Õpilaste kogemuslood

Õpin Viimsi Keskkoolis ja VeniVidiVici programmi raames läksin Otepää Gümnaasiumisse, sest teen koos sõbrannaga loovtööd teemal “Nädal teises koolis”. Otsustava tõuke Otepää Gümnaasiumi suhtes andis kindlasti see, et VeniVidiVici loojad õppisid ka ise kunagi Otepääl(hea lisa teema, millest loovtöös rääkida)
Ootusärevus oli Otepääle minnes suur. Kõige enam kartsin, et uued klassikaaslased ei võta hästi vastu ning, et seetõttu tuleb raske ja pingeline nädal. Minu õnneks võtsid kõik mind rõõmsalt ja positiivselt vastu.
Klassikaaslased olid kõik imetoredad. Jään neid kõiki väga igatsema.
Väga hästi sain ka läbi paralleelklassi inimestega ning ka mõne noorema/vanema õpilasega, kellega kindlalt jätkuvalt ühendust hoian.
Kool oli võrreldes Viimsiga väga omamoodi. Inimesed naeratasid rohkem vastu ning tundusid üleüldiselt palju positiivsemad, kui omas koolis.
Elasin selle ühe nädala õpilaskodus, mis oli ka omamoodi seiklus.
Kindlasti soovitan ka oma sõpradel minna õpilasvahetusse, sest see on hea võimalus leida palju uusi sõpru ning muidugi on see ka meeliköitev kogemus.

Sandra Saluste

Mina olen Stella ja õpin Kiviõli I Keskkooli 9. klassis. Mul avanes võimalus veeta nädal aega vahetusõpilasena Tallinna 32. Keskkoolis. Kooli valides oli mul kaks tingimust: soovisin kooli, mis asuks Tallinnas – et saada osa suurlinnaelust – ja kus oleks palju õpilasi. Kõigepealt soovisin minna Tallinna Ühisgümnaasiumisse, kuid kui selgus, et see variant pole võimalik, siis järgmiseks valikuks osutuski Tallinna 32. Keskkool, kus on kolm korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Arvan, et just nii pidigi minema – pidin just seda kooli tundma õppima ja just sealsete inimestega kohtuma.

 

Õpilasvahetuse programmis olen tahtnud juba ammu osaleda, kuid olen seda miskipärast kogu aeg edasi lükanud, oodates paremat ja rahulikumat aega. Lõpuks mõistsin, et pole olemas seda “õiget hetke” ning täitsin ankeedi ära. Tundsin, et just nüüd on aeg midagi uut kogeda ja oma argipäevadesse vaheldust tuua.

 

Kuu aega enne vahetusnädalat ei tundnud ma mingit hirmu, pigem olin positiivselt meelestatud ja hoidusin üle mõtlemast. Ootusärevus ja igasugustele tühistele asjadele mõtlemine tekkis alles paar päeva enne algust. Olin sisenemas ju täiesti teistsugusesse keskkonda: uus kool ja võõrad inimesed, kes olid lahkelt nõus mind enda juures majutama. Läksin sellele kõigele siiski rõõmsalt vastu.

 

Kuivõrd kauaoodatud vahetusnädal toimus vahetult enne jõuluvaheaega, läksin uude keskkonda mõnusas jõulumeeleolus. Mulle oli määratud ka tugiisik, kes mind klassidesse juhatas ja kõigiti abistas. Klassikaaslased olid esiti pisut kinnised, kuid mida päev edasi, seda avatumaks nad muutusid. Nad on kõik väga-väga ägedad noored! Arvan, et nad vajasid lihtsalt veidi aega, et uue inimesega harjuda. Õpetajad tundusid toredad ja abivalmid. Kuna õpilasi on palju, siis võrreldes minu kooliga ei jagu õpetajatel kõigi jaoks piisavalt tähelepanu. Samas, siis peabki õpilane rohkem pingutama ja oma õppimise eest ise vastutama.

 

Mind üllatas, et selles koolis on olemas lift. Muidugi ainult õpetajatele ja neile, kellel on liikumisraskused. Samuti on koolis üks loodushäältega koridor, mis pidavat aitama rahuneda ja lõõgastuda. See idee mulle täitsa meeldis. Panin ka tähele, et kõige rohkem lävitakse koolis oma klassikaaslastega. See on ka mõistetav, sest selles koolis on väga palju õpilasi ja kõiki ei saagi tunda. Iga päev võib kooli peal uusi nägusid näha.

 

Selle nädala jooksul sain osa ka rahvatantsu trennist ja lastekoori proovist, kus õpetajaks oli üks väga entusiastlik ja sooja südamega naine.

 

Minu vahetusnädal sattus ühtlasi olema Tallinna 32. Keskkooli 45. sünnipäevale pühendatud juubelinädal. Seepärast oli nädal tavapärasest pidulikum ja erilisem. Mulle jääb meelde minu esimese koolipäeva hommik, kui esimese tunni alguses kuulutas direktori hääl kõlaritest, et kõik on palutud koridoridesse koolilaulu laulma. Olin rõõmsalt üllatunud, sest minu kodukoolis koolilaulu pole. Järgmisel hetkel suundusidki kõik õpilased koridori ja laulsid oma kooli auks. Direktor käis mööda koolimaja ja vaatas uhkusega oma õpilasi. Koolilaul on tõesti midagi, mille pärast ma selle kooli õpilasi kadestan.

 

Juubelinädala raames toimus reede õhtul Salme Kultuurikeskuses suur juubelikontsert. Olin nädala alguses selle peaproovi juba näinud ja teadsin, et see tuleb midagi erakordset. Suures koolis on palju andekaid noori ja kui kõik need anded ja etteasted ühte kontserdisse panna, siis tulemus on imeline. Aitäh selle puudutava kontserdi eest!

 

Minu vahetuspere oli lihtsalt fantastiline. Sinna kuulusid kaks õde, kellest üks käib samuti 32. Keskkoolis, ning väike koer Fiona, kellesse lihtsalt ei saa mitte kiinduda. Juba esimesel päeval avastasin, et minu vahetuspere juures on ka klaver. Õpin muusikakoolis klaverit ja sain seega ka vahetusperioodi jooksul harjutada. Ühel õhtul ma lihtsalt mängisin oma lugusid ja vahetuspere kuulas. See oli väga rahulik ja eriline muusikat täis õhtupoolik. Vahetusperega jõudsime tegelikult igasuguseid asju koos ette võtta. Nautisime vanalinna jõuluturgu ja sealset atmosfääri. Samuti sai käidud vanalinna uisuplatsil ja oma oskused uisutamises proovile pandud. Ühel õhtul osalesime noorema õega Mustamäe noorte tunnustusüritusel ning elasime oma tuttavatele kaasa.

 

Kui koolinädal läbi sai, kutsusid õed mind nädalavahetuseks külla oma vanematekoju Taeblasse. Olin nõus, sest ei tahtnud vahetusperest veel lahkuda ja nädalavahetus tõotas tulla ilus lõpp minu vahetusnädalale. Sain muuhulgas abiks olla veiste “sorteerimisel”, mis kujutas endast vasikate eraldamist emadest, et lehmad saaksid kosuda uute vasikate poegimiseks ja kasvamiseks. Selleks tuli nad jagada kahte erinevasse koplisse. Minu ülesandeks oli valvata, et veised üle aia ei hüppaks ja koos püsiksid. See oli väga lahe kogemus ja näitab, et vahetusõpilase elu võib olla väga mitmekülgne. Kuna Haapsalu asub Taeblale väga lähedal, siis üks õhtu sai sisutatud just seal, jalutades piiskopilinnuse hoovis, Haapsalu raudteejaamas ning nautides linnas olevat vaikust ja õhtust tuledesära.

 

Kogu vahetuskogemus oli väga kasulik ja täis unustamatuid mälestusi. Esialgu ma “sukeldusin tundmatusse”, kuid see tundmatus on saanud mulle nüüd palju tuttavamaks. Elus peab erinevaid asju proovima ja see on kogemus, mis on tõesti proovimist väärt! Sukelduge tundmatusse ja tehke oma elu põnevaks ning meeldejäävaks!

 

Stella Saul

Ma õpin Toila Gümnaasiumis 7. klassis. Ma läksin vahetusõpilaseks Sillamäe Eesti Põhikooli, sest tahtsin programmis osaleda ja arvasin, et oleks hea alguses minna kuskile lähedal olevasse kooli, mis ei oleks väga suur. Sillamäe Eesti Põhikoolis on natuke alla saja õpilase,kuid Toila Gümnaasiumis natuke üle kahesaja õpilase.

Ma osalesin programmis, sest tahtsin näha teistmoodi koolielu – kuidas toimib elu väikeses koolis. Vahetusperioodil elasin oma kodus. Minu uued klassikaaslased olid väga toredad, sõbralikud ja hoolivad. Nad said selle nädala jooksul mulle sama kalliks kui minu enda klassikaaslased. Klassikaaslased tutvustasid mullle kooli, tegime koos selfisid ja rääkisime juttu. Samuti saime sõpradeks 9. klassi tüdrukutega, kellega koos kaunistasime jõulupiltidega koolimaja aknaid ning veetsime koolimajas pärast tunde lõbusalt aega. Minu klassikaaslased ja 9. klassi õpilased said eesti keele tunnis ülesande minuga intervjuu teha, nii õppisime üksteist veel paremini tundma.

Klassiõega jalutasime linnas ning ta tutvustas mulle Sillamäed. Sillamäe on väga huvitav linn, kus on säilinud stalinistlik arhitektuur. Olen Sillamäel varemgi käinud mõnel üritusel ja kontserdil. Kui klassiõde oli mulle linna tutvustanud, oli ta isegi natuke petunud, sest ma teadsin juba ühte-teist sellest linnast.

Õpetajad olid samuti sõbralikud. Sillamäe koolis on õpetajate ja õpilaste suhted hoopis teistsugused kui Toila koolis. Õpetajate ja õpilaste vahel ei ole sellist vahemaad, nende omavahelised suhted on väga sõbralikud. Kool oli ise väiksem ning koolis on kodune õhkkond.

Sillamäe ja Toila koolides oli palju sarnast ja palju erinevat. Erinevused olid näiteks: Sillamäel on väiksemad klassid, vahetundides vaikus, sõbralikum õhkkond, õpilased tahavad ise kogu aeg vastata, õpetajaid kallistatakse, väike koolisöökla, tunnikellad puuduvad (kuid õpilased ei hiline tundi!), enamus ainetes ei ole töövihikuid, sööklasse ei tormata ja süüakse rahulikult. Toilas aga on parem ja rikkalikum koolitoit, rohkem üritusi ja koolimaja asub keset imekaunist Toila Oru parki.

Läbi selle programmi õpid rohkem oma kooli väärtustama ja saad teada, kuidas toimib koolielu teistes koolides. Õpilasvahetust saab võrrelda kusikil reisil käimisega – mujal on olla väga hea ja tore, aga omas koolis on ikka kõige parem. Ma soovitan kindlasti kõigil selles programmis osaleda, sest see on väga hea kogemus. Kindlasti lähen kuskile veel vahetusõpilaseks, arvan et järgmine kord lähen kuhugi kaugemale, aga kes teab, võib-olla lähen sinna kooli hoopis tagasi!

Kaisa Markus

 

Õpin Alavere Põhikoolis. VeniVidiVici Õpilasvahetuse raames läksin Tallinna 32. Keskkooli. Valisime sõbrannaga just selle kooli, kuna oleme mõelnud võimalusele minna peale põhikooli sinna gümnaasiumi edasi õppima. Tahtsime teada, kuidas on sealne õppekorraldus, õpetajad, õpilased ja üldine kooli mulje. Programmist kuulsime sõbranna käest, ta rääkis meile, et kavatseb osaleda sellises õpilasvahetuses. Sattusime sellest väga vaimustusse ja tahtsime isegi osaleda.

Kui saime teada, et meid on kooli vastu võetud, olime üliõnnelikud ja suhtusime sellesse väga muretult. Mida lähedamale aeg jõudis vahetusperioodile, seda enam tekkisid väikesed hirmud. Näiteks, et äkki ei võeta meid klassi poolt vastu ja ei suhtuda meisse hästi. Teiseks kartsime õppeainetest kõige rohkem vene keelt, kuna keeletase on üsna madal. Kolmandaks pelgasime ka veidi seda, kuidas me jõuame kooli ja kuidas me hommikuti üles saame. Meie äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt, sest meie ajutine elupaik oli koolist erinevate transpordivahenditega minnes tunni aja kaugusel. Vaatamata hirmudele ootasime vahetust siiski meeletult.

Juba esimesel päeval uues koolis saime aru, et meie kartused olid asjatud. Jõudsime kooli ilusti kohale. Klassikaaslased olid väga toredad ja abivalmid. Kõik õpilased koolis olid väga erinevad nii välimuselt kui iseloomult -see oli ainult tore. Koolimaja oli meie jaoks üsnagi suur, eksisime alguses seal pidevalt ära, lõpuks saime siiski juba aru, kuhu minema peame. Sellest ei olnud aga midagi, kuna kõik hakkasid meid kohe juhatama, kui märkasid, et vajame veidi abi tundmatus kohas. Samuti ei olnud vene keelega probleemi, sest saime seal tegelikult täiesti normaalselt hakkama ja õpetaja oli mõistev. Üldiselt jätsid ka kõik teised õpetajad hea mulje. Osalesime nendega koos kooli playbox`is, mis meile väga meeldis.

Kõige positiivsem, mis mulle sellest meelde jäi, olidki sealsed õpilased ja üldine sõbralikkus kõikide poolt. Kõige suuremad erinevused meie kooli ja 32.KK vahel olid õpilaste arv ja kooli suurus. Samuti olid erinevad tundide ülesehitus ja üleüldine korraldus.

Kindlasti soovitan selles programmis osalemist ka teistele, kuna see oli tohutult äge kogemus. Saime sealt nii palju positiivseid emotsioone, see võib küll alguses veidi hirmutav tunduda aga, kui juba kohal oled on kõik väga tore.

Carina Maris Volmerson

Ma õpin Jõhvi Põhikoolis 7.b klassis ning VeniVidiVici raames käisin ma Valtu Põhikoolis. Ma valisin just selle kooli, sest tahtsin teada, kuidas õpitakse väikeses maakoolis ning saada uusi sõpru teisest Eesti otsast. Otsustavaks sai loomulikult see, et ma sain sel ajal olla oma sugulaste juures.
Mõte, et lähen vahetusõpilaseks Valtu Põhikooli, tuli suvel, kui pidin jätma oma sealsed sõbrad ja ise koju tagasi sõitma.

Vahetusnädalat olin ma väga-väga oodanud. Päev enne esimest koolipäeva hakkas sees veidi keerama ja pähe tulid mõtted, et kas ma ikka meeldin neile ja kas saan hakkama.

Tegelikkuses oli Valtu Põhikooli pisike garderoob täis 7. klassi õpilasi, kes kõik ootasid mind juba pikisilmi. Sealne klass oli meeletult tore, õpetajad kiitsid mind ja lausa tegid pai ning kallistasid, mis oli minu jaoks natuke imelik, kuid samas väga armas. Vahetusperega veetsime koos aega nii palju kui võimalik: tegime piparkooke, käisime katri jooksmas, käisime isegi linnas šoppamas, tegime palju pilte ja videoid.
Sellel nädalal toimus nende koolis Kodanikunädal, veel toimus seal kõige sõbralikuma õpetaja valimine ja viisakaima klassi valimine. See kõik oli väga huvitav. Mind üllatas see, et nende koolis hakkavad tunnid hiljem, aga vahetunnid on samas väga lühikesd. Esimesel päeval olin ma alguses üksi aga viimaseks tunniks oli mul juba paar sõbrannat. Reedel, ehk minu viimasel päeval, tegime peale tunde koolis osade klassikaaslastega pilte, seal olles kuulsin ma mitu korda küsimust: “Kas tuled järgmine aasta ka?”. Nüüd ongi mul mõtte minna järgmine aasta ka, kuid siis juba 2. nädalaks.
Soovitan selles programmis osalemist absoluutselt kõigile, isegi kui sa oled häbelik nagu mina. Sellist kogemust ei unustata mitte kunagi!
Hanna-Liisa Kiil

Olen Saue Gümnaasiumi 10. klassi õpilane, kes veetis suurepärase vahetusperioodi Vanalinna Hariduskolleegiumis. Olin mõelnud juba peaaegu aasta, et võiks minna vahetusõpilaseks ning nüüd see saigi teoks. Valisin VHK, sest olin sellest kuulnud palju head ning seal oli mul võimalus õppida ka muusikaharus.

Alguses oli ikka väike pabin sees, et kas ikka saan hakkama ning leian tutvusi, kuid kooli jõudes tundsin end juba esimese päeva lõpus väga koduselt. Kõik olid ääretult sõbralikud ja aitasid mind alati. Õpetajad olid samuti väga kenad ning tulid tihti küsima, kuidas mul läheb ja kas meeldib.

Kool erines mu kodukoolist väga palju. VHKs olid erinevad majad, kus tunnid toimusid ja need kestisid ka poole kauem kui Sauel. Koolis toimus õpe tasemete järgi, seetõttu oli mul alguses raske aru saada, kes mu klassis täpselt käivad. Kui Sauel on söökla väga suur ning kogu gümnaasium sööb koos, siis VHKs ei pidanud järjekorras ootama ning söömine toimus oma klassiga väiksemas ruumis. Vahetuspere mul polnud, seega käisin koolis bussiga, mis oli minu jaoks uus. Väga meeldis jalutada hommikuti läbi Raekoja platsi, mis iga päevaga muutus aina jõulusemaks. Ühel päeval toimus ka orienteerumine, kus õppsin tundma rohkem Vanalinna. Õpilased koolis tundusid väga avatud. Iga päev sain näha, kuidas vahetunnis keegi pilli mängib või kuidas õpilased ühiselt laulavad. Viimasel päeval oli väga kurb lahkuda ning pisargi tuli silma, oleksin väga soovinud veel kauemaks jääda. See oli võrratu kogemus, mis muutis mu koolielu palju värvikamaks. Suur-suur aitäh VeniVidiVicile, kes mulle selle võimaluse andis ning soovitan seda programmi ka kõigile teistele!

Mina olen Anne-Grete Kuuskmann ja ma käin Kuusalu Keskkoolis 7B klassis. Minu vahetuskool oli Tallinna Saksa Gümnaasium. Ma valisin selle kooli sellepärast, kuna minu 2 väga head sõbrannat käivad seal koolis ja kuna see oli valikus, siis seepärast valisingi selle. Esimene päev kui kooli läksin, oli mul väga suur hirm sees ja peale kooli tahtsin kohe koju minna. Järgmine päev oli hoopis teistsugune, ma ei tahtnud üldse koolist ära tulla, kuna olin juba väga palju uusi sõpru saanud ja mulle väga meeldis seal koolis. Klass oli väga lõbus ja nad võtsid meid ilusti vastu. Ka õpetajad olid väga sõbralikud ja lahked. Kool ei olnud väga teistmoodi kuid natuke küll. Mul on väga heameel, et ma sain osaleda selles programmis. Kõik sellest koolist ja sellest kogemusest meeldis mulle. Ma soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, sest see on väga väga lahe kogemus! Aitäh teile!

 

Anna-Grete

Õpin Võsu Kooli 9. klassis. VeniVidiVici programmiga läksin kaheks nädalaks Viimsi Keskkooli. Valisin selle kooli just suuruse pärast – 1407 õpilast. Minu koolis õpib pisut üle poolesaja õpilase ja klassis on meid vaid neli.

Mõte osaleda Eesti-siseses õpilasvahetuses tuli juhuslikult. Käisin eelmisel aastal noortekonverentsil Lahe Koolipäev ja seal jagati VeniVidiVici brošüüre. Mul on soov välismaale vahetusõpilaseks minna ning seda brošüüri uurides olin siiralt üllatunud, et õpilasvahetust pakutakse ka Eesti-siseselt. Milline hea võimalus enne keskkooli enda proovile panekuks ja enese tundmaõppimiseks!

Mõni päev enne vahetust tundsin suurt ärevust. Ühest küljest pelgasin seda, millisesse perekonda satun, teisalt aga seda, millised mu uued klassikaaslased saavad olema, kas nad ikka tahavad minuga suhelda.

Vahetuspere oli väga külalislahke ja lõbus kolme tütrega pere, kellest keskmine oli mu uus klassiõde. Uues kodus olid ka lemmikloomad: kass ja noor 4-kuune koer. Pere hoolitses mu eest igati – mul oli isegi eraldi magamistuba, mis oli väga mugav ja kodune. Mõnel õhtul käisime väljas söömas, kinos, isegi sünnipäeval ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega.

Minu klassis oli 25 õpilast, umbes kolmandik minu kooli õpilaste arvust. Alguses oli tõesti tunnis natuke imelik olla, aga ma harjusin sellega suhteliselt kiiresti. Õpetajad olid samuti erinevad minu kooli omadest. Keegi ei tulnud igas tunnis kontrollima, kas sa said ikka asja selgeks või mitte. Ka hindamissüsteem oli võõras: minu koolis kasutatakse hindamiseks numbreid, Viimsis aga tähti. Nii suur kool ja inimesterohkus tegid mind pisut häbelikuks, millest ma vist päris üle ei saanudki. Uusi muljeid ja elamusi oli nii palju, kuid ma sain hakkama, sest mind ümbritsesid vaid sõbralikud ja heatahtlikud inimesed.

Mulle meeldis see vahetusaeg väga! Soovitan kindlasti programmis osalemist neile, kes otsivad uusi väljakutseid ning soovivad igapäevaellu vaheldust. See on väga hea viis näha, kuidas mujal elatakse ja läbi selle oma täiuslik maailmapilt kokku panna.

Helemeel

Õpin Kohila Gümnaasiumis 10B klassis ja olin vahetuses Saaremaa Ühisgümnaasiumi 10C klassis. Läksin Saaremaale, sest ma pole seal kunagi varem käinud nii, et mul oleks võimalik linnaga tutvuda. Programmist kuulsin ma juhuslikult autoga kooli sõites raadiost ja kuna mul on varem käinud peas mõte minna tulevikus välismaale õppima,tundus hea võimalusena enne seda näha, kuidas ma keskkonnamuutusele reageerin ja kuidas üldiselt hakkama saaksin. Enne vahetusse minekut olin väga elevil ja ärevus oli suur. Bussi peale minnes oli eriti suur ärevus… Ja ka väike hirm…
Esimesel päeval koolis avastasin, et minu hirmul ei olnud mitte mingit põhjust. Õpetajad, klassikaaslased ja ka kõik teised, kellega kokku puutusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Meelde jääb kindlasti see, kui raske oli hommikuti garderoobist neljandale korrusele tundi minna. Väga meeldis see, et õpilased pidid olema korrektselt riides, mis nägi väga kena välja ja minu arvates valmistab õpilasi ette tulevikuks, kui tööle minnes peab korrektne riietus olema. Väga meeldis mulle ka klassijuhataja, kellega viimasel päeval vesteldes tuli välja, et ta oli kaks nädalat pead vaevanud sellega, kust mu nägu talle tuttav ette tuleb, ning siis avastades, et ma olin umbes aasta varem käinud seal võistutantsimisel. Armas oli ka see, et õpetajatel oli kahju, et ma ära lähen.

Ma ööbisin SYG-i õpilaskodus/hostelis, esimesel nädalal olin üksinda neljases toas, kus ma ühel õhtul suutsin nuustiku aknast alla kukutada ja teisel päeval lambipirnid läbi põletada ning teiseks nädalaks majutati mind ühe neiuga teise tuppa. Õpilaskodu elu oli omamoodi huvitav, kuna olen elanud kogu elu kodus ja ei ole pidanud midagi nii vastutusrikast tegema, nagu poest söögi ostmine ja õhtusöögi valmistamine. Kindlasti soovitan sõpradele programmis osalemist, kuna see on hea võimalus saada uusi tuttavaid ja näha, milline on elu kodust kaugel.

Ma käin Jõhvi Põhikoolis 7. klassis. Ma olin Tartu Kivilinna Koolis nädal aega.
Ma valisin selle kooli, kuna mu sugulane õpib seal ja ma sain temaga samasse klassi minna.
Mu soov oli minna vahetusõpilaseks, kuna ma tahtsin uusi väljakutseid ja tutvusi. Tahtsin näha, kuidas suures koolis õpitakse, kuna seal Tartu koolis oli 7. klassidel 5 paralleeli ja minu koolis ainult 2.
Ma läksin üks päev enne koolipäeva Tartusse vahetuspere juurde ja see õhtu ma kartsin kohutavalt, sest ma pole varem kooli vahetanud. Kui me hommikul autoga kooli sõitsime ja ma aknast kooli nägin, siis mul tõusid kõik juuksekarvad peas püsti (hirmust). Kui ma astusin kooliuksest sisse, siis mul oli selline tunne, et kõik vaatavad mind. Esimene ja teine päev kindlasti kõik mõtlesid, et kes ma küll selline olen aga see on ka võimalik, et see ainult tundus nii.
Mulle meeldis Kivilinna kooli juures see, et see oli nii suur. Õpetajad ja klassikaaslased olid väga toredad. Kui ma ühe nädala seal veel olnud oleks, siis ma oleks saanud rohkem inimestega sõpradeks. Kuigi seal koolis polnud õpilaste vahel nii sooje suhteid kui meil, meeldis mul seal väga.
Vahetusperega ma ei jõudnud kahjuks kuskil käia, kuna neil lõppesid tööpäevad hilja ja ma pidin ju õppima ka.
Positiivne oli see, et ma sain sealt mälestusi, mida ma saan kõikidele edasi rääkida. Veel oli üllatav, et see kool on peaaegu sama suur kui Jõhvi kool, aga seal on umbes poole rohkem inimesi.
Kindlasti soovitan minna vahetusõpilaseks, sest kui Sa soovid häid tutvusi ja palju väljakutseid, siis see programm on Sulle mõeldud.

Katrin A.