Õpilaste kogemuslood

Vahetusõpilane Emilia asus kaheks nädalaks õppima Viimsi kooli. Just Viimsi kooli valis Emilia, sest ta ei soovinud kodust kuigi kaugele minna, kuid siiski soovis ta astuda välja enda mugavustsoonist ja asus õppima eestikeelsesse kooli. Enne õpilasvahetusse minemist mõtles Emilia, et kindlasti leidub teises koolis ka negatiivseid inimesi ja valmistas ennast ette. Õnneks ta üleliigse negatiivsusega tegelema ei pidanud, sest tema uued klassikaaslased võtsid teda sõbralikult vastu.

“Need 2 nädalat oli nagu puhkus – Kõik olid toredad ja õpetajad andsid vähe kodutöid. Õpilasvahetus andis mulle võimaluse rääkida iga päev eesti keeles rääkida. Ma õppisin palju uusi sõnu ja avastasin, et koolis olemine võib olla täitsa rahulik.”

Emilia oleks soovinud, et tema õpilasvahetus oleks olnud pikem, sest vaid lühikese kahe nädala jooksul jõudis ta lugeda tänapäevast kirjandust, käia klassiga kinos ja osaleda koosõppimise päeval ja Emilia jaoks olid sellised projektid ja koosviibimised ääretult ägedad!

Emilia kutsub ka teisi noori õpilasvahetusse, et harjutada oma keelt ja kogeda midagi uut. Lisaks rõhutab ta seda, et enne õpilasvahetust aitab kõige paremini nii-öelda enda “häälestamine” ehk kui usud, et kõik läheb hästi, siis lähebki, liialt kartma ei pea midagi!

Südikas Rocca Al Mare õpilane Teresa käis ja õppis nädala Tallinnast eemal Saaremaal, Orissaare Gümnaasiumis. Teresa koolivaliku määras see, et ta on juba mitme suve jooksul teinud trenni naiste jalgpalliklubis “Saarepiiga” ja seetõttu olid talle tuttavad nii Orissaare tammega jalgpalliväljak kui ka õpilased sealsest gümnaasiumist. Veel soovis Teresa teada saada, milline on erakooli ja teiste üldhariduskoolide vahe.

Enne vahetusse minemist jõudis Teresa mõelda, et äkki on Orissaare kooli õpilased temast õppetöös palju kiiremad ja läbivõetud materjali koha pealt tema koolist väga palju eespool. Kuna igal koolil ongi omad meetodid, mis järjekorras õppekava täita, siis tekkiski olukord, kus Orissaare Gümnaasiumi õpilased olid mõnda teemat õppinud kauem kui Teresa. Sel juhul aga ei lasknud Teresa pead norgu ja püüdis ise endale asjad selgeks teha.

Teresa avastaski vahetuse jooksul, et saab ise suurepäraselt hakkama ja jõuab õppetöös kiirelt järele, kui pingutab. Muidugimõista lähendas õpilasvahetus teda veelgi juba jalgpalliplatsilt tuttavate sõbrannadega.

Teresa lisab: “Minu arust läks hästi see, et ma sain nende õpetajatega hästi läbi ja õppisin uusi teemasid uue lähenemisega. Ma sain ka mõned head hinded ja lihtsalt uut keskonda proovida oli lahe. Mu klassikaaslased olid samuti väga sõbralikud!”

Lõpuks soovitab Teresa teistel noortelgi osaleda õpilasvahetuses, sest selle kaudu saab “Proovida õppimist täiesti teisest vaatenurgast, saada uusi kogemusi ja kohustusi ja saada endale veel palju sõpru juurde. Lisaks veel avastada, kui erinevad võivad koolid olla ja mis kombed kuskil on.”

Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi õpilane Darja õppis terve kuu Tallinna 21.koolis. Oma vahetusperioodi jooksul sai ta mugavalt elada kodus, kuid koolivahetus oli ärevust tekitav väljakutse juba iseenesest. Darja oli varem oma sõpradelt ja tuttavatelt kuulnud, et Tallinna 21.kool on väga hea kool ning oma otsuse minna õppima just sinna langetas ta pika uurimise tulemusena – Darja suhtles nii oma tuttavatega kui tutvus ka kooli kodulehega.

Enne õpilasvahetust seadis Darja paika enda eesmärgid: ta soovis proovida õppimist eesti keeles ja seeläbi muidugi tunda ennast julgemalt eesti keeles rääkides. Lisaks soovis Darja, nagu paljud teisedki, leida endale uusi sõpru. Mõned päevad enne õpilasvahetust mõtles Darja sellele, et “Mis siis saab, kui keegi minuga suhtlema ei tulegi?”. Tegelikult muidugi oli see põdemine asjata, sest klassikaaslased olid väga abivalmid ja õpetajad said Darjale kiiresti väga armsateks.

Darja ise tunneb, et selle nelja nädala jooksul kasvas tema sõnavara eesti keeles tohutult palju ning kadus hirm rääkida eesti keeles natuke vigaselt. “Sellest pole üldse vahet!”, ütles Darja, sest tema sõnul “Peamine on ju ikkagi see, et suhelda saaks”. Tema vahetusperioodi iseloomustavateks sõnadeks oleksid veel “lõbus, kasulik ja huvitav”.

Darja soovitab ka teistel haarata võimalusest kinni ning osaleda eestisiseses õpilasvahetuses just sellepärast, et see on hariv ja lühikese aja jooksul on võimalik oma silmaringi niivõrd palju laiendada.

Üheteistkümnenda klassi õpilane Christina veetis neli nädalat õppides Nõo Reaalgümnaasiumis. Oma vahetusperioodi jooksul sai ta elada kooli ühiselamus ning kuna Christina üks peamisi soove õpilasvahetusega seoses oli arendada enda eesti keelt, siis tundus ühiselamu mõte talle keele harjutamise koha pealt kõige parem. Christina muretses enne vahetust, et kas uus klass on ka sõbralik ja lahke, ning ta ei pidanud pettuma – uuest koolist leidis Christina päris kiirelt palju sõpru. Kõigest nelja nädalaga saavutas Christina teises koolis oma eesmärgi – ta sai üle oma hirmust rääkida eesti keeles ja lisaks sellele naasis kodukooli uue sõnavarapagasiga. Teistele noortele ütleb Christina nii: “Ärge kunagi kartke midagi uut proovida ja haarake kinni igast võimalusest keeli õppida, sest mina tõesti nautisin enda õpilasvahetust!”.

Mõned nädalad tagasi otsustas Marinel käia ja vaadata, kuidas toimib elu koolis, kus on palju rohkem õpilasi kui tema kodukoolis. Nii valis Marinel enda jaoks välja Jüri Gümnaasiumi – seda just eesmärgiga end gümnaasiumiks ette valmistada ja saada juba enne “suure kooli kogemus”. Koolivalikut mõjutaski kõige enam suur õpilaste arv ja see, et koolis õppis ka Marineli hea sõbranna. Nii lihtsalt saigi valik tehtud ja põnevust täis nädal võis alata. Marinel leidis end veidi pabistamast, sest oli siiski astumas välja oma mugavustsoonist, kuid julge suhtlejana kadus võõrastamistunne ruttu.

Vahetusperioodi jooksul sai Marinel osaleda Jüri Gümnaasiumi iga-aastasel playboxil ning tema jaoks oli see väga tore kogemus, sest ürituse korraldamiseks ja muu asjatamise jaoks oli nii palju erinevaid võimalusi. Marinel võtab ürituse kokku: “Nähes erinevust kodukooli ja Jüri kooli playboxi vahel, avastasin ma end mõtlemas sellele, kuidas erinevad ressursid ja keskkonnad mõjutavad õppimist ja loovust. See, et sain ise sellest üritusest osa võtta tegi minu kogemuse veelgi meeldejäävamaks”.

Marinel soovitab ka teistel noortel end proovile panna ja õpilasvahetuses osaleda. Tema sõnul arendab see kõige rohkem iseseisvust, kohanemisvõimet ja enesekindlust, mis on tuleviku tarbeks vägagi olulised omadused. Veel aga soovitab Marinel käia ja avastada, et siis võrrelda teisi koole enda kodukooliga. Marineli sõnul “pani see kogemus mind rohkem hindama asju, mis mul juba olid olemas”.

Kohtla-Järve Maleva Põhikooli õpilane Annely võttis ette väljakutse õppida neli nädalat August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis. Temal õnnestus vahetusperioodi ajaks kolida küll sugulase juurde, kuid siiski oli kõik ülejäänu talle vägagi uus. Südika tüdrukuna köitiski Annelyt võimalus hüpata pea ees tundmatusse ja prooovida midagi täiesti uut ja teistsugust. Enne vahetusse minemist oli Annely ainsaks mureks hirm potentsiaalsete õpiraskuste ees, mis võivad tulla ka tema keelebarjäärist. Kooli jõudes aga mõistis Annely, et “maailmas on palju väga häid inimesi” ehk toetav klass oli valmis teda igal sammul aitama. Julge tüdrukuna leidis Annely kiirelt palju uusi tutvusi ning sellest hetkest alates hakkasid tema sõnul päevad poole kiiremini kulgema. Annely rääkis oma neljanädalase teekonna lõpus, et isegi kuu aega teises koolis jäi talle lühikeseks, sest sealsete uute tuttavatega oligi lihtsalt niivõrd lõbus! Annely mõistis, et eesti keelega suhtlustasemel hakkama saamine pole tegelikult nii keeruline, kui see alguses talle tunduda võis ja seetõttu soovitab tema ka kõigil teistel osa võtta õpilasvahetusest just oma keeleoskuste arendamise ja kindlasti uue ja toreda seltskonna leidmise eesmärgil.

Valeriia õppis kaks nädalat Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis. Eks ikka selleks, et uusi kogemusi saada ja eesti keelt praktiseerida! Valeriia vahetus oli üsnagi mugav – kool oli tema kodule lähedal ja varem on ta selles koolis esinemas käinud. Valeriia hirmudeks olid keerukad tunnid ja see, et äkki klassikaaslased ei ole abivalmid, kuid oma vahetusperioodiga ja kohanemisega uues koolis tuli ta hirmude kiuste suurepäraselt toime! Endalegi üllatuseks õppis Valeriia palju ka enda kohta – ta mõistis, et vajab uute olukordadega kohanemiseks aega, seega sai tehtud ka valik õppida uues koolis kaks nädalat, mitte üks. Vahetusperioodist jääb Valeriiale meelde ilus kontsert, mis oli tema jaoks veel veidi keerulises eesti keeles. “Teises keskkonnas on ikka väga huvitav”, olid Valeriia kokkuvõtvad sõnad ja tema julgustab teisigi minna oma hirmusid seljatama!

Alina käis hiljuti nädalaks ajaks Viljandi Jakobsoni koolis ja jäi sellest vaimustusse. Oma avalduse pani Alina teele lootes, et saab arendada oma teadmisi eesti keeles just vabas suhtluses. Temas tekitas tahtmise projektis osaleda elamine peres, kus emakeeleks on eesti keel. Alina ööbis õpilasvahetuse jooksul oma parima sõbranna juures, sest tundis nii end kõige mugavamalt. Lisaks paelus teda Viljandi linn, mida ta kuigi palju varem külastanud ei olnud. Seepärast Alinal enne vahetusse minekut hirme ei olnud, sest ta teadis, et teda oodatakse. Küll aga muretses ta veidi oma keeleoskuse pärast, kuid juba esimesel päeval mõistis ta, et saab kõigest aru ja vestlemine pole üldsegi mitte keeruline. Alina võtab enda kogemuse kokku nii: “Sain võimaluse õppida koolis, kus õpilased räägivad omavahel ainult eesti keelt väljaspool kooli kui ka tundide ajal. See oli minu jaoks väga hea praktika ja sain sellega hästi hakkama. Olen loonud uusi tuttavaid, kellega hoian kontakti. Sain aru, et olen avatud uutele tuttavatele ega muretse eriti tundmatutes kohtades. Ma sain võõramas keskkonnas väga hästi hakkama ja see üllatas mind ennastki. Minu vahetuspere oli lihtsalt ideaalne ja terve selle lühikese nädala jooksul ma aina naersin ja naeratasin!”

Veronika soovis osaleda õpilasvahetuses, et arendada enda keeleoskust. Seega esitas ta endale väljakutse ja suundus Narvast õppima Läänemaa Ühisgümnaasiumisse neljaks nädalaks. Teda huvitas õppimine eestikeelses keskkonnas ja eestikeelse õppekava erisused. Vahetuskool sai valitud just valdkondade pärast, mille õppimist kool pakub. Veronika puhul on tegemist kunsti- ja humanitaarteaduste huvilisega.

Enne vahetusse minekut arvas Veronika, et “seltskonda sobitumine võib osutuda probleemiks” ja “suhtlemine eesti keeles võib olla keeruline”. Mis aga välja tuli, oli see et just tänu hoolivatele klassikaaslastele, kes olid ise agarad juttu alustama ja vajadusel kõigega aitama, kadusid need mõtted kiiresti.

Veronika jagakski teistele, et “midagi uut lihtsalt pole tarvis karta”. Ta tunneb, et räägib nüüd palju vabamalt, sai tuttavaks eestikeelse slängiga ja sai palju häid sõpru takkapihta. Lisaks läks tal ka hästi teises koolis õppides. Tema jaoks oli neli nädalat täiesti piisav aeg, et seda kõike kogeda.

Veronika tundis, et õpilasvahetus õpetas talle palju enda kohta, ta mõistis enda hirme ja piiranguid ja see vahetus “aitas tal inimesena areneda”. Tema jaoks oli tegemist “tõeliselt elumuutva kogemusega, mida kõik peaksid saama kogeda!”

 

 

 

Aleksandra soovis osaleda õpilasvahetuses, et saada uusi kogemusi, muutuda iseseisvamaks ning õppida vene keelt. Kooli valis ta selle järgi, et see oli tema enda kooliga väga sarnane. Enne Narva kooli vahetusperioodile minekut Aleksandral väga hirme ei olnud. “Aga enamasti kartsin seda, milline pere on, kas inimesed koolis ja mujal on sõbralikud, mis siis kui ma midagi aru ei saa ja nii edasi.”

Aleksandra sõnas, et avastas õpilasvahetuse jooksul seda, et Narva on vahva linn. “Enda kohta avastasin, et ma saan väga hästi hakkama võõras keskkonnas. Samuti õppisin vene keelt.” Vahetusperioodi jooksul juhtus iga päev midagi vahvat. “Eriti naljakas oli see, kuidas inimesed arvasid, et ma oskan super hästi vene keelt rääkida. Kui ühele poisile ette jäin, hakkas ta minuga vene keeles rääkima. Mina ei saanud muidugi midagi aru. Pöörasin ringi ja ei osanud midagi öelda, sest ma ei saanud ju aru. Õnneks päästis mind minu vahetusperest Jaroslava, kes selgitas talle, et ma ei saa midagi aru. Samuti oli vinge see, kuidas õpetajad üritasid minuga eesti keelt rääkida. Nad püüdsid väga, kuid vahel ei saanud ikka midagi aru. Nad rääkisid minuga ka vene keeles ja kui vene keeles midagi minu käest küsiti ning ma aru ei saanud, vastasin lihtsalt “jah”.”

Aleksandra