Õpilaste kogemuslood

25 juuni

Minu nimi on Sirli Põder ja ma olen 14 aastat vana. Ma õpin Viljandi Keklinna Koolis 7.klassis. Ma läksin vahetusõpilaseks Otepää Gümanaasiumisse, sest mul on seal päris palju tuttavaid, kellega olin eelmisel suvel koos olnud, ja tundsin huvi kuidas, seal koolis õpitakse.

Ma soovisin programmis osaleda, kuna see tundus väga huvitav kogemus mõnda teist Eesti kooli külastada. Olen ka eelnevalt saanud olla vahetusõpilane, siis väga mingeid hirme mul ei olnud, kuid siiski enne minekut tuli väike hirm sisse. Ikka uus kool ja uued inimesed.

Kartmiseks polnud tegelikult põhjust, mul olid väga toredad klassiõed ja klassivennad, kool muutus väga koduseks juba paari päevaga. Õppimises midagi väga teistmoodi ei olnud, kuigi osad õpikud olid teised. Õppimisega olid mõlemad koolid enam-vähem samal järjel.

Kodulinnas elan koolile üpris lähedal, aga vahetuses elasin maal vanaema juures ja käisin koolibussiga kooli. Bussisõidud möödusid väga lõbusalt ja sain ka bussist palju uusi tuttavaid. Neid positiivseid kogemusi on väga palju, et nende ettelugemiseks läheks tunde. Soovitan kindlasti oma sõpradel programmis osaleda, kuna see on äärmiselt tore kogemus külastada mõnda teist Eesti kooli ja näha sealset õppetööd.

Sirli Põder

03 juuni Iga mööduv minut on võimalus näha ja kogeda midagi uut

Olen seiklushimuline Valga gümnasist. Programmiga taaskord osalema ajendas mind eelkõige huvitav, kuid lühikeseks jäänud Viljandi õpilasvahetuse seiklus. Teisalt aga on pilk välismaale, kindlasti tulevad sellised põgusad seiklused sealgi kasuks. Kolmandaks oli mul kutse ühe teise õpilase poolt, et ma temaga koos tuleksin õpilasvahetusse, millega olin meelsasti nõus. Peale mõningast ootamist sõbranna loobus ja otsustas järgmisel aastal uuesti proovida. Mina seevastu tahtsin võimaluse korral kindlasti ka sel aastal veel minna. Teadsin, et mul on mõned kursused juba Valgas läbi ja enamus õppeainete hindeid korras.

 

Vaatasin ja analüüsisin nüüd kiirelt mõned koolid läbi. Muuhulgas leidsin ka Ida-Virumaal paikneva Järve Gümnaasiumi. Kohtla-Järvel asuv kool tundus üsna sümpaatne. Leidsin, et koolis on koos põhikooli ja gümnaasiumi osa. Minu linnas on need juba nii mõnedki aasta eraldatud. Tunniplaani oli neil märgitud ka soome keel, mida minu koolis ei õpetata. Inglise keelt tundus olevat 5 korda nädalas, ent pärast tuli välja, et kaks neist olid hoopis vene keele tunnid. Majandussuuna õpilasena pakkusid mulle huvi ka nende kooli majandus- ja tehnoloogiatunnid. Ajanappuse tõttu oli loomulikult võimalus, et ma ei jõua sel aastal vahetusse, kuid tänu Järve kooli kiirele reageerimisele sain peagi alustada uut seiklust teises Eesti koolis.

 

Paar päeva enne vahetusse minekut kukkusid mu teele mõningad takistused, kuid otsustasin neist olenemata siiski õpilasvahetusse minna. Minu majutajaks osutus kooli direktriss isiklikult. Majutajani jõudmiseks sõitsin rongiga Tartusse, lõunastasin seal ühes pitsarestoranis. Seejärel sõitsin rahvast täis bussiga Jõhvi poole, kus ootasid mind ees juba direktriss ja tema abikaasa. Mulle tutvustati nende maja ja näidati minu tuba kätte. Juba samal õhtul viis direktor mind Jõhvi ja Kohtla-Järve lühitutvumisele. Erinevalt Viljandist olid kõik need kohad mulle võõrad, seega oli ka uudishimu suurem.

 

Väike närv tuli sisse enne kooli, kui juurdlesin, kas mul on esimene tund vene- või inglise keel. Minu üllatuseks oli ka koolil sellega väike segadus, ent leidsin koos direktori abiga oma klassi üles, tunniks osutus inglise keel. Kõrgema taseme vene keelega oleks olnud päris karm vahetust alata. Õnneks mind võeti päris hästi vastu. Koomilisemat segadust tekitas tunnis see, et seal oli ka teine tüdruk nimega Helena. Sellele järgnes soome keel, kus kasutasime tahvelarvuteid ja oli väikest viisi tunnikontroll, milles mul (soome keelega olen väga vähe kokku puutunud) läks üllatavalt hästi, jõudsin isegi mängu teisele kohale. Sain õpiku abil õppida ka enda tutvustamist Soome keeles. Surprisingly, in math i had forgotten quite few important rules that i had learnt. Matemaatikas kasutasin ka pranglimist rohkem kui enda koolis.

 

Peale tehnoloogiaõpetuses meene valmistamist läksin klassiõe saatel ühe teise lähedal elava klassiõe juurde, kus tegeleti koos kolmanda klassiõega uurimistööde eeltööga. Olgugi, et ma ei teatanud külla tulekust pikka aega ette, võtsid nad mu väga hästi vastu. Loomulikult sain külas olles nende ja kooli kohta rohkem teada ning nemad vastupidi minu kohta. Pärast tuli välja, et tema perekond oli samuti mõelnud minu majutamisele. Õhtupoole tegi direktor mulle muusikaajaloo teemalisi proovilepanekuid (ta on ka muusika õpetaja). Muusikaõpetajaga elamise vastu ei olnud mul küll midagi, olen ka ise üks muusikafänn.

 

Järgmisel päeval nägin keemias päris huvitavaid keemiaelementide esitlusi, ajaloos sain korrata juba läbivõetud teemasid, muusikas oli töö erinevate maailmakuulsate palade peale, mis läks mul üsna hästi (Valga Gümnaasiumis ei ole ma sellisest töö eksisteerimisest kuulnud). Pärast kooli oli jätkuvalt ilus ilm ja läksin koos teise Helenaga Kohtla-Järve parki jalutama. Park nägi koos purskkaevude, mänguväljakute ja muuga väga kaunis välja. Vesi tundus samuti väga puhas ja ahvatlev, ent oli liiga külm, et ujuma minna. Hiljemalt sel päeval läksin koos direktoriprouaga Toila Oru parki jalutama ja pargi ilu üles pildistama.

 

Kolmapäeval sain osaks uurimistöid tutvustavast kollokviumist. Valgas on uurimistööde süsteem natuke teistsugune ja sellega alustatakse alles üheteistkümnendas klassis. Koolil oli vanapaberi kogumise aeg ja sain ka natuke aidata sealsel kogumisel. Juba esmaspäeval kutsuti mind võrkpalli mängima, millega peale mõningast veenmist ka nõus olin. (Valgas ei ole võrkpall eriti populaarne ja mängitakse meelsamini jalgpalli). Olenemata mu vähesest kogemuste pagasist võrkpallis, mäng läks isegi päris hästi.

 

Neljapäeval oli mul nädala esimene vene keele tund, kus mind ka ennast tutvustavate küsimustega pommitati. Peale selle sain seal teksti ja õpetaja jutu põhiselt omandada ka uusi teadmisi Gruusia pealinna Tbilisi kohta. Pärast lühikest koolipäeva sain ära proovida raamatukogu mugavad toolid ja klassiõega aega veeta. Läksin ka koos temaga oma klassijuhataja juurde, kelle juures sain teada ka nii mõningaid fakte klassi plaanide kohta kui ka seda, et ta on matemaatika õpetaja. Omaalgatuslikult tahtsin sel päeval pärast kooli minna Jõhvi jalgrattaga sõitma, milleks mul ka võimalus avanes. Sõitsin läbi promenaadi, metsaradadel, läbi linna peaaegu Kohtla-Järveni, väikese ringiga raudtee ülekäigu juurde ja sealt teist kaudu jällegi läbi linna.

 

Reedel oleksin ühe teise võimalusena lahkunud juba peale teist tundi, kuid otsustasin siiski jääda. Ei kahetse, et varem ei lahkunud, pigem vastupidi. Sain ära näha ka nende majandustunni ja õpilastele meeldiva majandusõpetaja. Oma viimased koolitunnid veetsin staadionil kehalise tundides. Kahe toreda klassiõega tegin veel väikest viisi linnatiiru Kohtla-Järvel ja siis suundusin juba Jõhvi bussijaama.

 

Peale mõningate eelmainitud asjade oli veel palju teistmoodi asju: erinevad tutipeo traditsioonid, mõnes aines on aastalõpu kontrolltööd, ühe söögivahetunni jooksul sööb kaks vahetust, kooli kohvikut juhivad 11. klassi õpilased, koolis kõlab enne tunde eelkell ja pärast seda tunni alguse kell, mõlema muusika on valinud õa alguses 12.klassi õpilased, kooli sees on võimalik mängida lauatennist või koroonat, samuti olid koridorides pehmed diivanid. Vähe sellest, et igal klassil on oma suunaained, olid klassid jaotatud ka muud moodi segarühmadesse.

 

Endalegi üllatuseks leidsin end vahel koguni vahetunnis tantsimas või laulmas. Kõik, kes vähegi enda ellu seiklust ja vaheldust tahavad peaksid proovima õpilasvahetust. Nagu on öelnud Vanilla Sky, “Every passing minute is another chance to turn things around,” meil kõigil on koguaeg palju võimalusi näha ja kogeda midagi uut, millega seni harjunud ei ole. Tarkust ei ole kunagi liiga palju, ent iga meie Eesti kool sisaldab oma tarkuseterakesi. Tuleb võtta julgus kokku, astuda Venividivici õpilasvahetusse ning avastada meie armast Eestimaad!

 

Helena Aavistu

21 mai Elasin õpilaskodus, see oli minu jaoks täiesti uus kogemus

Mina olen Christiine, Lagedi kooli 8. klassi õpilane ning ma õppisin kaks nädalat VeniVidiVici õpilasvahetuse raames Abja Gümnaasiumis.

Kooli valides oli mu enda suurim soov õppima minna just gümnaasiumisse, kuna ma ise õpin õpilaste arvu poolest üsna väikeses põhikoolis. Elades ise Tallinna külje all, tahtsin ma minna kooli, mis asuks kas või Eesti teises otsas. Kuna suviti käime perega Viljandis, siis mõtlesin, et tore oleks valida kool, mis asub kuskil Viljandi lähedal. Saan suvel vahetuskoolis tekkinud sõpradega uuesti kohtuda.

VeniVidiVici (VVV) programmis osalema ajendas mind teadmine, kui palju uusi kogemusi sellega kaasneb ning kindlasti leian ka mina palju-palju uusi sõpru.

Vahetuse ajal elasin ma õpilaskodus, mis oli minu jaoks ka täiesti uus kogemus. Päev enne vahetuskooli minemist pidasin enda sünnipäeva ning kuna mu sõbranna kodu jääb täpselt Abjasse sõites tee peale, siis saime nii tema koju saata, kui ka minu Viljandisse ära viia. Pühapäeval sain ka ühe klassiõega kokku, kes tutvustas mulle Abja ümbrust ning ka kooli.

Esimesel päeval kooli minnes oli ikka pabin sees. Sisimas kartsin, et äkki ei võeta mind omaks ning mul saab olema raske uue kooliga kohaneda. Kõik need kartused osutusid aga vastupidiseks! Kõik õpilased olid väga sõbralikud ja abivalmis, seega oli üsna lihtne massi sulanduda. Ka õpetajad meeldisid mulle väga, kõik võtsid mind soojalt vastu ning olid alati valmis abistama. Koolist sain ma kaasa rohkem sõpru, kui oleksin arvanud! Ka vanemate klasside õpilased tulid end tutvustama ning jagasime omavahel ka üksteise sotsiaalmeediaid.

Klassiga sain läbi ideaalselt, nad kutsusid mind isegi Rootsi enda klassilõpureisile kaasa.

Mul on nii hea meel, et ma selles programmis osalesin, see andis mulle kindlasti juurde julgust ning palju uusi kogemusi! Olen kindel, et ka Sina peaksid VeniVidiVici õpilasvahetuse programmis osalema, soovitan seda tõesti kõigile, see on midagi uskumatult lahedat!

19 mai Neli imelist nädalat Keeni Põhikoolis

Kõik algas aegsasti enne õpilasvahetust..

Arenguvestluse ajal rääkisime ema ja klassijuhatajaga eesti keele õppimisest ja kui tähtis on praktiline keeleõpe. Mõne aja möödudes tuli mulle teade õpetajalt, kus oli juttu VeniVidiVici programmist. Me arutasime seda programmi perega ja otsustasime, et mõistlik on osaleda ja teha taotlus kuu aega enne õpilasvahetuse algust. Väga tähtis oli koolivalik. Minu valikus olid määravad kaks asja – kool pidi olema väike ja ta pidi olema kusagil suurlinnadest kaugel. Kõik koolid ei sobinud sellesse valikusse. Peale tähelepanelikku koolidega tutvumist peatusin ma kolmel koolil, üks nendest oli Keeni põhikool. Mulle meeldis selle kooli koduleht ja kaheksanda klassi õpilaste klassipilt.

Otsus oli vastu võetud, taotlus saadetud. Jäi ainult oodata vastust majutamise kohta peres. Olin väga elevil. Ja ma sain selle tähtsa kirja minu õpilasvahetuse kohta. Kui ma lugesin selle kirja läbi, siis tekkisid minus tunded- tahtsin nutta ja naerda korraga. Ma ei suutnud uskuda! Kirjas oli, et leidus perekond, kes on valmis mind vastu võtma. Ja nad ootavad juba mind lähiajal. Saatsin kohe teele oma vastuse nõusolekuga. Saabus aeg kohvrit pakkida. Sõites minu uude kodusse olime ema ja isaga väga ärevil. Kuid kõik kõhklused haihtusid, kui me jõudsime perekond Lehepuu poole. Esimene pereliikmed, kellega kohtusin oli pereisa Kalmer Lehepuu ja pereema Marjana. Nad kohe kallistasid mind ja see oli nii armas, et kõik minu hirmud kohe kadusid. Siis ma tutvusin vanaema Svetlanaga, kelle juures ma elasingi kuu aega hubases ilusas majas. Tutvusin perepoiste Ralfi ja Lauriga. Ralfi klassis ma hakkasingi õppima. Kui minu vanemad tutvusid võõrustaja perega, kadusid ka neil kõik kartused.

Saabus esmaspäev, see tähendas minu esimese koolipäeva algust. Kooli tõi mind pereema Marjana ja kuna me tulime kooli natuke varem, siis jõudsin tutvuda kahe minu klassi tüdrukuga, kes näitasid mulle kooli. Minu kodukooliga võrreldes, oli uus kool tõesti väga väikene ja hubane. Seejärel saabus õpilaste buss ja ma tutvusin teiste oma klassi kaaslastega. Klass oli väike- 13 õpilast koos minuga. Arvestades sellega, et mInu kodukoolis ainult minu paralleelklassides õpib sada õpilast, olid need erinevused väga suured. Toimusid tunnid, kus ma tutvusin õpetajate ja õpilastega. Esimesel päeval tuli ilmsiks veel üks suur erinevus, neil on olemas selline tund nagu klassijuhatajatund, mida meie koolis ei ole. Veel on neil selline õppeaine, nagu karjääriõpe. Suure vahetunni ajal käisime klassikaaslastega võimlas palli mängimas, mis meie koolis ma arvan, on täiesti võimatu.
Nii möödus minu esimene koolipäev Keenis. Kohe ütlen, et kõik õpetajad, õpilased ja koolitöötajad suhtusid minusse kohe väga lahkelt ja heatahtlikult. Õhtul tegin ma koduseid töid ja vanaema Svetlana aitas mind selles väga. Järgmisel päeval kaheksas ja seitsmes klassid käisid metsas linnupuure puude otsa riputamas. See oli väga lõbus päev, sest maa ei olnud veel kuiv ja väga tihti astusime meie otse lompidesse. Päeva lõpuks olid jalad kõikidel märjad, aga kõikide meeleolu oli ülev. Kolmandal päeval meie kaheksas koos üheksanda klassiga käis Tallinnas Riigikogus ja KUMUs. Tänu nendele sõitudele õppisin ma oma klassi-ja koolikaaslasi lähemalt tundma ja üritasin nendega erinevatel teemadel suhelda. Järgnesid tavalised koolipäevad. Nii nagu minu klassikaaslased, kirjutasin ka mina tunnikontrolle ja kontrolltöid eesti keeles. Kui ma aru ei saanud, õpetajad aitasid mind meeleldi. Võõrustaja pere korraldas igasuguseid seiklusi, et mul igav ei hakkaks. Me käisime kinos, orienteerumas, külastasime sugulasi ja lihtsalt veetsime aega vesteldes ja lauamänge mängides. Käisime klassikaaslastega ka Pühajärvel bowlingut mängimas.

Ma ei jõudnud märgatagi kui kuu aega oli möödunud linnulennul.

Selle ajaga jõudsin ma õpetajate ja klassikaaslastega harjuda ja ei tahtud ära sõita. Ühel päeval toimus meil “hüvastijätuõhtu” klassikaaslaste ja klassijuhatajaga, kus me rääkisime, naersime, mängisime ja isegi valmistasime meevahast küünlaid. Viimase nädala lõpus koolidirektor kogu kooli juuresolekul kinkis mulle märkmiku ja meie klassi raamitud pildi. Väljendada kõike seda sõnades, mida ma sel hetkel tundsin, on võimatu.

Ma ei tahtnud ärasõidu peale mõeldagi. Nii kahju oli, et kuu aega nii ruttu möödus. Selle ajaga jõudsin ma tuttavaks ja sõbraks saada paljude erinevate ja huvitavate inimestega. Selle ajaga ma kahtlemata parandasin oma eesti keelt. Kahjuks meie koolis minu kõnekeele oskus eriti midagi ei mõjuta, sest me ei kasuta tavalist kõnekeelt tundides. Selle eest aga ma ei karda enam vigu teha, mul ei ole hirmu, et minust aru ei saada. Peaasi on see, kui ise püüad ja siis tulebki kõik välja, saadki hakkama. Ma arvan, et projekti edu sõltub 90 % sellest, millisesse perekonda sina sattud. Aga kui inimesed juba on valmis aitama ja oma peresse tundmatut inimest vastu võtma, see räägib juba paljust. Nii et ärge kartke ja katsetage õpilasvahetust kas või üks kord oma elus! MInu puhul on raske ette kujutada paremat perekonda, kui see oli. Need on erakordselt lahked inimesed,kes aitasid mind. Ja ma olen neile väga selle eest tänulik. Ma siiralt soovitan kõikidele mitte karta ja väljuda mugavuse tsoonist ja saada terve kuhja uusi ja positiivseid emotsioone. Sõnadega on raske kirjeldada, kui oluline, lõbus, hea ja hariv kogemus oli see minule. Ma loodan, et see ei olnud minu viimane õpilasvahetus ja ees ootab mind veel palju huvitavat ja põnevat.

Minu siiras tänu kõikidele, kes selle projekti edule kaasa aitasid!

 

Sofija koos oma uute klassikaaslastega.

Sofija klassipilt uue kodukooli Keeni Kooli ees.

 

07 mai Tõeline elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon

Õpin Pähklimäe Gümnaasiumis Narvas. VeniVidiVici raames õppisin Abja Gümnaasiumis. Valisin selle gümnaasiumi, kuna seal õpib mul üks tuttav. Selles programmis ajendas mind osalema mu ema, kes sai seda infot mu klassijuhatajalt.

Alguses on kindlasti on hirmud, kuna, ei tea kuidas läheb. Räägitakse, et tõeline elu algab, kus lõpeb mugavusetsoon. See oli minu väljakutse selleks, et ma läksin välja sellest tsoonist. Seepärast, võin julgelt öelda, et enne vahetusõpilaseks saamist rõõmusid kindlasti ei olnud.Seal oli nii mõnus! Klassikaaslased oli (ja nad on:) sõbralikud ja seltskondlikud ja me üsna kiiresti leidsime ühise keele. Õpetajad on super (!), suhtlesid minuga väga hästi, isegi proovisid rääkida minuga vene keeles.

Oli palju positiivseid momente. Kindlasti, kõige rohkem meeldisid mulle nimelt inimesed, kellega ma tuttavaks sain! Õpin ka muusikakoolis, seega mul oli ka väga huvitav kogemus, kuna mu tuttav (peres, kus ma elasin) tegeleb muusikaga ka ja me käisime temaga koos muusikakooli. Mu koolis ei ole nii heal tasemel tehtud tööõpetusklassi, seega see Abja Gümnaasiumis üllatas mind.

Mu õpilasvahetuse viimasel päeval klassikaaslased kinkisid mulle suurt eesti lippuga sokolaadi ja handmade kaarti nii soojade sõnadega! Väga tore oli!

Soovitan, soovitan osaleda kõikidel programmis! Miks? Lihtne vastus. Narvas nii vähe keelepraktikat, seega VeniVidiVici programm annab hea võimalust (prii võimalus!) ja keskkond paneb keelt kasutama:) Aitäh, VeniVidiVici! Abja, loodan, et saan tagasi tulla!

07 mai VeniVidiVici programmis osalemine on hea tugi keeleõppele

Mina, Kohtla-Järve Tammiku Põhikooli 9.b klassi õpilane, Olga Matšinskaja osalesin 17.04.2017 – 28.04.2017 VeniVidiVici õpilasprojektis, mille raames õppisin kaks nädalat Kolga-Jaani Põhikoolis. Valisin selle kooli, sest olen Kolga-Jaanis ka varem käinud ja seal õpib palju minu sõpru. Selle kooli õpilased on rääkinud oma koolist palju huvitavat ja ka sellest, et õpetajad on seal sõbralikud ja lahked. Nüüd võin ka mina seda kinnitada.

Osalesin selles projektis, sest tahan veel rohkem ja paremini õppida eesti keeles rääkima. Ees on mul lõpueksamid ning eesti keelt on mul tulevikus väga vaja. VeniVidiVici projekt on väga hea võimalus keelepraktikaks. Algul olin natuke hirmul, kuna kool oli minu jaoks uus ja õppetöö toimub ainult eesti keeles. Peale kohtumist esimesel päeval kooli direktori ja õpetajatega hirm kadus. Kolga-Jaani direktor ja õpetajad on armsad ja sõbralikud ning selle kahe nädalaga said mulle väga lähedasteks. Kool ei ole suur, kuid väga armas ja hubane. Siin õpib 70 õpilast, veel on saun ja üks kena ruum, kus 4 korda nädalas käib üks erivajadusega noormees. Minu klassikaaslased olid sõbralikud ja kui ma vajasin abi, nad heameelega aitasid mind. Koos me osalesime maastikumängudes, käisime rahvapeol. Mina käisin veel korvpallivõistlust vaatamas, kus mängisid Riigikogu ja Kolga-Jaani võistkonnad. See oli nii põnev mäng! Kolga-Jaani Põhikoolis mind üllatas see, et koolis üldse ei tohi kasutada mobiiltelefoni. Mind hämmastas, et keegi ei jookse ega karju koridorides.

Perekond, kus ma elasin, on ka väga sõbralik ning see vahetuspere on kõige armsam ja kallim minule. Selle pere juures tundsin mina end nagu kodus. Kõik pereliikmed on tähelepanelikud ja hoolivad. Koos perega käisin Tallinnas, kus nägin Jägala juga, käisin Põltsamaal ja Pihlaka karjääris, mis on tõesti ilus paik. Käisime Viljandis vaatamas filmi: „Kiired ja vihased 8.“

Soovitan kõigile, kes tahavad saada uusi kogemusi ja õppida eesti keelt, osaleda VeniVidiVici õpilasvahetusprojektis. See on tõesti tore ja aitab ületada keelebarjääri. See projekt on suur toetus keele õppimisel.

Tänan kõiki, kes aitasid mind ning olen tänulik selle toreda kogemuse eest. Osalege ja teie ei kahetse!

30 apr. Osalesin õpilasvahetuses, sest tahtsin luua hetki, mida tulevikus meenutada

Olen Rapla Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane ning veetsin nädala Saaremaal Leisi keskkoolis. Osalesin õpilasvahetusprogrammis, sest tahtsin tuua enda igapäevaellu vaheldust ning luua hetki, mida tulevikus meenutada. Seetõttu osutus valituks just Leisi, sest oma väheste õpilaste arvu poolest erineb see suurel määral minu koolist. Samuti mängis rolli asukoht. Nimelt on saared minu jaoks alati olnud ühed erilised paigad ning vahetusperioodil leidis see minu jaoks kinnitust. Inimesed olid palju lahkemad, sõbralikumad ja rõõmsamad kui kodulinnas.

Nagu kõigil, olid ka mul enne vahetuse algust omad hirmud eesootava ees, sest ega ma sealt mitte kedagi ei teadnud. Kõik läks aga nii nagu ma olin lootnud. Nii õpilased kui ka õpetajad olid toredad ning ma tundsin end nende seltsis hästi. Eriliselt on mul meeles esimene õhtu, kui saabusin kooli internaati, kus ma ööbisin, ning kohtusin sealse majahoidjaga. Tema andis mulle oma soojusega äärmiselt palju positiivseid emotsioone ning vähendas kartusi eelseisva nädala ees.

Samuti oli minu jaoks uudne saada nii palju tähelepanu. Oma väiksuse tõttu tunnevad kohalikud üksteist ning uued inimesed paistavad silma. Siiski ei vaadanud keegi mind halvustava, vaid hoopis uudistava pilguga. Selle nädala jooksul sain ma käia ka mitu korda sealse kooli ujulas ning osaleda kohaliku rahvatantsurühma juubeliüritusel.

Ma olen väga rahul, et võtsin julguse kokku ja osalesin õpilasvahetuses. Sain juurde uusi kogemusi, sõpru ning selle ajaga suutis Leisi mulle südamesse pugeda. Just seetõttu soovitan ma osaleda programmis kõigil, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad.

Kristin Düüna

29 apr. Küll on tore õppida pisikeses maakoolis

Õpin Viljandi Paalalinna Koolis 7.klassis. Läksin vahetusõpilaseks Kolga-Jaani Põhikooli. Tahtsin sinna kooli minna sellepärast, et saada uusi tutvusi ja kogemusi, näha sealseid õppimisviise ja oma sõprasid. Kuna õppisin oma esimesed 4 kooliaastat seal, siis tean paljusid. Programmiga võtsin ühendust tänu oma huvijuhile. Ilma VVV programmita ei oleks mul ilmselt olnud sellist võimalust.

Esimesel hommikul kooli minnes oli väike pabin sees, aga kui koolimajja jõudsin, valdas mind suur rõõm. Mind võeti väga soojalt vastu. Kindlasti olin ka väga rõõmus, et saan veeta 2 nädalat oma endise klassiga. Olin ka ennast selleks valmis pannud, et kõik õpetajad küsivad palju küsimusi. Alguses ma küll olin arg ja ei julgenud väga rääkida, aga hiljem jooksis jutt juba paremini.Mulle meeldis selle 2 nädala jooksul kõik. Kool oli väike, aga palju meeldivam kui suur linna kool. Minu 8 klassikaaslast olid ülimalt toredad ja tundides sai ikka vahel naerda ka. Sellises väikses klassis on tunduvalt parem õppida kui suures klassis. Õpetajad olid lahked, toredad ja meeldisid mulle väga. Nad seletasid teemad väga selgelt lahti ja aitasid, kui vaja oli.

Need 2 nädalat vahetusõpilasena möödusid väga kiiresti. Selle aja jooksul sain ma aru, kui tore on õppida väikses maakoolis. Seal koolis on väga soe õhkkond ja õpilaste vaheline suhtlemine on parem kui linnakoolis. Minu üllatuseks oli see, et Kolga-Jaani kool on õppeprogrammiga väga ees. Soovitan kindlasti kõigil oma sõpradel õpilasvahetusse minna, sest see on tore, kogemuste rikas, huvitav ja igaljuhul saab uusi sõpru.

Laureen Soll

15 apr. Parim otsus minu elus

Kas minna vahetusõpilaseks või ei? Kas see on minu jaoks vajalik? Kas ma olen nii julge, et teha see samm oma elus? Arvan, et enne VeniVidiVici ankeedi täitmist on iga inimene endale neid küsimusi esitanud.

Mina õpin Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi 11.R klassis ja vahetusperioodiks otsustasin minna Rocca al Mare kooli. Kahjuks ei osalenud selleks momendiks Rocca al Mare kool veel programmis, aga ma ikkagi otsustasin panna selle kooli nime oma ankeeti. Millist rõõmu ma tundsin, kui mulle kirjutas koordinaator, et Rocca al Mare kool on nõus mind vastu võtma! See oli minu jaoks vapustav uudis.

Tallinnas elasin ma onu juures. Õnneks ta ei ela Rocca al Mare koolist väga kaugel ning mu koolitee võttis aega umbes 30 minutit, millest 15 sõitsin bussiga.

Enne vahetust olin põnevil ja tundsin rõõmu, et lõpuks ometi jõudis kätte see aeg. Esimesel koolipäeval oli mul aga päris hirmus tunne, kuna sattusin minu jaoks täiesti tundmatusse maailma ja täiesti tundmatute inimeste hulka. Samuti kartsin, et klassikaaslased ei võta mind vastu, aga minu kartused olid asjatud, kuna kohe esimesel päeval leidsin sõpru, kes on üliägedad inimesed.

Mul õnnestus osaleda kooli kõnevõistlusel, mis toimus emakeelepäeva puhul. Meie koolis toimuvad samuti kõnevõistlused ja mul oli väga põnev seda üritust pealt näha ning hiljem võrrelda enda kooli omaga. Rääkides veel, mis koolis toimus või kuidas kool välja nägi – kujutage ette – istud füüsika, matemaatika või eesti keele klassis, pöörad pilgu aknast välja ning aknast paistab sulle vastu meri, kas sinine või hall, see juba ei oma tähtsust, aga ka igapäevane kooli minek mere ääres – kas pole fantastiline, eks ole?

Minu vahetuse viimane päev lõppes aga lahedalt ja emotsionaalselt, kuna mul õnnestus külastada Tallinna sünnipäevapidu. Järgmisel päeval oli minu klassiõel sünnipäev ja sõbrad tegid talle üllatuspeo, millele sattusin ka mina. See kutse oli täiesti spontaanne. Ma jalutasin Vanalinnas, olin InstaLive´is ning mu klassiõde nägi seda ja kutsus mind peole, mis toimus samuti Vanalinnas. Jõudes kohale olid kõik uued sõbrad üllatanud, et ka mina olen siin.

Kõik mu tuttavad teadsid, et juba järgmisel päeval sõidan ma Järvele. Lahkudes peolt küsis üks klassivend: „Kas sa kutsud mind enda juurde Järvele, ma tahan Sompas käia?“. Sellele küsimusele ma ei saanud vastata eitavalt. Kaks klassiõde tulid mind õue saatma. Kui me hakkasime nö hüvasti jätma, ütles üks neist: „Näeme esmaspäeval.“ Kahjuks see polnud nii, kuna osalesin vahetuses ainult ühe nädala. Nii kurb oli lahkuda Tallinnast ja nende inimeste juurest, sest selle ühe nädalaga see linn ja need inimesed muutusid minu jaoks teiseks pereks.

Kui ma hakkan kokku lugema neid kordi, millal minult küsiti, kui tihti sa Tallinnas käid, millal sa järgmine kord tuled, ei jätku mul sõrmi. Ning väga palju olen kuulnud ka sellist lauset: „Nii tore, et mul on nüüd vene keelt kõnelev sõber.“

Ma võiksin jääda siia rääkima veel ja veel ja veel, nii palju on kirjutamata, aga lõpetuseks:

Aitäh kõikidele õpetajatele, minu uutele klassikaaslastele, kes tegid minu vahetuse unustamatuks ja imeliseks. Jään neid igatsema!

Jutu alguses ma kirjutasin küsimused, millele mina vastasin „JAH“. Võtke oma julgus kokku, tehke samuti ja te ei kahetse. See on elu üks suurimaid ja ägedamaid kogemusi. Kasutage sellist võimalust!

Anastassia Igonina