Õpilaste kogemuslood

Ma olen Ursula ning käin Lagedi Koolis. Lagedi on väga väike kool, kus kõik teavad kõiki nimepidi. Sellepärast tahtsingi minna vahetusõpilaseks Viimsi Keskkooli või nagu meie seda oma koolis kutsume, “mammutkooli”.

Ma soovisingi teada, mis tunne on käia koolis, kus seitsmendaid klasse oli kokku rohkem kui meil koolis õpilasi. Ühtlasi tahtsin ka teada, kuidas käib õppetöö palju suuremas koolis. Tahtsin ka teada, kuidas ma suudan olukorraga kohaneda, sest ma ei ole just selline inimene, kes läheks võõra juurde ja hakkaks temaga juttu puhuma ja kohe tema sõbrustama. Enne kui ma isegi Viimsi kooli jõudsin, närveerisin ma ennast pooleks, mõeldes ikka, et kas uus klass võtab mind hästi vastu? Mis siis kui ei võta? Mis saab siis, kui ma ära eksin?

Kohale sõites kõhus keeras. Me olime just koolikaaslasega Facebook’is rääkinud, tema nimelt läks ka samal ajal õpilasvahetusse ja närveerisime koos. Pere juurde jõudes ma lihtsalt noogutasin või raputasin pead iga nende küsimuste peale, sest ma ei julgenud väga just rääkida, aga õhtu lõpuks olin ma ennast juba kokku võtnud ja rääkisin täitsa vabalt. Pere oli nii tore ja sõbralik. Enamus ajal jõudsid vanemad küll hilja koju, aga kui nad kohal olid, olid nad väga vahvad. Lapsed olid ka ülimalt toredad.

Esimene koolipäev oli kohutav. Esimene tund oli kehaline kasvatus, seal ma ei teinud mitte midagi, kuna minu uued klassikaaslased harjutasid kava ja selles ma osaleda ei saanud. Siis ma lihtsalt seisingi, nutt kurgus. Järgmine tund oli kontrolltöö eesti keeles teema peale, mida ma õppinud ei olnud, sain nelja.

Kuulsin ka mõnikord, kuidas uued klassikaaslased omavahel küsisid, et miks tema veel siin on? Igas tunnis pidin ma minema õpetaja juurde ja küsima, et kus ma istuda saan. Edasised päevad olid juba paremad, mind ei vaadatud enam nagu lolli ja hakati suhtlema. Kolmapäeval käisime tüdrukutega, kelle juures ma ööbisin ja uute klassikaaslastega ujumas. Neljapäeval käisin kinos.

Lõpuks tundus mulle, et Viimsi kooli klassikaaslased on toredamad kui minu oma klass Lagedi koolis. Kool ei tundunud enam nagu “mammutkool”. Naljakas oli ka see, et uued klassivennad pidid tahvli juures seletama uut teemat, kuna mängisid trips-traps-trulli. Üks siis seletaski, et algul on kalamunad, siis on juba suuremad kalad siis veel suuremad ja siis juba veel suuremad.

Üllatus oli siis, kui sain teada, osades ainetes ei kasuta nad töövihikuid, kus kodukoolis kasutatakse ja, et nad kasutavad just töövihikuid nendes ainetes, milles me kodukoolis ei kasuta. Aga kõik läks ikkagi ladusalt edasi. Kui teil on võimalus osaleda, siis tehke sed kindlasti, sealt see annab tohutu palju kogemusi ja uusi sõpru.

Ursula Pajumäe

Käisin Pänu Kuninga Tänava Põhikoolis, kuid igapäevaselt õpin Viimsi Keskkoolis.

Ma valisin Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli, sest ma teadsin sealt paari inimest ja samuti oli see minu kodu lähedal.

Sellest programmist sain ma teada oma klassiõelt, mulle väga meeldis see mõte ning mu sõbrannale, kellega me seal käisime samuti ja sellepärast tahtsime vahetuses osaleda.

Enne vahetusõpilaseks saamist ma väga pabistasin, et äkki mulle ei meeldi klass või ma neile, aga tegelikult oli kool väga tore ja klass oli super ning õpetajad võtsid ka mind hästi vastu ja sain kiita ja üle üldse kool mulle väga meeldis.

Mis oli teistmoodi oli see, et kui tahtsid kas kunsti, inglise keelde või saksa keelde minna, siis pidi teise majja jalutama ja suur erinevus meie kooliga võrreldes oli ka see, et see kool oli väga väike ja klassid olid meie omadest kaks korda väiksemad ja madalama laega ning see oli lahe, et kui tahtsid mina käsitöö klassi pidid minema läbi nelja erineva ruumi.

Ma kindlasti soovitan õpilasvahetuses osaleda, sest nii leiad uusi sõpru ja see oli ülimalt lahe kogemus.

Olen Karin ja õpin Tallinna 32. Keskkoolis. Vahetuse raames läksin Kuusalu Keskkooli. Kooli valisin, kuna põhikooli lõpuni käisin seal koolis ning mõtlesin, et oleks tore enda eelmise klassiga veelkord nädal aega koos koolis käia.

Plaane tehes olin ma üpriski kindel, et paar päeva enne vahetust tekib mulle ootusärevus ja isegi väike hirm, kuid endalegi ootamatult, mul polnud mingit närvi, isegi mitte samal hommikul, kui aus olla polnud mul isegi tunnet, et ma pean minema kooli.

Kool ja klass meeldisid mulle veel enam, kui siis kui ma seal käisin. Kuusalu puhul mulle meeldib eriti see, et seal teavad kõik kõiki ja suhtlus on vaba. Väga lahe on ka see, et koridoride lõppudes on diivanid, kus saab vahetundide ajal mõnusalt puhata. Kuna vahetuse ajal elasin oma kodus, siis midagi erilist ma perega ette ei võtnud.

Kindlasti soovitan programmis osalemist kõigile, kuna see on hea võimalus kohata uusi ja lahedaid inimesi ning tutvuda ka Eestimaa eri paikadega. Ise olen nüüdseks programmis osalenud kolm korda ning kavatsen seda kindlasti veel teha.
Karin Trei

Detsembri alguses sain ma nädal aega Pärnus olla. Linn ise on mulle nagu kodu, aga uutest klassikaaslastest ei teadnud ma mitte kedagi.

Pühapäeval toimus Sütevaka tantsuvõistlus Endla teatris. Kõik tantsud olid õpilaste endi poolt loodud ja nii hästi ettevalmistatud ning esitatud! Oleks vaid tahtnud ise laval olla!

Esmaspäeval algas minu koolinädal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Trepi peal jagasid direktor ja õpetaja lastele esimese advendi puhul kommi ja piparkooki! Mind võeti nii hästi vastu ning kõik olid väga sõbralikud ja tulid rääkima. Leidsin endale mitu uut sõpra ning võib-olla näen neid koolivaheajal jälle.

Peale igat koolipäeva sain ma sõudetrennis käia! Käisin suvel ka sõudmas ja äratulekust saati olen ma oodanud, et saaks tagasi trenni minna. Nii vahva oli jälle sõpru näha ja ootan taas, et saaks uuesti trenni minna.

Koolinädal möödus põnevalt ja kiirelt. Hommikul kooli, siis trenni ning natuke kodutööde tegemist ka. Laupäevadel läksin mere äärde ning sügisene torm ja lained olid nii suured ja lihtsalt hea tunne oli mere ääres olla.

Suur-suur aitäh VeniVidiVici õpilasvahetusele ja Jolanile, tänu kellele see nädal võimalikuks sai! Tahaks juba tagasi!

PS! Soovitan kõigile nädalaks reisida kuskile kaunisse Eestimaa paika, eriti Pärnusse! See on nii äge!

Brita Lii Sei

Ülenurme Gümnaasium

9.a klass

Umbes eelmisel aastal sattusin Facebookis VeniVidiVici lehele.

Kuulsin sellest esmakordselt ning asi hakkas kohe huvitama, sest olen alati olnud selline nii-öelda seikleja ja mulle meeldivad uued inimesed. Seega tutvusin nende kodulehega ja seejärel kirjutasin VeniVidiVici Facebook’i lehe sõnumitesse. Sain endale kontaktisiku, kes siis hakkas minuga tegelema.

keila

Lõpuks sellel aastal sai minu kaua kestnud protsess, soov saada kogemus teises koolis, teoks. Esialgsest mõttest minna Pärnu Koidula Gümnaasiumi ei saanud asja, kuid selle asemel sain tuttavaks Keila kooliga.

Keila kool on Tallinnast 25- km kaugusel asuv kool, kus õpib ligikaudu 1100 õpilast, seega peamiselt üle poole rohkem, kui minu enda koolis. Koolimaja on nii seest kui ka väljast korralik ning mis veel silma jäi, oli aatrium, meie koolis sellist avarust pole. Kõrgematelt korrustelt oli tänu sellele hea vaade. Peab tõdema, et üksi liigeldes eksisin koolis ikka ära, aga tänu abivalmis inimestele jõudsin alati õigesse kohta. Orienteeruda oli võimalik ilmakaarte tähtede järgi, kuid sellise lühikese ajaga ma seda siiski selgeks ei saanud.

Keila kooli juures hakkas ka silma väga lõbus õpilasesindus, eriti ruum, kus iga vahetund noored lihtsalt tulid ja istusidki, rääkisid juttu, meisterdasid, magasid või olid lihtsalt niisama, siuke chill koht. Samuti tärkas silma ka ruumi kujundus, erinevad pildid seintel, kõik kohad olid midagi täis ja prilllaua jäänused, mida varem oli kasutatud korvina, sellist asja igalpool päris ei näe. Vaieldamatult polnud ka õpilasesinduse juhendaja tavaline inimene. Kai nime kandev noorem naisterahvas oli vaba, suhtlev ja põhimõtteliselt tasandil noortega, mis tekitaski küllap tema suhtes austust ning peale selle, et ta õpilasesindust juhatas, oli ta ka nädal aega minu klassijuhataja.

Hirm võõra kooli, klassi ja pere ees tekkis alles paar päeva enne minekut, kuid see ei tasunud end ära. Pere, kes mind majutas, oli väga sõbralik, vahest liigagi ning neiu, kes aitas mul seal koolis hakkama saada, oli samuti väga tubli noor, aktiivne pealkauba. Perekonda kuulus minu sealne klassiõde Marie, tema noorem õde, ema, isa ja väike taks.

Vahetusperes sain endale oma toa isikliku wc ja vannitoaga ning igal hommikul ootas mind lauas korralik hommikusöök. Sellist luksust siiski Lähtel õpilaskodus elades pole ning seepärast oligi see vahelduseks väga tore. 8.15 hakkasid tunnid ning üldiselt nädal aega jõudsime samal ajal kooli, kõik oli kellaliselt täpne.

Võrreldes Lähte kooliga oli Keilas veel teistsugune see, et kõik oli nii tänapäevane. Kõigil õpilastel oli oma kapp, mis käis digitaalse õpilaskaardiga lahti, samuti kõik klassiuksed avati kaardiga ning seintel olid suured Wifi märgid. Telefonid keelatud polnud ja dressid samuti ning oli märgata ka veidi teistsugust suhtumist õpetajate vastu, vähemalt minu klassis. Samuti erines see, et seal maksab koolilõuna ning magustoite pole kunagi. Samas sai valida mitme erineva toidu vahel ning kui praadi sai ostetud talongiga, siis suppi oli võimalik kõigil tasuta süüa. Rohkem oli see mõeldud neile, kes praadi ei jõua osta, sest tegelikult 1.4-2 euro eest igal lõunal süüa on ikka väga kallis lõbu.

Minu klassiks sai 12 EH ehk ettevõtlus-humanitaar. Õppekava oli sarnane, kuid aine, mida meil koolis ei õpetata, oli õigus. Samuti sain ka nädala jooksul tagasi endale füüsika ja bioloogia, mida meil 12.ndas pole. Õpilasi oli rohkem, kui minu päris klassis, kuigi kas kõik ka igapäevaselt kohal olid, selles ma kahtlen.

Kui mõelda, mida ma seal huvitavat tegin, siis ega ausalt öeldes pikka lugu rääkida pole. Õnneks või kahjuks sattusin sinna sellisel ajal, kus tegeleti vaid ühe asjaga, nimelt Rokipeoga. See oli nende kooli vana traditsioon, mida viis läbi 12.klass. Oli otsitud sponsoreid ning nähti vaeva, et tuleks korralik üritus. Põhines see tantsukavadel ja storyl, mida püüti läbi tantsu näidata. Sain ka ise sellest osa, tantsides ühes kavas ja olles selle juures pidevalt. Päevad oli selle tõttu pikad ning midagi muud väga teha ei saanud. Jõudsin ka natuke Keila peal ringi käia ja üle tee olevat jõusaali külastada. See oli väga mugav Keila koolile, et täpselt üle tee asus tervisekeskus, kus sai peale jõusaali ka ujuda ja võtta osa erinevatest treeningutest. Üldiselt ma nukker pole, et nüüd nii palju erinevaid asju ei teinud, sest olin siiski päris kaua oodanud oma vahetusaega. Sain ikkagi kõrvalt jälgida ühe kooli lennu tegemisi ja oli näha, et suurte ürituste korraldamine tekitab ka seal koolis pingeid. Lõpp oli siiski võimas ning sellele järgnev afterparty veelgi võimsam.

Üldiselt oli ettevõtmine väärt, sest sain taaskord uute toredate inimestega tuttavaks, kuigi ausalt öeldes olid inimesed ikkagi natuke tagasihoidlikud, võibolla alles viimasel päeval said nad rohkem avatuks, aga täiesti omaks ma muidugi ei saanud. Ma ei pea seda siiski valeks ega pole pettunud, sest kõigil oli koguaeg kiire ning nädal ongi vähe, et saada kellegagi hingesugulaseks, seega kui osalete, siis juba pikemalt. Veel puutusin kokku teistsuguse koolieluga ja sain näha, millised traditsioonid on teistes koolides. Soovitan seda ka teistele, kuigi pigem nooremates klassides, sest kõik uus, midakogeme, annab meile uusi oskusi ja arusaama erinevatelt külgedelt. Jõudu, jaksu ja aitäh VeniVidiVici meeskonnale- huvitav idee! Samuti saadan kallid oma vahetusperele!

Ly Hansti

59lend

Minu vahetusnädal Abjas oli väga lahe. Ööbisin sealse kooli õpilaskodus, kus sain samal õhtul kui Abjasse sattusin, tuttavaks kahe oma klassikaaslasega ning samuti teistega, kes seal koolis käivad.

Esimesel koolipäeval arvasin ma, et hakkan närveerima, kuid seda ei juhtunud. Esimene tund algab seal kell 8:00, minu enda koolis hakkab kell 8:15. Hea on selle kooli juures, et söögivahetunnid on teistel aegadel ehk seal koolis sain ma süüa peale 3.tundi, aga enda koolis saan alles süüa peale 5.tundi (kell 13:00), mis on minu arvates liiga hilja. Sinna klassi tuli samal päeval ka uus õpilane Kelly, kellega sain väga hästi läbi, kuid kes närveeris veidi. Samuti said meist hiljem toakaaslased.

Esimene päev sisaldas kahte loengut (bioloogiateemaline ja noorteühendusest), mis olid põnevad ja ma osalesin ainult kahes tunnis: muusikas ja kehalises. Kehalises kaasati mind ka klassidevahelistesse korvpallivõislustele, aga ma otsustasin, et olen varumängija. Muusikatund oli väga lõbus, sest seal andsid tundi abituriendid. Sain oma Abja klassikaaslastega väga hästi läbi, nad olid väga sõbralikud ja nendega sai nalja. Seal koolis oli ka üks tüdruk õppima tulnud Lääne-Virumaalt. Samuti osutus see sündmus päevale, kus Abjas hakkas lund sadama ning kolisin Kellyga ühte tuppa. Käisin ka sealses jalgpallitrennis, mis meeldis mulle väga. Tavaliselt käin ise sellises jalgpallitrennis, kus räägitakse põhiliselt vene keeles, aga seal oli hea kuulda vahelduseks eesti keelt. Hea oli viibida kohas, kus kuuled rohkem oma emakeelt. Sain taaskord endale hüüdnime Väike Kelly.

Teine päev koolis oli nagu tavaline koolipäev, kus pidi õppima. Muidugi oli ka lõbus, sain lähemalt tundma mõningaid õpilasi ja samuti enda klaasijuhatajat, kes oli väga lahke. Sööki ostsin poest, mis polnud kaugel, lisaks toodi ka koolist järele jäänud toitu õpilaskodusse. Kuna lumi oli maas, siis sai seal oma jalanõudega uisutada, kukkusin ka paar korda kooli minnes, mis pakkus mõningatele nalja.

Kolmapäev algas riigikaitse loenguga, kus räägiti ajateenistusest. Loeng oli päris põnev. Muidu oli koolipäev nagu ikka. Selle kooli ajalootund on meie kooliga võrreldes palju põnevam, seal ikka räägitakse palju ja on lõbusam ning huvitavam. Kirjanduse tunnis arutatai ka klassijuhatajatunni teemasid. Mind kutsuti osalema klassiekskursioonile Tallinnassee, mis toimus 10. detsemberil, aga kahjuks pidin ära ütlema, sest ma pidin juba sellel nädalal oma koolis olema.

Neljas päev oli põhiliselt viimane päev seal koolis, sest reedel läksime klassiga väljasõidule. Kui rääkida neljapäevasest päevast, siis mulle meeldis väga sealne keemia tund. Nimelt tehti seal katseid, mida meie koolis tehakse väga harva. Esimene tund oli eesti keel, sain klassijuhataljalt kingituseks Abjas kasvatatud küüslaugu, mis oli õpetaja poolt armas kingitus ja siis tegime ka klassipildi ning viimasel tunnil tegin mälestuseks pilte teiste õpilastega.

Reedel oli väljasõit Valgamaale, kuhu sattusin esimest korda, Militaarmuuseumi ja pärast seda Tartus asuvasse Sõjakooli, kus olin varasemalt käinud. Karksi-Nuia kooli õpilased tulid ka, aga nad hoidisid rohkem omaette. Valgamaale sõit oli väga lõbus, kaasa tuli ka mitu päeva haige olnud Pille-Riin, ta on väga lõbus ja lahe tüdruk. Teda polnud klassipildi tegemise ajal koolis, millest on natuke kahju, aga siiski sain ka temaga pildi tehtud. Sõjakooli kohta ütlen lihtsalt, et see oli eelmise korraga võrreldes põnevam. Bussisõit Tartust Abjasse möödus lauldes, mida minu klassiga väga ei tehta. Päev oli väga tore, sain olla koos lõbusate inimestega ja teha lahedaid asju. Kurb oli see, et reedel, kui mul oli viimane päev Abjas, otsustas lumi ära sulada.

Jäin selle vahetusnädalaga väga-väga rahule. Nädal oli täis positiivsust. Oleksin tahtnud jääda veel üheks nädalakas, aga kahjuks ei saanud. Sain tuttavaks super-lahedate inimestega, keda jään igatsema ja kindlasti, kui peaksin sattuma Abjasse või Viljandisse, siis kindlasti tahaksin nendega kokku saada. Mõnes mõttes sattusin vahetusse halval ajal, nimelt läheb kiiresti pimedaks ja ma ei saanud käia Abja peal ringi, vaid käisin ainult poes, muidugi nägin ma õhtust Abjat, mis on ka iseenesest kena. See-eest oli õpilaskodus väga tore, sai palju nalja. Ma ei kahetse, et valisin oma vahetuskooliks Abja Gümnaasiumi. Soovitan õpilasvahetust kõikidele õpilastele, sest see annab suurepärased kogemused, eriti kui sa veel oled sattunud sellissesse kohta, kus sa kedagi ei tea ja muutud rohkem iseseisvamaks ning enesekindlamaks ning mudugi saad tuttavaks väga lahedate inimiestega.

Kelly Peetsalu

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse

Õpin Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11.c klassis. Otsustasin minna VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Tartusse Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumisse, mis osutus valituks just seepärast, et on ainuke eestikeelne gümnaasium terves linnas, mis pakub võimalust tulla õpilasvahetusse.

Keskpärase tallinlasena polnud ma varem sellest koolist kuulnud, mida tingis fakt, et tegu on üpriski uue kooliga, millesse koondati päris mitu teist Tartu gümnaasiumit. KJPG on gümnaasium kõige otsesemas tähenduses – põhikooliosa puudub ning kõik kooli 800+ on juba läbinud kolm riiklikult kohustuslikku kooliastet.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel. Suurima tõuke andis aga siiski sõber, kes tutvustas mulle VeniVidiVici õpilasvahetust ning kelle üleskutsel hakkasin uurima võimalust minna vahetusse. Ka öömaja oli tema poolt garanteeritud, mille eest olen talle südamest tänulik, kuna temagi mängis minu vahetusperioodi õnnestumises suurt rolli ning sisustas lisaks klassikaaslastele minu vaba aega. Enne vahetusõpilaseks saamist uurisin tuttavatelt, kes olid varasemalt õpilasvahetuses osalenud, nende kogemusi ning viisin end kurssi kooli enda õppemeetoditega, näiteks tulid suure üllatusena 75-minutilised koolitunnid. See tekitas minus väikest ärevust: kuidas suudan 75 minutit tunnis aktiivselt kaasa töötada ning milline on niivõrd pikkade koolitundide ülesehitus. Kartused sumbusid aga pärast paari koolitundi, mis möödusid kui lepase reega. Päev enne vahetust tutvusin oma mentori Kadiga, kes muutis minu vahetusperioodi kogemuse juba esimesest minutist väga meeldivaks ning tutvustas mulle nii kooli- kui ka kohalikku elu.

Vahetusklass, kuigi ametlikult üle 30-liikmeline, osutus ootustest väiksemaks ning sellesisene õpikeskkond rahulikuks. Õpilastevaheline õhkkond oli soe ning omavahel saadi hästi läbi. Klassijuhataja Anna-Liisa, kes on ühtlasi ka kooli õppekvaliteedi juht, oli noor positiivne naine, kellega tekkis juba esimesel kohtumisel “oma inimese tunne” ning kelle suhted klassiga olid lausa harjumatult soojad. Lisaks ebatavaliselt pikkadele koolitundidele oli minu jaoks täiesti tundmatu ka moodulõpe, mis kujutab endast päeva alguses ning lõpus iga õpilase enda valitud ainetunde. Kõige meeldejäävam koolitund oli vaieldamatult õpetaja Jõgioja läbi viidud eesti keele tund, mis jäi silma erilise aktiivsuse ja vaimukusega. Õpetaja tundis ka ainulist huvi minu kui vahetusõpilase tausta vastu ning haaras mind koheselt oma õppetöösse.

Naasen oma vahetusperioodilt äärmiselt positiivsete muljetega ning olen veendunud, et see ei saa olema minu ainukeseks korraks, mil veedan koolinädala õpilasvahetuse. Soovitan kõigil kõhklemata see ka ise omal nahal järgi proovida ning innustan takka kõiki, kel sellega seoses vastandlikke tundeid tekkima peaks.

Programmis ajendas mind osalema tahe proovida midagi uut ning saada vaheldust tavapärasele igapäevarutiinile, soov saada uusi kogemusi ning näha, milline on koolielu Eestimaa lõunapoolel.

Eger Tiitus
vahetusõpilane

Olen Otepää Gümnaasiumi õpilane Elo Peterson. VeniVidiVici raames läksin mina uudistama Tallinna 32. Keskkooli. Valisin selle kooli sellepärast, et sel olid kõige sarnasemad õppemeetodid minu enda kooliga. Vahetusõpilase programmist kuulsin ma Valga Haridusmessilt “Vali nutikalt!” ning seejärel teadsin kohe, et tahan sellest osa võtta.

Enne vahetusõpilaseks saamist olin ma täis uudishimu. Mind huvitas, millised on minu uued klassi – ja koolikaaslased ning õpetajad. Lõpuks kohale jõudes olid minu ootused väga positiivsed. Mind võeti väga hästi vastu, tutvustati kooli ning ka linna. Kõik õpilased ja õpetajad olid väga toredad. Täiesti teistmoodi võrreldes minu kodukooliga oli õpilaste sünnipäevapidamine. Kui tavaliselt kingitakse kas shokolaad või koogike, siis minu vahetusklass kinkis sünnipäevalapsele pizza, kus peal põlesid küünlad, mis oli vaja ära puhuda. Veel mulle meeldisid väga prantsuse keele tunnid ja selle tunni õpetaja, kes on ise prantslane – minu koolis sellist tundi ei ole ning ma ei olnud varem ka prantsuse keelega kokku puutunud.

Kindlasti soovitan kõigile VeniVidiVici programmist osa võtta ning saada oma ellu väga uus, teistsugune ja huvitav kogemus. Tulevikus mõtlen ise ka veel uuesti sellest osavõtmisele, et minna kas Hiiumaale või Saaremaale ja näha sealset saarepealset elu.

Elo Peterson

Novembrikuu viimasel nädalal võõrustas Raatuse kool kahte särasilmset külalisõpilast. Grete Sarapik Viljandist ja Eleri-Sirje Treiman Haapsalust õppisid nädal aega vastavalt 9.b ja 8.b klassis.

Tüdrukute vahetus sai teoks tänu VeniVidiVici Õpilasvahetuse programmile, kus nelja õppeaasta jooksul on osalenud juba ligi 300 õpilast üle Eesti.

Mõte selles, et pakkuda 7.-12.klasside õpilastele võimalust ühe-kahe nädala jooksul õppida koos uute inimestega, kogeda teistsugust koolikultuuri, saada uusi kogemusi, tutvusi ja ideid.

Grete sõnul sai ta idee õpilasvahetusse tulla klassiõdedelt, kes veetsid meeleoluka nädala Tallinna 32. Keskkoolis. Ka tema pidi algselt vahetusse tulema koos klassiõega, aga kuna viimane muutis meelt, siis otsustas ta ikkagi üksinda selle tee ette võtta.

„Tartu oli mulle geograafiliselt kõige lähem koht ning kuna mul elab siin ka tädi, siis ei olnud probleeme ka majutusega,“ selgitas Grete oma vahetuskooli valikut. Kui alguses oli sees ka väike hirm, et kuidas klass ta vastu võtab, siis see hirm hajus esimeste hetkedega. Sõbralike klassikaaslaste kohta jagus tüdrukul ainult kiitvaid sõnu.

Mõlemad neiud jäid vahetusnädalaga ülimalt rahule ja jätkavad kindlasti suhtlust ka oma uute Tartu sõpradega. Positiivsena jäi meelde see, et meie koolis ei anta nii palju koduseid töid teha ja töötempo ei ole nii kiire. Grete jaoks oli üllatusmomendiks asjaolu, et ainult 3 õpikut kattusid nendega, mida ta kodukoolis õppetöös kasutab. Eleril seevastu kattusid enamik õpikuid.

Vahetaks suisa kooli

Mitmed külalisi võõrustanud klasside õpilased said innustust ka ise sarnasesse vahetusse minna. 8.b klass (vt ka alumisi fotosid) aga kiindus Elerisse sedavõrd, et tekkis mõte korraldada kevadine klassiekskursioon tema kodulinna Haapsalusse. Ka Eleri ei olnud kiitusega kitsi öeldes, et kui võimalus avaneks jätkaks ta selles klassis koguni pikamalt.

Ka õppeprotsessi, koolimaja ja õpetajate osas jagus tüdrukutel häid sõnu. Grete jaoks oli näiteks harjumatu, et matemaatika õpetaja võib olla nii ootamatult lahke. Elerile meeldis, et meie koolis on liikumiseks nii palju vaba ruumi ja õpilased ei pea vahetundides teineteise seljas elama.

„Mitte kordagi ei pidanud ma tundma ennast ebamugavalt. Klassikaaslased olid väga toredad ja lahked. Suhtlesin nendega läbi Facebooki juba enne vahetusse tulekut ja kohapeal oli vastuvõtt väga soe. Meeldis see, et klassis ei olnud mingeid rivaalitsevaid gruppe, vaid kõik olid väga sõbralikud ja ühtehoidvad,“ ütles Eleri.

Viiuldaja ja jurist

Vahetusnädala üheks tipphetkeks oli kindlasti päev, mil toimus 8.b klassi muusikatund, mille eellugu algas juba eelmisel päeval. „Mängisin enne klassijuhataja tundi klaverit ja tüdrukud küsisid, kas ma võiksin midagi mängida ka muusikatunnis ja nii sündiski otsus võtta kaasa viiul, millel mängimist ma juba viiendast eluaastast peale õppinud olen.“

Sellest sündis 15-20 minutit kestnud eksklusiivne soolokontsert. Muuhulgas tuli ettekandele ka tuntud Ungari rahvatantsu Csárdáse muusika, mis ennekõike tuntud läbi mustlasmuusikute ja mitmete klassikaliste heliloojate loomingu läbi, kes seda motiivi kasutanud on.

Ka muusikaõpetaja Anu Tubli, kes oli ühtlasi ka Eleri asendusklassijuhatajaks, oli tütarlapse ettekandest üdini vaimustatud. „Kui alguses olid poisid klassis veel veidi rahutud, siis lõpuks kuulasid kõik lummatult Eleri mängu,“ ütles ta.

Oma tulevikku seob Eleri samuti ennekõike muusikaga ning sihiks on koguni Sibeliuse Akadeemia Helsingis. „Kui sinna ei õnnestu saada, siis proovin Inglismaale, aga esmalt sean kevadel sammud G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli eelõppesse,“ rääkis Eleri.

Lisaks klassikalisele viiulile huvitab noort neiut väga ka elektrooniline viiul ja suureks eeskujuks on David Garrett, kes oskuslikult klassikalise ja popmuusika omavahel siduda on suutnud.

Grete aga näeb oma tulevikku juristiametis. „Käisin just ka ühele juristile töövarjuks ja see mõte kinnistus veelgi.“ Oma unistuse teostamiseks tuleb esmalt muidugi läbida gümnaasiumiõpingud. Kevadel proovib Grete oma võimeid nii Hugo Treffneri Gümnaasiumi kui ka Viljandi Gümnaasiumi sisseastumiskatsetel.

Oma koolist võtaks Grete Raatusesse üle karjääriõpetuse tunnid, Eleri aga kooliraadio, lauatennise lauad, tantsuvahetunnid ja rohkelt õpilaste korraldatud üritusi.

Eleri pidas vahetusnädalal ka oma blogi: https://elerisblog.wordpress.com/ kus samuti head ja lahedat lugemist sellest, mis nädala jooksul huvitavat juhtus.

Tekst: Rene Leiner (Tartu Raatuse kooli arendusjuht)

c_eleri_ja_8b_2

Õpime Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassis ning oma vahetusnädala veetsime Tallinna 32. Keskkoolis. Valisime selle kooli, sest seal käis meil tuttavaid ning tahtsime proovida, kuidas oleks käia Tallinna koolis, mis on kerge humanitaarkallakuga. Meie endi koolis käis eelmine aasta 4 vahetusõpilast ning kõigi nende muljed olid väga head. Neile meeldis olla vahetusõpilane teises koolis ning uurida, kuidas on elu teises koolis. Tahtsime saada samasuguseid elamusi ning VeniVidiVici õpilasvahetuse programmiga saime selle võimaluse.

Esimese päeva alguses oli mure, et äkki ei võeta meid omaks ning meil saab olema vahetusperiood igav. Klassikaaslased olid väga toredad ja suhtlevad ning tundsid huvi meie kooli vastu. Vahetusperioodi lõpul saime endale klassist sõpru ka. Meie kooliga võrreldes oli nende kool suurem, täis väga palju kunsti ning kirev. Õpetajad olid väga toredad ning võtsid meid sama suure südamega vastu kui kaasõpilased. Tegime tunnitööd ilusti kaasa ning jäeti ka paar kodust ülesannet. Tunni ajal ei olnud õnneks kogu aeg rutiinne õppimine, vaid saime kogeda grupis töötamist ja iseseisvat tööd. Ühel päeval toimus kooliüritus peale tunde ning võtsime sellest osa. Koolis oli suur hulk aktiivseid ja toredaid inimesi.

32. Keskkoolis on kasutusel perioodõpe ja gümnaasium on koos põhikooliga. See oli meie jaoks uus ja teistsugune, sest meie endi koolis käib koos vaid 3 paralleeli ning õpitakse kogu aeg kõiki õppeaineid korraga.

Soovitame õpilasvahetust kõigile, kellel on tahtmine saada uusi tutvusi ning kellel on huvi selle vastu, mis teistes koolide toimub. Kui keegi peaks minema vahetusõpilaseks, siis võtta perioodiks rohkem kui üks nädal, sest meie arvates jäi ühest nädalast natukene väheseks.

Karl Jakob ja Berit