Õpilaste kogemuslood

Minu õpilasvahetus õpetas mind väga! Nägin, kui erinevad võivad olla Eesti-siseselt erinevad koolid ja selle all mõtlen nii õpilasi, õpetajaid kui ka õpetamisviise. Minu nädal algas päevaga loodusmajas, kus ma küll sain töötada kaasa, kuid enamus klassist siiski veel mu lähedusse tulla ei julgenud.
Iga päevaga suheldi minuga aina rohkem, kuid mul on palju kogemusi koolide vahetusega ning siiani on alati tuldud kohe suhtlema ja sõbrustama, siis selles koolis tundus minu jaoks sellest väheks jäävat.
Õppimise raskustase ei olnud teistsugune, kuid erinevad olid hoopis õpetajate- ja õpilastevahelised suhted, mida toimus selles koolis märkimisväärselt vähe, võrreldes sellega, mida ma kogu elu koolides kogenud olen.
Kindlasti soovitan kõigil korra elus õpilasvahetust proovida ning mul endalgi on plaanis minna millalgi uuesti õpilasvahetusse ja siis juba kuhugi kaugemale. Oli meeldejääv ning huvitav nädal!
Laura-Ly Uussaar

Mina olen Elise, käin Viimsi keskkoolis ja ma otsustasin enda vahetusnädala veeta Märjamaa Gümnaasiumis. Valisin just selle kooli, kuna olen veetnud suurema osa oma lapsepõlvest Märjamaal ning seal olid mul juba ka mõned sõbrad ees. Tahtsin saada veidi eemale linnakärast ning oma rutiinsetest koolinädalatest. Samuti käis kunagi minu isa seal koolis ning ka seetõttu pakkus Märjamaa Gümnaasium mulle suurt huvi. Tavaliselt enne kui proovin ja teen midagi uut, käivad mul peast läbi mingid mõtted, eelarvamused ja ootused. Seekord oli teistmoodi – ma tõesti ei teadnud mida oodata ja milleks valmis olla. Eks see tõstis suuresti ootusärevust ja põnevust. Järgnevatest lühikokkuvõtetest võid leida, mis erinevusi ma leidsin kahe kooli vahel, millised emotsioonid mind valdasid ning kuidas tulin toime täiesti uutmoodi ümbritseva keskkonnaga. Esimene asi, mida välja tuua erinevusena koolide vahel on see, et Märjamaal on tunduvalt lühemad päevad koolis, kui meil Viimsis.

Esmaspäeval, 6.novembril ärkasin hommikul kell 7:20 ning juba 25 minuti pärast seadsin oma sammud Märjamaa Gümnaasiumi poole. Sees võttis võimust imelik tunne – natukene hirmu, mõnevõrra kahtlusi ja suurel määral ootusärevust. Kooli jõudes lasin end huvijuhi kabinetti juhatada, kes võttis mind väga hästi vastu ning tutvustas mind klassijuhatajale ning samuti mu tugiisikule koolis. Märjamaal on igat gümnaasiumi klassi vaid üks ning üheteistkümnendikke on kokku vaid 23. See on võrreldes minu kooliga väga väike. Viimsis on meid ühes klassis üle 30 ning lennus üldse kokku pea 70. Samuti oli meil enne gümnaasiumisse tulekut valida kolme erineva õppesuuna vahel. Suundasid aga Märjamaal ei ole üldse. Esimene tund oli matemaatika ning klassi astudes tundsin, kuidas kõik pilgud minule langesid. Kui suurem tutvustamise osa läbi sai, hakkasime ülesandeid lahendama, kuid mu käed värisesid nii hullult, et ei suutnud üldse kirjutada. Alguses istusin kõikides tundides üksi, seal, kus leidus mõni vaba koht, kuid tund tunni haaval sain omale üha rohkem sõpru klassist. Päeva lõpus oli meil kaks kehalist, kuhu tuli koos minuga ainult 4 tüdrukut. Kogu päev möödus väga kiiresti ning kui nüüd tagasi mõtlen, siis tegelikult polnud midagi karta. Kõik oli super hästi ning mind võeti kenasti vastu. Juba esimese päevaga tundsin, et kohe üldse ei tahaks nädala lõpus Tallinnasse tagasi sõita.

Teisipäeval oli esimene tund saksa keel, mida mina ise polnud kunagi varem õppinud. Kui õpetaja saabus tuli ta otsejoones minu juurde, küsis minu isa kohta ning tegi mulle suure kalli. Tuli välja, et tegemist oli minu isa põhikooli klassijuhatajaga. Terve tunni me rääkisime minust ja mu isast. Kuulsin palju huvitavaid lugusid, mis minu isa kunagi tegi ning mida ütles. Nende paari päeva jooksul, mis uues koolis olin veetnud, panin tähele, et absoluutselt kõik tunnid mööduvad haudvaikuses. Vaikus püsib isegi siis kui õpetaja õpilastelt midagi küsib. See oli minu jaoks väga huvitav ja samas ka natukene naljakas. Olen ise juba harjunud, et üldiselt õppetöö taustal käib vähemalt natukenegi sosinaid ja naerukihinaid. Seetõttu mind ka ei häiri näiteks muusika taustal õppimine. Selline vaikus nagu oli Märjamaal, onViimsi Koolis aga harv nähtus. Kui juba erisusi välja tuua, siis näiteks minu koolis kaetakse söögivahetunnil laud algkooli õpilastele. Märjamaal kaetakse laud ka gümnasistidele. Mulle sobis – väga mugav ja ei mingit järjekorras ootamist. Nii palju on neid pisidetaile, mida muidu oma koolis ei paneks tähele, aga võrreldes teise kooliga märkab. Oma klassist hakkasin kahe neiuga väga hästi läbi saama ning pärast kooli käisin nendega koos veel söömas.

Kolmapäev algas nagu iga teine koolipäev. Segadusse ajas mind see, et vahet pole, kas meil on tegu eesti keele või kirjanduse tundidega, mõlemas kasutame täpselt samu õpikuid. Viienda tunni ajal ootas meid matemaatikas kontrolltöö, mis läks mul isegi üllatavalt hästi arvestades, et olin suuremat osa teemast õppinud vaid eelneval kahel päeval. Mis veel tähele panin, oli see, et juba kahes aines (ajaloos ja bioloogias) õpivad nemad täpselt neid teemasid, mida meie Viimsis õppisime juba eelmisel aastal, kuid samas enamus ainetes Märjamaal ollakse meist juba mitu teemat eespool. Kolmapäevane päev väsitas mind millegi pärast väga ära ning läksin koju otse magama. Hiljem ärgates läksin sõpradega veel kinno.

Neljapäev möödus samuti rahulikult. Suurem osa klassist käis Tallinnas teatris ning enamus tundides oli vaid 4-5 inimest. Keset päeva oli meil arvutiõpetuse tund, mis minu jaoks osutus vägagi keeruliseks, kuna Viimsis meil sellist tundi õppekavas pole. Keemia tunde meil samuti esimesel poolaastal pole, kuid Märjamaal toimuvad keemia tunnid aasta läbi. Õnneks seetõttu, et meid oli nii vähe, tegime me plakateid, mis põhinesid üldiselt meie endi arvamustel. Kuna tegu oli rühmatööga, siis see aitas minul rohkem suhelda nendega, kellega siiani polnud jõudnud korralikult tutvuda või kellega suhtlemine oli jäänud veidi tahaplaanile. Töö käigus saime pisarateni naerda ning tund möödus kiiresti. Kuigi ma polnud keemiat sel aastal veel õppinud, siis tund mulle raskusi õnneks ei tekitanud. Päeva lõpus toimus meil kunstiajalugu, mis samuti Viimsis õppekavast puudub. Kuna teistel oli oma iseseisev hindeline töö poolik, siis õpetaja lubas mul terve tunni vaikselt istuda ja joonistada.

Nädal möödus nagu lennates ning juba oligi kätte jõudnud reede – minu viimane päev Märjamaa Gümnaasiumis. Päev ise oli väga lühike, meil oli vaid 6 tundi. Reedel oli meil lausa kolm eesti keele tundi, mis on juba rohkem kui meil Viimsis terve nädala peale. Nendest viimasel tunnil sõnas õpetaja, et kuna tegu oli minu viimase päevaga koolis, siis ta tegi mulle mälestuseks kaardi. See oli imearmas ja südantliigutav. Terve päeva jooksul oli palju hüvastijätu kallistusi ning peale viimast tundi võttis kurbus võimust ning pisarad hakkasid iseenesest voolama. Seda ka mitte ainult kurvastusest, et peab lahkuma, vaid tegelikult ka õnnest ja tänulikkusest. Koolist oli raske lahkuda, kuid seda tuli ikkagi teha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ka nii üürikese aja jooksul õpid hindama nii palju oma enda kooli, kuid samas ka positiivsust muutustes sinu ümber, mis ka edaspidisel eluteel kindlasti aset leiavad. Mina isiklikult olen ääretult tänulik endale, et võtsin julguse kokku ja ikkagi otsustasin minna vahetusõpilaseks, Märjamaa Gümnaasiumile, et mind nii lahkesti vastu võeti ja anti mulle niivõrd imeline kogemus kaasa ja kindlasti ka VeniVidiVici programmile, tänu kellele see kõik üldse võimalikuks sai.

Olen​ ​Suure-​ ​Jaani​ ​Kooli​ ​9.​ ​klassi​ ​õpilane​ ​Iiris​ ​Salm.​ ​Mina​ ​veetsin​ ​vahetusõpilasena​ ​kaks​ ​tegusat nädalat​ ​Väike-Maarja​ ​Gümnaasiumis. VeniVidiVici​ ​programmist​ ​kuulsin​ ​esimest​ ​korda​ ​paar​ ​aastat​ ​tagasi,​ ​seega​ ​soov​ ​õpilasvahetusse minna​ ​on​ ​olnud​ ​mul​ ​umbes​ ​kaks​ ​aastat.​ ​

Ühel​ ​tavalisel​ ​koolipäeval,​ ​tekkis​ ​mul​ ​idee​ ​vürtsitada oma​ ​igapäevaelu​, ​minnes​ ​õpilaseks​ ​teise​ ​kooli.​ ​Otsisin​ ​internetist​ ​üles​ ​VeniVidiVici​ ​kodulehe​ ​ja saatsin​ ​neile​ ​osalemisankeedi.​ ​Umbes​ ​kaks​ ​nädalat​ ​hiljem​ ​said​ ​kõik​ ​dokumendid​ ​korda​ ​ning lepingud​ ​sõlmitud.​ ​Minu​ ​õpilasvahetus​ ​võis​ ​alata.

Esimesel​ ​koolipäeval​ ​klassi​ ​juures​ ​teisi​ ​oodates​, ​tundsin​ ​esimest​ ​korda​ ​ärevust.​ ​Tund​ ​aega hiljem​ ​ei​ ​suutnud​ ​ma​ ​uskuda,​ ​kui​ ​toredasse​ ​klassi​ ​ma​ ​sattusin.​ ​Uued​ ​klassikaaslased​ ​ületasid tohutult​ ​mu​ ​ootusi,​ ​olles​ ​sõbralikud,​ ​abivalmid​ ​ja​ ​uudishimulikud.​ ​Vahetunnid​ ​möödusid jalutades,​ ​tutvudes​ ​uute​ ​klassikaaslastega,​ ​näiteks ​nendega​ ​kaarte​ ​mängides.​ ​Õpetajad​ ​olid​ ​kõik lahked,​ ​tunnid​ ​olid​ ​põnevad,​ ​lärmakad​ ​ning​ ​naerurohked. Minu​ ​uues​ ​klassis​ ​õppis​ ​25​ ​õpilast,​ ​ühtlasi​ ​oli​ ​see​ ​kooli​ ​kõige​ ​suurem​ ​klass.​ ​Tänu​ ​sellele​ ​tekkis mul​ ​peaaegu​ ​igas​ ​klassis​ ​probleem​ ​istekohaga,​ ​sest​ ​klassides​ ​oligi​ ​täpselt​ ​25​ ​istekohta.​ ​ ​San​ ​istuda​ ​igas​ ​tunnis​ ​erineva​ ​klassikaaslase​ ​kõrval​ ​ja​ ​nii​ ​oli​ ​isegi​ ​lihtsam​ ​tuttavaks saada.​ ​Klassiõed​ ​olid​ ​rahulikud,​ ​tagasihoidlikud​ ​ja​ ​vaoshoitud.​ ​Poisid​ ​olid​ ​see-​ ​eest​ ​julged,​ ​tegid häid​ ​nalju​ ​ja​ ​pakkusid​ ​head​ ​konkurentsi​ ​kaardimängus.

Sattusin​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumisse​ ​väga​ ​heal​ ​ajal.​ ​Koolis​ ​toimus​ ​palju​ ​üritusi.​ ​Võtsin​ ​osa kooli​ ​aastapäevajooksust,​ ​osalesin​ ​inglise​ ​keele​ ​viktoriinis,​ ​külastasime​ ​klassiga​ ​ettevõtet​ ​Bellus Furniture​ ​OÜ​ ​ning​ ​mängisin​ ​klassiga​ ​kooli​ ​aastapäeva​ ​aktusel​ ​trumme.​ ​Viimane​ ​koolipäev möödus​ ​projektipäeva​ ​raames​ ​Rakvere​ ​haiglas.​ ​Külastasime​ ​kõiki​ ​osakondi​ ​ning​ ​saime põnevaid​ ​teadmisi.​ ​Olles​ ​õpilasesinduseliige​ ​kodukoolis,​ ​võtsin​ ​osa​ ​ka​ ​Väike-Maarja​ ​kooli õpilasesinduse​ ​koosolekutest.​ ​Huvitav​ ​oli​ ​kuulata​ ​õpilasesinduse​ ​ideid​ ​ja​ ​näha​ ​nende omavahelist​ ​koostööd.

Vahetuspere,​ ​kelle juures elasin ja keda​ ​tundsin​ ​varem,​ ​oli​ ​imeline.​ ​Veetsin​ ​palju​ ​aega​ ​koos​ ​väga​ ​hea​ ​sõbrannaga, kes​ ​on​ ​Väike-​ ​Maarja​ ​Gümnaasiumi​ ​abiturient.​ ​Õhtuti​ ​õppisime​ ​koos,​ ​külastasime​ ​Rakveres olevat​ ​Aqva​ ​Spa​ ​keskust,​ ​käisime​ ​kaasa​ ​elamas​ ​korvpallimängudel​ ​ning​ ​üritasime​ ​korra​ ​ka kokata.​ ​Reede​ ​õhtul​ ​viisid​ ​vahetusvanemad​ ​mu​ ​Rakverre​ ​sööma,​ ​mis​ ​oli​ ​neist​ ​väga​ ​armas. 20.​ ​oktoobril,​ ​viimasel​ ​koolipäeval,​ ​oli​ ​mul​ ​raske​ ​koolist​ ​lahkuda.​ ​

Ma​ ​olin​ ​kahe​ ​nädalaga​ ​kooli​ ​nii sisse​ ​elanud​ ​ning​ ​tundsin​ ​end​ ​ühena​ ​kooli​ ​õpilastest.​ ​Kooli​ ​õhkkond​ ​oli​ ​nii​ ​mõnus​ ​ning​ ​sain​ ​hästi läbi​ ​klassikaaslastega. Mida​ ​andis​ ​mulle​ ​õpilasvahetus? Ennekõike​ ​julgust​ ​ja​ ​enesekindlust.​ ​Kõigil​ ​noortel​ ​on​ ​vahetult​ ​enne​ ​vahetusperioodi​ ​omad kõhklused​ ​ja​ ​hirmud,​ ​samuti​ ​olid​ ​ka​ ​minul.​ ​Hüpates​ ​tundmatus​ ​kohas​ ​vette,​ ​pead​ ​kiiresti kohanema​ ​ja​ ​olema​ ​enesekindel.​ ​Tänu​ ​õpilasvahetusele​ ​tutvusin​ ​Väike-Maarja​ ​ja​ ​Rakverega, sain​ ​tuttavaks​ ​uute​ ​ägedate​ ​inimestega​ ​ja​ ​nägin​ ​teise​ ​kooli​ ​koolielu. Ära​ ​karda​ ​ja​ ​mine​ ​Sinagi​ ​õpilasvahetusse!

Iiris Salm

Olen Pärnu Ülejõe Põhikooli 8.b klassi õpilane Maarja. Vahetusõpilasena õppisin nädal aega Koeru Keskkoolis. Valikut tehes valisin justnimelt selle kooli, kuna mul oli kindel soov Koeru sõpru saada ja see paistis imelise võimalusena. Mu vanavanemad elavad Koerus ja ma külastan neid päris tihti. Kõik vaheajad veedan koos nendega. Oleks ju tore vaheaegadel ka koos mõne endavanusega olla, kes pärit samast paigast.

Esimest korda, kui koolis õpilasvahetusest kuulsin, olin kohe kindel, et tahan osaleda. Alguses olid mõtted lausa välismaa poole, kuid vanematega arutades otsustasime, et alustuseks võiks siiski Eestisse proovida.
Kõik paberite ajamine ja lepingud läksid väga kiiresti, seega oleksin saanud juba oktoobri esimesel nädalal vahetusse minna. Vahetusnädal oli siiski hoopis 16.10-20.10. Otsustasin selle nädala kasuks,Air max pas cher, sest õpetajaga meili teel suheldes selgus, et neil on sellel nädalal klassireis Soome plaanitud. Klassireis kõlab nagu hea võimalus veelgi lähedasemaks saada.
Algul ei olnudki ma väga närvis ega ärevil. Kui aga reede õhtul kodus kotte pakkisin, tuli suur närv sisse. Mis ikkagi juhtuma hakkab? Mida ma korraldan? Kas on mul sellist asja ikka vaja? Järgmisel päeval sain kokku oma tugiõpilase Lauraga, kes rääkis mulle veidi koolist. Ta tundus kohe väga toredana ning teadsin, et teda saan ma usaldada. Sellega kadusid ka kõik mu hirmud.

Esimene päev koolis oli kohe hoopis teistsugusem kui mu enda koolis. Tunnid algasid hiljem, seega sain ka kauem magada. Pärnus viis isa mind tavaliselt hommikuti autoga kooli, siin aga pidin ma jalgsi minema. Oleme ausad,
Baskets Nike Air Max 90 pas cher
, mul ei olnud selle vastu tegelikult mitte midagi. Hommikul ootas mind koolis Laura, kes näitas mulle, kus klassid asuvad. Sain kokku ka klassijuhatajaga, kellega olin varem juba kohtunud.

Kogu aeg möödus Koerus kuidagi palju kiiremini. Kõik tunnid ja vahetunnid ja koolipäevgi sai nagu kiiremini läbi.
Mõned asjad panid mind väga imestama. Näiteks see, et õpilased olid vahetuskoolis palju rahulikumad. Muidugi mu enda koduklass on üks selline rahutu klass ka, aga ikkagi… Tundide ajal ei oldud telefonides. See oli selline meeldiv üllatus. Minu koolis veedavad enamik õpilastest tunnid telefonide kasutades. Koeru koolis mulle meeldis ka see, et seal lõpetab tunni kell. Mu enda koolis hakkavad õpilased 5 minutit enne tunni lõppu asju kotti toppima ja on ka üldiselt rahutud, siis siin olid kõik väga rahulikud kuni tunni lõpuni.

Kolmapäeval toimus meil klassireis Soome. Kooli ees pidime olema juba päris vara hommikul, väljasõit oli kell 5. Tallinna sõites kuulasime terve aja muusikat ning laulsime kaasa. Laeval olemisest midagi väga ei mäleta. Olen merehaige, seega magasin kogu tee. Soomes oli meil linnaekskursioon, mille jooksul külastasime kaht kirikut ja Sibeliuse mälestusmärki. Air max 90 pas cher France,Pärast seda läksime Fazerisse, kus oli meil võimalus tutvuda Fazeri šokolaadi sünnilooga, Fazeri ajalooga ning hiljem nii palju komme süüa, kui vaid suutsime. Pärast Fazerit külastasime ka rahamuuseumi ning hiljem oli meil mitu tundi vaba aega. Liikusime ringi väikestes gruppides,Nike pas cher france, saime osta asju, käia söömas, teha ja vaadata, mida soovisime. Õhtul oli jälle laevale ning tagasi Eesti. Terve kodutee taaskord kuulasime muusikat ja laulsime.

See nädal oli minu jaoks imeline. Soovitan õpilasvahetust kõigile!

Maarja Kahre

Olin vahetusõpilane Roccal al Mare koolis oktoobri esimesel nädalal. Mina olen pärit väikesest maakoolist, kus klassis on viis õpilast. Esimesel päeval ootas mind klassijuhataja koos ühe õpilasega. Mulle tutvustati koolimaja, see oli harjumatult suur ja ilus.

Koolimaja asus mere ääres ,ilusa vaatega. Klassis olid väga sõbralikud õpilased, kes kohe mind omaks võtsid. Selles klassis oli umbes kakskümmend õpilast. Koolis kanti koolivormi. Õpikud ja töövihikud olid teistsugused kui minu koolis. Vahetundides ei olnud palju õpilasi, kes telefonis või muus nutiseadmes olid, vaid kordasid üle õpinguid järgnevaks tunniks.

Minu jaoks oli üllatav, et bioloogiat anti inglise keeles, meie koolis see nii ei ole. Üks kehalise kasvatuse tund toimus männimetsas, kus me saime teha põnevaid harjutusi. Õpilased olid ise viisakama sõnavaraga kui minu koolis. Sellesse nädalasse jäi ka õpetajate, päev mis oli ülitore ning sai palju nalja. Õpetajad korraldasid meile toredaid kaasaegseid mänge. Kui ma küsisin, et kas ma võin teha ka pilti, siis selles koolis on reegel, et keegi ei või pildile jääda.

Minu nädal möödus väga kiiresti ja oli natuke kahju, et läbi sai. Ma soovitaks ka teistele seda kooli, kes tahaksid olla Tallinnas vahetusõpilased.

Fred Hagala

Kõik sai alguse 2016.a karjäärimessil “Lingid tulevikku”, mis toimus Paide Kultuurikeskuses. Tutvusin seal erinevate koolidega ja mind kutsuti mängima ühte VeniVidiVici õpilasvahetuse mängu. Auhinnaks oli tasuta õpilasvahetus. Nii sealt see kõik alguse saigi.

Ütlen ausalt, et ma ei teadnud varem VeniVidiVici Õpilasvahetusest mitte midagi. Umbes kaks aastat tagasi mul mõlkusid mõtted, et võiks kuhugi vahetusõpilaseks minna, kuid sel hetkel see sinna paika jäigi. Kui selgus, et olen võitnud tasuta õpilasvahetuse, siis hüppasin rõõmust lakke, sest ma ei suutnud uskuda, et see võitja olen mina.
Olen Järvamaa tüdruk, käin 12. klassis Paide Ühisgümnaasiumis, minu kool asub Eestimaa südames. Valisin õpilasvahetuse perioodiks 08.10-13.10, võib olla sellepärast, et varsti on tulemas vaheaeg ning koolitöid pole nii palju. Kui olin noorem, käisin ma perega põhimõtteliselt terve Eestimaa läbi, kuid ainuke koht, kus ma käinud polnud, oli Valga. See saigi otsustavaks – otsustasin Valga Gümnaasiumi kasuks.

Soovisin õpilasvahetuses ka seepärast osaleda, sest tahtsin midagi uut ja huvitavat proovida, minna oma kodukohast eemale minemine võimaldas seda. Kui ma Valka kohale jõudsin, majutati mind Valga Kutseõppekeskuse ühiselamusse. Elasin üksinda toas ning seal oli üsna igav, polnud kellegagi rääkida. Mõne hetke pärast leidsin õnneks ühe toreda tüdruku ühiselamust, kellega sai esimesi muljeid jagada. Tegelikult mu mõtted olid üldiselt ainult selle ümber, kuhu ma sattunud olen ja mis edasi saab…

Enne tundide algust kooli õppejuht Triinu Ugur tutvustas mulle kooli ja lisas, et pole vaja muretseda. Järgmiseks hetkeks oli mu kooli giidiks 11.klassi õpilane Helena Aavistu, kes on ka ise mitmeid kordi osalenud õpilasvahetuses. Sain temaga kohe jutule ja meie jutuajamise käigus ta mainis, kui hea on temal selle üle, et mina kui vahetusõpilane, otsustasin oma kodukohast ikkagi suhteliselt kaugele minna. Koolis ringkäiku tehes, nägin ma ka ilusat kooli maketti. See on väikselt sama ilus nagu elusuuruses!

Minu uueks klassijuhataks sai 7. oktoobril Pärnus Aasta Klassijuhataja tiitli saanud õpetaja Hille-Made Varuli, kes on ühtlasi ka minu matemaatikaõpetaja. Võib olla minu jaoks oli harjumatu see, et kui minu koolis on üks tund 45 minutit, siis Valgas kestis tund 75 minutit. Kestvus oli küll erinev, kuid Valga tunnid olid sisukad ning mõnusad, ehk isegi mõnusamad kui minu kodukoolis.

Ütlen ausalt – see oli elu kõige lahedam ja lõbusam kogemus! Ma nautisin vahetuskoolis kõiki tunde, minuteid ja sekundeidki. Kõige armsam oli see, kui esimesel päeval Valga Gümnaasiumis tegi 12.r klass, kus minagi siis vahetusõpilasena õppisin, oma klassijuhatajale üllatuse. See oli väga armas!

Kindlasti jääb mulle meelde imeilus Valgamaa loodus ja kaunis gümnaasium. Mul on meeletult hea meel, et mul olid väga mõnusad, toredad ja väga toetavad klassikaaslased, vahel meenusid mulle minu uued klassikaaslased minu klassikaaslasi Paides. Mul oli suur rõõm nendega nädal aega koos õppida! Hakkan neist puudust tundma! Samuti õpetajad olid toredad ja abivalmid. Valga Gümnaasiumis kujunesid minu lemmikõpetajateks füüsikat ja bioloogiat õpetavad õpetajad. Nad suutsid oma ained huvitavaks ja arusaadavaks muuta.

Soovitan õpilasvahetuses osaleda, see ei pea alati olema minek välismaale, ka Eestis on väga palju mõnusaid koole, kes võtavad vastu vahetusõpilasi. Kui Sul on huvi, proovi, sa ei kahetse seda, sest need kogemused on väärtuslikud! Mina Valga Gümnaasiumisse vahetusõpilasena minekut ei kahetse, pigem oli see uute ja huvitavate seikluste saamine. Mul on nüüd isegi üsna kahju, et ma seal ei õpi. Õpilasvahetuse suurteks plussideks on see, et leitakse uusi sõpru ja tuttavaid terveks eluks.
Soovitan soojalt õpilasvahetust kõikidele 7.-12. klasside õpilastele, kes tahavad seiklusi ja uusi ning huvitavaid kogemusi! Aitäh väga ägeda elamuse eest!

Piret Ranne

Konkurss “Jäädvusta õpilasvahetust” kutsub osalema!

VeniVidiVici Õpilasvahetuses osaleb igal õppe-aastal üle 200 õpilase! Kõikidel meie vahetusõpilastel on oma soovid, mida loodetakse õpilasvahetuse abil täita. Sageli otsustakse õppida mõnda aega teises Eesti koolis, et panna enda julgus proovile, avastada enda jaoks täiesti uus Eestimaa paik, leida sõpru või tuua ellu lihtsalt midagi uut ning põnevat.

Meil kõigil on oma lugu. Nii nagu pole Eestis mitut samasugust paika ega kooli, ei ole ka samasuguseid õpilasvahetusi! Iga noore lugu on teistest erinev ning väärt jagamist!

Kirjuta! Filmi! Pea blogi! Pildista! – SEE ON SINU OTSUS!

Kolme kõige põnevamate loo saatjad võidavad esimese poolaasta lõpus KASTITÄIE KALEVI MAIUSTUSI!

Ootame kirju aadressil vvvopilasvahetus@gmail.com

 

 

Ma olen Adel, tüdruk Viimsi Keskkoolist. Mais käisin Narvas vahetusõpilaseks ühe nädala venekeelses koolis. Elasin külg-külje kõrval perega, kellega sai suhelda vaid vene keeles ja magasin endavanuse superägeda tüdrukuga samas toas. Tõesti, olid hetked, mis olid päris hirmsad ja pidin korralikult pusima ütlemaks kõige tavapärasemaid fraase. Selline ma olengi, otsimas vürtsi halli uniseks tegevasse igapäeva. Ja vürtsi ma korralikult sain- see kogemus jääb mulle kauaks meelde ja loodan, et saan uuesti kogeda elu venekeelses keskkonnas, mis on nii lähedal, kuid erineb tohutult ja üllatab iga nurga peal. Nike Air Max 1 pas cher,Inimesed on seal hästi meeldivad, sain sealt kalli sõbranna, kellega nüüd suhtlen edasi. Kindlasti ei taha ma kogemata ära hirmutada- seal oli tegelikult väga lõbus ja mu pere oli hästi toetav ja vinge.

Hetkel, seda teksti kirjutades olen oma uues kodus armsa koera kõrval voodis- ja hoopiski mitte enam Eestis vaid Kanadas! Nimelt elan seekord terve aasta kodust eemal teise pere juures. Baskets Nike Air Max 90 pas cher,Saabusin siia viis päeva tagasi ja võrreldes eelmise õpilasvahetusega on nüüd palju kergem kohaneda teise keele ja uute inimestega. Mulle öeldakse pidevalt, et olen nii easy-going ja ei muretse üldse, aga ma ise tean, et see tuleb lihtsalt kogemusest. Ma tean täpselt, mida on mul vaja iseseisvaks eluks välismaal, suudan stressiga väga hästi toime tulla ja kõige tähtsam- suudan tänu sellele iga hetke täiega nautida.

Nii et kui sa tõesti tahad terve elu kodulinnas mööda saata, Air max 95 pas cher,siis pole sul kindlasti mõtet minna. Kuid kui soovid millegist ägedast osa saada ja ülikasuliku kogemuse saada, siis isiklikult oma kogemusest soovitan tugevalt.Nike Pas Cher Homme, Eriti kuna see toimub Eestis ja võrreldes teiste selliste kogemustega maksab mitte midagi.

Adel Müürsepp

Minu nimi on Sirli Põder ja ma olen 14 aastat vana. Ma õpin Viljandi Keklinna Koolis 7.klassis. Ma läksin vahetusõpilaseks Otepää Gümanaasiumisse, sest mul on seal päris palju tuttavaid, kellega olin eelmisel suvel koos olnud, ja tundsin huvi kuidas, seal koolis õpitakse.

Ma soovisin programmis osaleda, kuna see tundus väga huvitav kogemus mõnda teist Eesti kooli külastada. Olen ka eelnevalt saanud olla vahetusõpilane, siis väga mingeid hirme mul ei olnud, kuid siiski enne minekut tuli väike hirm sisse. Ikka uus kool ja uued inimesed.

Kartmiseks polnud tegelikult põhjust, mul olid väga toredad klassiõed ja klassivennad, kool muutus väga koduseks juba paari päevaga. Õppimises midagi väga teistmoodi ei olnud, kuigi osad õpikud olid teised. Õppimisega olid mõlemad koolid enam-vähem samal järjel.

Kodulinnas elan koolile üpris lähedal, aga vahetuses elasin maal vanaema juures ja käisin koolibussiga kooli. Bussisõidud möödusid väga lõbusalt ja sain ka bussist palju uusi tuttavaid. Neid positiivseid kogemusi on väga palju, et nende ettelugemiseks läheks tunde. Soovitan kindlasti oma sõpradel programmis osaleda, kuna see on äärmiselt tore kogemus külastada mõnda teist Eesti kooli ja näha sealset õppetööd.

Sirli Põder

Olen seiklushimuline Valga gümnasist. Programmiga taaskord osalema ajendas mind eelkõige huvitav, kuid lühikeseks jäänud Viljandi õpilasvahetuse seiklus. Teisalt aga on pilk välismaale, kindlasti tulevad sellised põgusad seiklused sealgi kasuks. Kolmandaks oli mul kutse ühe teise õpilase poolt, et ma temaga koos tuleksin õpilasvahetusse, millega olin meelsasti nõus. Peale mõningast ootamist sõbranna loobus ja otsustas järgmisel aastal uuesti proovida. Mina seevastu tahtsin võimaluse korral kindlasti ka sel aastal veel minna. Teadsin, et mul on mõned kursused juba Valgas läbi ja enamus õppeainete hindeid korras.

 

Vaatasin ja analüüsisin nüüd kiirelt mõned koolid läbi. Muuhulgas leidsin ka Ida-Virumaal paikneva Järve Gümnaasiumi. Kohtla-Järvel asuv kool tundus üsna sümpaatne. Leidsin, et koolis on koos põhikooli ja gümnaasiumi osa. Minu linnas on need juba nii mõnedki aasta eraldatud. Tunniplaani oli neil märgitud ka soome keel, mida minu koolis ei õpetata. Inglise keelt tundus olevat 5 korda nädalas, ent pärast tuli välja, et kaks neist olid hoopis vene keele tunnid. Majandussuuna õpilasena pakkusid mulle huvi ka nende kooli majandus- ja tehnoloogiatunnid. Ajanappuse tõttu oli loomulikult võimalus, et ma ei jõua sel aastal vahetusse, kuid tänu Järve kooli kiirele reageerimisele sain peagi alustada uut seiklust teises Eesti koolis.

 

Paar päeva enne vahetusse minekut kukkusid mu teele mõningad takistused, kuid otsustasin neist olenemata siiski õpilasvahetusse minna. Minu majutajaks osutus kooli direktriss isiklikult. Majutajani jõudmiseks sõitsin rongiga Tartusse, lõunastasin seal ühes pitsarestoranis. Seejärel sõitsin rahvast täis bussiga Jõhvi poole, kus ootasid mind ees juba direktriss ja tema abikaasa. Mulle tutvustati nende maja ja näidati minu tuba kätte. Juba samal õhtul viis direktor mind Jõhvi ja Kohtla-Järve lühitutvumisele. Erinevalt Viljandist olid kõik need kohad mulle võõrad, seega oli ka uudishimu suurem.

 

Väike närv tuli sisse enne kooli, kui juurdlesin, kas mul on esimene tund vene- või inglise keel. Minu üllatuseks oli ka koolil sellega väike segadus, ent leidsin koos direktori abiga oma klassi üles, tunniks osutus inglise keel. Kõrgema taseme vene keelega oleks olnud päris karm vahetust alata. Õnneks mind võeti päris hästi vastu. Koomilisemat segadust tekitas tunnis see, et seal oli ka teine tüdruk nimega Helena. Sellele järgnes soome keel, kus kasutasime tahvelarvuteid ja oli väikest viisi tunnikontroll, milles mul (soome keelega olen väga vähe kokku puutunud) läks üllatavalt hästi, jõudsin isegi mängu teisele kohale. Sain õpiku abil õppida ka enda tutvustamist Soome keeles. Surprisingly, in math i had forgotten quite few important rules that i had learnt. Matemaatikas kasutasin ka pranglimist rohkem kui enda koolis.

 

Peale tehnoloogiaõpetuses meene valmistamist läksin klassiõe saatel ühe teise lähedal elava klassiõe juurde, kus tegeleti koos kolmanda klassiõega uurimistööde eeltööga. Olgugi, et ma ei teatanud külla tulekust pikka aega ette, võtsid nad mu väga hästi vastu. Loomulikult sain külas olles nende ja kooli kohta rohkem teada ning nemad vastupidi minu kohta. Pärast tuli välja, et tema perekond oli samuti mõelnud minu majutamisele. Õhtupoole tegi direktor mulle muusikaajaloo teemalisi proovilepanekuid (ta on ka muusika õpetaja). Muusikaõpetajaga elamise vastu ei olnud mul küll midagi, olen ka ise üks muusikafänn.

 

Järgmisel päeval nägin keemias päris huvitavaid keemiaelementide esitlusi, ajaloos sain korrata juba läbivõetud teemasid, muusikas oli töö erinevate maailmakuulsate palade peale, mis läks mul üsna hästi (Valga Gümnaasiumis ei ole ma sellisest töö eksisteerimisest kuulnud). Pärast kooli oli jätkuvalt ilus ilm ja läksin koos teise Helenaga Kohtla-Järve parki jalutama. Park nägi koos purskkaevude, mänguväljakute ja muuga väga kaunis välja. Vesi tundus samuti väga puhas ja ahvatlev, ent oli liiga külm, et ujuma minna. Hiljemalt sel päeval läksin koos direktoriprouaga Toila Oru parki jalutama ja pargi ilu üles pildistama.

 

Kolmapäeval sain osaks uurimistöid tutvustavast kollokviumist. Valgas on uurimistööde süsteem natuke teistsugune ja sellega alustatakse alles üheteistkümnendas klassis. Koolil oli vanapaberi kogumise aeg ja sain ka natuke aidata sealsel kogumisel. Juba esmaspäeval kutsuti mind võrkpalli mängima, millega peale mõningast veenmist ka nõus olin. (Valgas ei ole võrkpall eriti populaarne ja mängitakse meelsamini jalgpalli). Olenemata mu vähesest kogemuste pagasist võrkpallis, mäng läks isegi päris hästi.

 

Neljapäeval oli mul nädala esimene vene keele tund, kus mind ka ennast tutvustavate küsimustega pommitati. Peale selle sain seal teksti ja õpetaja jutu põhiselt omandada ka uusi teadmisi Gruusia pealinna Tbilisi kohta. Pärast lühikest koolipäeva sain ära proovida raamatukogu mugavad toolid ja klassiõega aega veeta. Läksin ka koos temaga oma klassijuhataja juurde, kelle juures sain teada ka nii mõningaid fakte klassi plaanide kohta kui ka seda, et ta on matemaatika õpetaja. Omaalgatuslikult tahtsin sel päeval pärast kooli minna Jõhvi jalgrattaga sõitma, milleks mul ka võimalus avanes. Sõitsin läbi promenaadi, metsaradadel, läbi linna peaaegu Kohtla-Järveni, väikese ringiga raudtee ülekäigu juurde ja sealt teist kaudu jällegi läbi linna.

 

Reedel oleksin ühe teise võimalusena lahkunud juba peale teist tundi, kuid otsustasin siiski jääda. Ei kahetse, et varem ei lahkunud, pigem vastupidi. Sain ära näha ka nende majandustunni ja õpilastele meeldiva majandusõpetaja. Oma viimased koolitunnid veetsin staadionil kehalise tundides. Kahe toreda klassiõega tegin veel väikest viisi linnatiiru Kohtla-Järvel ja siis suundusin juba Jõhvi bussijaama.

 

Peale mõningate eelmainitud asjade oli veel palju teistmoodi asju: erinevad tutipeo traditsioonid, mõnes aines on aastalõpu kontrolltööd, ühe söögivahetunni jooksul sööb kaks vahetust, kooli kohvikut juhivad 11. klassi õpilased, koolis kõlab enne tunde eelkell ja pärast seda tunni alguse kell, mõlema muusika on valinud õa alguses 12.klassi õpilased, kooli sees on võimalik mängida lauatennist või koroonat, samuti olid koridorides pehmed diivanid. Vähe sellest, et igal klassil on oma suunaained, olid klassid jaotatud ka muud moodi segarühmadesse.

 

Endalegi üllatuseks leidsin end vahel koguni vahetunnis tantsimas või laulmas. Kõik, kes vähegi enda ellu seiklust ja vaheldust tahavad peaksid proovima õpilasvahetust. Nagu on öelnud Vanilla Sky, “Every passing minute is another chance to turn things around,” meil kõigil on koguaeg palju võimalusi näha ja kogeda midagi uut, millega seni harjunud ei ole. Tarkust ei ole kunagi liiga palju, ent iga meie Eesti kool sisaldab oma tarkuseterakesi. Tuleb võtta julgus kokku, astuda Venividivici õpilasvahetusse ning avastada meie armast Eestimaad!

 

Helena Aavistu