad sõbrad ja perekond, kellega vene keeles suhelda, siis suureks faktoriks, miks soovisin osaleda oli juba teadmine, et keelepraktika annab mulle ka uue sõbra.

Kui VVV koordinaator minuga ühendust võttis, siis mul oli endal spetsiifiline soov kindlas vanuses keelesõbrale, sest ma tundsin, et vesteldes eakaaslasega saan ma ka eksamitest/ülikoolist vestelda. Koordinaator määras mulle ka Tartu Ülikooli tudengi keelesõbraks, mis oli nii hea tunne, sest see tähendab, et kui meil suhtlus edeneb hästi, siis meil on mõlemal Tartus ehk julgem olla.

Seekord jagame lugu kahest keelesõbrast Käthriinist ning Polinast, kes avavad meile enda keelepraktika kogemuse vastades mõnele küsimusele. Käthriin oli Polina eesti keele mentoriks ning neist said interneti teel väga head sõbrad. Aga milleks rohkem kirjutada, saate kohe ise uudistada!

Mis ajendas keelepraktikas osalema?

  • Kuidas olid varem eesti või vene keelt õppinud?

Käthriin: Kuna mina olin mentori rollis, siis minu jaoks oli õpetatav keel emakeeleks.

Polina: Teadsin eesti keelt enam-vähem.

  • Miks otsustasid e-keelepraktikas osaleda?

Käthriin: Mina ei teadnud eelnevalt e-keelepraktikast midagi kuni nägin Instagram´is reklaami ja selle juures oli kolm küsimust, kus öeldi, et kui vähemalt ühele vastad jaatavalt, siis on see Sinu jaoks. Üks küsimustest oli midagi sellist, et kui tahad tulevikus õpetajaks saada, siis on see Sulle ja minu puhul ajendas see palju. Lisaks mõtlesin kui palju erinevaid võimalusi see annab eluks. Saan uue sõbra, enesekindlust ning esmase kogemuse olla mentori rollis. See kõik ajendas mind seda tegema.

Polina: Ühes päevas ma mõtlesin sellele, et sel aastal sooritan eesti keelt teise keelena koolis ja kohe tuli mõtte, et on vaja kuidagi eesti keelt praktiseerida.

  • Millised emotsioonid olid Sul enne e-keelepraktika algust?

Käthriin: Ma olin üsna närvis, kuid samas ka ülimalt elevil. Ma mäletan, et uurisin VVV sotsiaalmeediast teiste kogemuslugusid, millest mentorid esmalt rääkisid ja siis tegin ka endale nimekirja, et vältida piinlikku olukorda, kus teemad otsa saavad. Õnneks meil seda ei juhtunud, sest avastasime kohe esimeses tunnis palju ühist, millest rääkida.

Polina: Tegelikult, ma ei olnud nii närviline ega rahulik. Midagi keskmist. Ma sain aru, et see kogemus mind aitab, aga samal ajal see oli esimene kord kus ma rääkisin eesti keeles ja kasutasin kõiki, mida varem õppisin.

Kuidas toimus e-keelepraktika protsess?

  • Kuidas nägi välja Sinu esimene e-keelepraktika kohtumine?

Käthriin: Meie esimene (nii nagu ka teised) toimus Facebooki videokõne teel. Otsustasime, et esimeses tunnis tutvume ja räägime endast ja hobidest. Lisaks rääkisime veel tegevustest/asjadest, mis meile teha meeldib ning rääkisime ka unistustest.

Polina: Me otsustasime teha esimese tundi Facebooki kaudu. Esimesel tunnil lihtsal saime tuttavaks ja rääkisime meie hobidest ja eluviisist.

  • Kirjelda enda keelesõpra. Kas ta oli Sulle toeks? Kas leidsite ühise keele?

Käthriin: Oi, Polina kohta jagub ainult häid omadussõnu. Ta on sõbralik, avatud, julge, enesekindel ja mis kõige olulisem VÄGA MOTIVEERITUD. Just tema motivatsioon, julgus ja avatus on see, mis muudab suhtluse kõige lihtsamaks. Meie leidsime kohe ühise keele ning võin öelda, et kui esimestes tundides panime enne tunni algust teemad paika, siis viimastes me enam seda ei teinud, sest teadsime, et hoobilt tulevad parimad mõtted suhtlemiseks. Loomulikult oli ta mulle toeks, sest alati, kui mul oli mure, et kas teemasid ikka jagub, siis ta oli toetav ja aitas kaasa mõelda, millest rääkida.

Polina: Käthriin on suurepärane neiu! Temaga on väga meeldiv ja lihtsalt rääkida. Ta kuulas mind ja ei naernud, kui ma eksisin ja ütlesin midagi valesti. Ta lihtsalt ütles mulle, kuidas õigesti öelda ja see aitas ka mind, et olla kindlam ja ei karda rääkida eesti keeles. Käthriin on positiivne, sõbralik ja väga, väga huvitav inimene. Meil oli palju teemasid, millest rääkida ja see oli uskumatu!

  • Mis teemadel te enda keelesõbraga vestlesite? Mis kanaleid suhtlemiseks kasutasite? Kas said endale / andsid enda keelesõbrale ka nn koduseid ülesandeid?

Käthriin: Nagu eelnevalt mainisin, siis suhtlesime facebooki videokõne teel ja seda 2-3x nädalas. Teemad, millest vestlesime olid väga seinast seina. Rääkisime unistustest, hobidest, üritustest (näiteks oleme mõlemad osalenud laulupeol ja sellest oli palju rääkida), aktiivsest eluviisist, loodusest jne. Jah, ma andsin talle vahepeal koduseid ülesandeid, kuid see hõlmas ka loomulikult mind. Meie koduseks ülesandeks oli see, et vahel vaatasime enne tundi ühe mõtlemapaneva video, siis valmistasin mina video kohta küsimused ja videokõnes vastasime mõlemad küsimustele ja siis tekkis ühine arutelu.

Polina: Ma arvan, et rääkisime paljudest teemadest. Muidugi rääkisime hobidest, eluviisist, spordist, muusikast, üritustest ja palju palju muud. Aga koduülesandest, siis ma arvan, et ei olnud seda palju. Paar korda oli, et ma vaatasin videot ja pärast Käthriin küsis mind video kohta ja me koos vastasime.

  • Millist arengut enda puhul keelepraktika jooksul märkasid?

Käthriin: Mina avastasin enda puhul kindlasti enesekindluse kasvamist. Olen iseloomult väga selline, kes tihti muretseb ja mõtleb üle kõige osas, kuid iganädalane suhtlemine võõra (no enam mitte :D) inimesega andis tohutult enesekindlust juurde. Näiteks tulevikus reisides kindlasti olen julgem küsima kohalikelt rohkem sealse kultuuri kohta.

Polina: Ma arvan, et enesekindlus ja kaotasin seda keelebarjääri. Nüüd ma üldse ei karda eesti keeles midagi küsida, ma ei karda lihtsalt rääkida inimestega ja uute inimestega tuttavaks saada.

  • Kas said mingisugust tagasisidet enda õpetajatelt? Kas tema märkas arengut?

Polina: Jah, arvan, et sain seda. Meie “õppimise” lõpus, viimasel tunnil, kui ma ei eksi, siis Käthriin ütles, et ma räägin kiiresti ja hästi saan aru millest ta räägib, vaatamata sellele, et ta räägib kiiresti.

  • Kas tundsid, et Sinu keeleoskus paranes või pigem mitte?

Polina: Jah, väga seda tunnen! E-keelepraktika aitas väga.

Mis toimus pärast keelepraktikat?

  • Millised olid Sinu emotsioonid pärast keelepraktika lõppu?

Käthriin: Alguses oli kurb mõelda, et enam me ei suhtle ju nii palju, sest nüüd on see läbi, kuid see mõte kadus kohe, sest leppisime kokku, et tulevikus teeme vajadusel veel tunde. Kuna minul pole ka hetkel kedagi teist (keelesõpra, toim.) juurde võetud, siis on meil Polinaga plaanis uus tund teha, sest me pole nüüd pikka aega suhelnud ja juba igatseme seda aega, mil suhtlesime 2-3x nädalas tund aega järjest.

Polina: Mul oli ka kurb, et kõik lõppes. Ma mõtlen, et me saime tõeliselt sõpradeks ja leppisime, et kui on vaba aega, siis saame veel kord natuke rääkida, sest ma juba igatsen ja mul nii palju juhtus, et on, millest suhtlema.

  • Kas oled enda keelesõbraga hiljem suhelnud?

Käthriin: Ja muidugi. Näiteks olen temalt abi palunud seoses koolitöödega ning nagu eelnevalt ütlesin plaanime veel teha vähemalt ühe tunni lähitulevikus.

Polina: Jah, aga pärast e-keelepraktika olnud ainult väikesed dialoogid facebookis. Mõtleme ka tulevikus suhelda.

  • Kas tagasi vaadates tunned, et Sinu keelepraktika kogemus on aidanud Sinul kuidagi inimesena areneda?

Käthriin: Ma vastaks samamoodi nagu enne ühele küsimusele vastasin. Mina avastasin enda puhul kindlasti enesekindluse kasvamist. Mina olen iseloomult väga selline, kes tihti muretseb ja mõtleb üle kõige osas, kuid iganädalane suhtlemine võõra (no enam mitte :D) inimesega andis tohutult enesekindlust juurde. Näiteks tulevikus reisides kindlasti olen julgem küsima kohalikelt rohkem sealse kultuuri kohta.

Polina: Kaotasin keelebarjääri ja nüüd ei karda tundmatu inimestega rääkida.

  • Kas soovitaksid enda sõpradel keelepraktikas osaleda? Miks?

Käthriin: Kindlasti! Kusjuures olen seda nii mõnelegi tutvustanud, sest olen seda kogemust oma sotsiaalmeedias natuke jaganud ja paljud sõbrad on rohkem selle kohta küsinud. Aga, miks siis? See avab nii palju uusi uksi su elus. Kui varem kahtlesid oma enesekindluses, siis see kindlasti boost´ib seda ülespoole. Lisaks see tunne, et sa saad olla enda ealisele mentor on üliäge ja huvitav. Ja mis peamine, nii saab uue sõbra kogu eluks.

Polina: Jah, muidugi soovitan. Mu soovitusel on juba kolm inimest osalenud e-keelepraktikas ja kõikidele väga meeldib.

  • Kas soovid ise midagi lisada lõpetuseks?

Käthriin: Mina ütleks, et Sina, kes sa veel kahtled osalemises, siis ära enam kahtle, sest see on võimalus, mis rikastab Sind uue kogemuse võrra!

Polina: Ma saan öelda ainult seda, et see on suurepärane kogemus! See on tasuta, annab uut kogemust, arendab su keeleoskust/õpetajaoskust ja annab sõbra kogu eluks! See on seda väärt!

VeniVidiVici Õpilasvahetus on 2020.a kevadest alates organiseerinud 7. – 12. klasside noortele virtuaalset keelepraktikat, kuivõrd õpilasvahetusi koroonaperioodil ei ole võimalik korraldada. Jagame edaspidi keelepraktika osalejate pikemaid kogemuslugusid, et need noored, kes mingil põhjusel enda e-keelepraktika teekonda kas keelementii või -mentori rollis veel alustanud pole, leiaksid inspiratsiooni ning tõuke enda keelepraktika kogemusega alustamiseks.

Esimene lugu on Elvirast, kes on e-keelepraktika raames arendanud enda eesti keele (suhtlemis)oskust.

Alustuseks

Varasem kokkupuude eesti keelega oli mul läbi erinevaid filme vaadates ja eestikeelseid uudiseid lugedes. Tõlkisin enda jaoks tundmatuid sõnu ja õppisin niiviisi tasapisi keelt. Kuid ma tahtsin midagi efektiivsemat. Sellest tuligi keelepraktikas osalemise otsus. Sa saad leida uue sõbra ja samal ajal keelt arendada – miks mitte? Kui olin end kirja pannud olin ma väga elevil- teadsin, et ees on midagi põnevat!

E-keelepraktika protsess

Esimesel kohtumisel keelesõbraga rääkisime palju iseendast, mulle jäi temast kohe hea mulje! Minu keelesõber oli väga sõbralik, heatahtlik, lõbus ja toetav. Mul oli väga meeldiv temaga suhelda! Tänu talle muutusin avatumaks ja keele suhtes enesekindlamaks. Kõige rohkem töötasime dialoogidega ja teksti tõlkimisega. Kohtumised toimusid Facebookis, nii oli meile kõige mugavam. Keelesõber andis mulle vahest kodutöid ka, mida koos järgmisel kohtumisel kontrollisime. Enda puhul märkasin
üsna pea, et hakkasin oma mõtteid palju kiiremini ja paremini väljendama. Ma ei kartnud enam eesti keeles valesti rääkida ja ma õppisin palju uusi sõnu. Hetkel ei saa ma kahjuks öelda, kas ka mu õpetaja märkas mu arengut või mitte, aga ma proovin oma uusi teadmisi peamiselt suhtlemisel rakendada. Ise ma tõesti tundsin, et mu keeleoskused paranesid!

Pärast keelepraktikat

Pärast keelepraktika lõppu oli veidi kurb, kuna koos veedetud aeg oli möödunud väga kiiresti. Kuid ma jäin oma keelesõbraga hiljem suhtlema ja plaanin seda teha ka edaspidi! Tunnen, et arenesin keelepraktika käigus ka inimesena ja kindlasti soovitaksin ma ka oma sõpradel selles osaleda. Ma õppisin lühikese ajaga nii palju keelt juurde ja see tuleb mulle kindlasti tulevikus kasuks.
Lõpetuseks tahaksin veel öelda suur-suur aitäh, et VeniVidiVici on võtnud vaevaks noortele eesti ja vene keele õpetamise! Selleks, et igasugu hirme vältida nad toetavad ja motiveerivad noori, kes tõesti tahavad keeli valdada ja ennast suheldes mugavalt tunda! Ilmselt osalen ma tulevikus selles programmis veel!

Õpin Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi 11. klassis. Õpilasvahetuses olen osalenud juba kaks korda, esimesel korral õppisin 8.klassis.

Nüüd otsustasin minna Tartu Annelinna Gümnaasiumisse (TAG), mis tegelikult on minu naaberkool, kuid remondi tõttu on nad paigutatud asenduspidandele. Minu koolihooneks oli Tartu Kopli KHK maja ja Ploomikese lasteaia osa. Minu vahetusperiood kestis kaks nädalat. TAGi valisin ma just sellepärast, et see asub samas linnas, kus minu enda gümnaasiumgi, see on teise õppekeelega kool ning soovisin vaadata, kuidas naaberkoolis õppimine käib. Samuti otsustasin õpilasvahetuses osaleda, et saada keelepraktikat, uusi sõpru, tutvuda teise kultuuriga ja panna end teises keskkonnas proovile. Seda loetelu võiks jätkata, kuid põhiline soov oli vaadata, kuidas saan igapäevaselt venekeelses keskkonnas hakkama.

Olen äärmiselt rahul, et otsustasin selle teekonna ette võtta. Esimesed päevad vahetuskoolis olid küll rasked, peamiselt seetõttu, et ei saanud päris täpselt aru, mida räägiti. Minu jaoks oli võõras kuulda terve päev vene keelt, kindlasti oli ka sellepärast keeruline aru saada, sest kõne oli väga kiire. Juba kolmandal või neljandal päeval hakkasin paremini mõistma, millest räägiti. Kohanesin iga päevaga aina enam.

Uus koolikeskkond oli väga sõbralik ja sain hea emotsiooni. Mind võeti hästi vastu ning minu lemmikuteks õppeaineteks vahetuskoolis kujunesid eesti ja vene keel. Tegin keeletundides palju põnevaid ja uusi asju, sain palju julgemaks. Eesti keele tundides tegin nendega keeleharjutusi kaasa, kirjutasin palju esseesid ning aitasin õpetajatel õpilaste töid parandada- see oli põnev. Tänu vene keele tunnile ei karda enam nii palju vene keeles rääkida ning ajapikku, olles venelastega koos, tuleb ka see keeleoskus.Vahetuskoolist leidsin palju uusi sõpru, nii enda klaasist kui ka mujalt, kellega saime lähedasteks ning jääme suhtlema ka edaspidi.

Viimane päev oli mulle kõige emotsionaalsem. Nutsin juba eelviimasel õhtul. Viimasel päeval oli klass teinud mulle üliarmasa kingituse, nad kinkisid mulle mälestuseks pilte ning paberi, kuhu peale oli kirjutada väga palju ilusaid ja armsaid soove. Samuti tuli viimasesse tundi ka Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor ja õppejuht ning mulle kingiti kooli tekkel. Sellega võeti mind vastu TAGi.

Suured tänud VeniVidiVici Õpilasvahetusele, kes korraldas meeldejääva ning kogemuste rikka vahetuse, Tartu Annelinna Gümnaasiumile, kes võttis mind meelsasti vastu ning kinkis mulle need suurepärased, meeldejäävad emotsioonid ja mälestused ning minu enda koolile, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumile, kes lubas mul osaleda õpilasvahetuses ning toetas mind igal sammul. Olen õnnelik, et mul oli nii palju toetajaid ning kaasaelajaid, kes kõik innustasid mind igal sammul. Olen järjekordselt kogemustevõrra rikkam.

Kirsika Kõiv

Olen Vladislav Virtonen, pärit Lasnamäelt ja elan Sillamäel. Hetkel õpin ja töötan Narvas ning minu emakeel on vene keel.

Kui ma kasvasin üles, mul ei olnud võimalust valida, mis põhikoolis ma tahan käia, arvan, et nii on paljudel lastel. Lõpetades venekeelse põhikooli Sillamäel ma hakkasin rohkem üle Eesti reisima ja tööd otsima. Ma sain aru, et mul on vaja keelepraktikat, mida ma varem ei olnud saanud. Olulisemaks pidasin seda, et mul oleks rohkem sõpru, et ma ei oleks niivõrd isoleeritud.

VeniVidiVici sai minu isiklikuks väljakutseks juba 9. klassis ja mina valisin 4-nädalase õpilasvahetuse.Eesti keelt ma tol ajal hästi ei osanud ning suhtlemisoskused ei olnud veel mul nii arenenud, mille tõttu ma loomulikult kartsin õpilasvahetust nagu paljudki teised.

Kogu hirm hakkas kaduma hetkel, kui ma saabusin oma vahetuskooli ja hakkasin uute klassi- ning koolikaaslastega suhtlema. Kõik Abja Gümnaasiumis võtsid mind vastu hea südame, uudishimu ja abivalmidusega. Nelja nädala jooksul ma õppisin, kuidas lahendada suhtluses esinevaid probleeme ja ületada isiklikke takistusi ning tore on see, et ma siiamaani suhtlen oma endiste klassikaaslastega.

VeniVidiVici õpilasvahetuses osalmine on kindlasti teie aega ja energiat väärt, sest osaledes sa saad ainult võita. See võib avardada sinu silma- ja suhtlusringi märkimisväärselt.

Pärast Eesti-sisest õpilasvahetust mul sündis uus unistus – minna õpilasvahetusele ka välismaale, mis täitus juba kuue kuu pärast.

Öeldakse, et iseloom on segu kõikidest inimestest, kellega pidevalt suheldakse. Ma võin kindlasti väita, et mina oleks jäänud samasuguseks ja ei oleks nii palju arengut saanud, kui ma ei oleks julgenud minna õpilasvahetusse.

Iga uus aasta meie elus möödub üha kiiremini.

Soovitan kõigile kindlasti õpilasvahetuses osaleda!

 

Vladislav Virtonen

Olen 16aastane saarlane ning õpin Kuressaare Gümnaasiumis. VeniVidiVici raames õppisin kuu aega Tallinna Õismäe Vene Lütseum. See kool ei olnud minu esimene valik, kuid nüüd saan öelda, et oli igati õige valik. Valisin selle kooli eelkõige majutava perekonna elukohast lähtuvalt. Eesti-sisene õpilasvahetus oli justkui samm lähemale YFU-le (rahvusvaheline õpilasvahetus). Tahtsin näha, kas ja kuidas tulen toime võõras peres, koolis ning teise keele keskel. Ütlen ausalt – hirm ja eelarvamused olid jubedamad kui reaalsus.

„Vau“ efekti lõid mulle mu uued klassiõed, kes terve kuu justkui lilleliseks tegid, sest juba esimesel päeval võtsid nad mind omaks ning ei kohelnud mind kuidagi teisiti. Suhtluses kasutasime nii eesti kui vene keelt, pigem kujunes välja olukord, et nemad minuga rääkisid vene keeles ning mina eesti keeles, nii õppisime lõppkokkuvõttes kõik. Me mõistsime üksteist ideaalselt. Sõprussuhe klassikaaslastega on peale jalutuskäike, kohvikukülastusi, jutuajamisi ja lõputuid naeru täis vestlusi püsima jäänud ning suhtleme siiani väga sageli.

Tallinna Õismäe Vene Lütseumi õpetajad on samuti väga hoolivad ja vastutulelikud, aga eriti soe suhe tekkis minu ning vahetuspere ema vahel – nüüdseks oleme nii lähedased, et võin talle alati kartmata helistada ja kui sõbrannaga juttu ajada. Majutavas perekonnas koheldi ming kui oma last. Minu õpilasvahetus toimus detsembrikuus – küpsetasime koos piparkooke, külastasime jõuluturgu, loomulikult ei jäänud välja ühised filmiõhtud toredate jutuajamiste ja maitsvate toitudega.

Minu kogemus on tohutult positiivsete emotsioonidega üle kuhjatud. Viimasel koolipäeval pidid uued sõbrad mind lohutama ning pisaraid kuivatama. Tundub utoopiline, et kõigest nelja nädalaga on võimalik luua tugev emotsionaalne side, hoolimata keerulisest eneseväljendamisest keelebarjääri tõttu, kuid minu lugu on ehe näide, et kõik on võimalik ning asi on ettevõtmises.

Terve kuu vältel sai minu arvamus üha enam kinnitust – kaks erinevat emakeelt ei tähenda, et ühe kõneleja teisest kuidagi kehvem on. See negatiivne stereotüüp tuleb kustutada kõikide mälust ning just parimate suhete ja iseenda tundma õppimise nimel peaksid kõik noored astuma mugavustsoonist välja ning ette võtma seikluse VeniVidiVici programmi abil.

 

Roos Marie Karmel Pšenitšnaja