Õpilaste kogemuslood

11 apr. Maakoolist Linnakooli! Hea ja meeldejääv kogemus

Tere! Minu nimi on Kirsika Kõiv ja õpin ühes pisikese Lõuna-Eesti koolis, see on Eesti kõige lõunapoolsem kool – Mõniste Kool. Tänu VeniVidiVici (VVV) programmile sain osaleda Tartu Karlova Kooli õppetöös kaks nädalat. Valisin selle kooli sellepärast, et see kool oli 600 õpilase võrra suurem kui minu enda kool ning tahtsin proovida suures klassis ja koolis olemist. Koolimaja oli ka palju suurem, õppetöö toimus kolmel korrusel, minu koolis aga ühel korrusel ja ühes klassis. Tahtsin ka vaheldust ning tutvuda uue keskkonna ja inimestega. Olin sellest koolist väga palju head kuulnud ja mõtlesin järele proovida. Ei kahetse, et selle kooli valisin.

VeniVidiVici programmis tahtsin osaleda tegelikult juba varem, kuid paaril põhjusel jäi see katki. Osalesin sellepärast, et tahtsin tutvuda uue keskkonnaga, panna ennast proovile, näha, kuidas õpitakse suures linnakoolis ning ka uute inimestega tutvuda. Soovitasin seda ka sõbrannale, kes samuti enne mind vahetuses osales, küll aga teises koolis.

Enne vahetusse minekut ei kartnud ma midagi, oli väga elevil ning ootasin pikisilmi esimest koolipäeva, et näeks oma klassi ja kõiki neid õpilasi. Alguses küll mõtlesin, et mis siis, kui mind omaks ei võeta… Tegelikult neid küsimusi oli veelgi… Peale vahetuse lõppu tõusis mul palavik ning ma ei jõudnud pikka aega oma kooli tagasi.

Mulle väga meeldis see kool, klass ja ka õpetajad. Minu vahetus oli väga hästi organiseeritud ja kõik võtsid korraga mind omaks. Klassiga käisime juba teisel päeval koos dokumentaalfilmi vaatamas. Huvijuht kutsus mind ka õpilasesinduse ööistungile, et saaksin paremini ennast nende asjadega kurssi viia ja ka rääkida oma kooli tegevustest. Tegevusi jätkus küllaga ja mulle see väga meeldis.

Soovitan kõikidele VVV programmi vahetust. See on väga meeldejääv ja positiivne kogemus, tänu sellele sain ma palju uusi tutvuseid ja kogemusi. Sain enda kohta väga palju uut infot teada. Olen õnnelik et sain osaleda selles programmis!

Kirsika Kõiv

05 apr. Teistsugust õppetööd näha ja kogeda oli väga põnev

Jäin õpilasvahetusega väga rahule. See oli tõsiselt ainulaadne kogemus, mis jääb mulle kindlasti meelde pikaks ajaks. See laiendas mu silmaringi, kuna paljud asjad, näiteks kool, õppimismeetodid, õpetajad ja teised inimesed olid Saue omadest üpris erinevad. Samuti sain julgust, teadmisi ning kogemusi ka kindlasti juurde.

Alguses oli loomulikult väike pabin sees, aga see oli ilma asjata, kuna kõik olid tõsiselt toredad ja mõistvad. Õpetajad said igati aru, et osade asjadega oleme oma koolis erineval kaugusel ning mõned õpetajad tulid isegi sellega vastu, et mõtlesid meile oma kooli järjega seoses ülesandeid välja. Ka klassikaaslased olid sõbralikud, aitasid meil uues koolis orienteeruda, suhtlesid meiega ning laenasid lahkelt oma õpikuid.

Teistsugust õppetööd näha ja kogeda oli kindlasti põnev, aga kõige huvitavam selle kogemuse juures oli siiski õpilaskodus elamine. Ühisealmus olid väga ainulaadsed inimesed, kes võtsid meid õnneks peaaegu kohe omaks, nendega sai nii palju nalja ja toredat tehtud – need asjad jäävad arvatavasti kauaks meelde. Ühiselamu kasvatajad olid ka väga toredad, selline tunne nagu oleks paar ema juurde saanud, kasvatajad ütlesid, et kui meil peaks soovi tekkima, siis nende poolest võime me üheksandas klassis kooli vahetada ning Abja Gümnaasiumisse õppima ning ühiselamusse elama tulla. Abjas hakkas meile niivõrd meeldima, et viimasel päeval polekski tahtnud koju minna. Meil on kindlasti plaanis millalgi Abja inimesi külastada, nendega koos midagi ette võtta ja nö vanu häid aegu meenutada.

Grete Dudarenko ja Janely Evartov

31 märts See oli minu elu parim kogemus

Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus osaleda õpilasvahetuses.

Esimesel päeval kooli minnes ma kartsin, aga kui olin natuke koolis olnud ja õppinud, minu hirmud kadusid. Kõik õpetajad ja klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Ma sain aru, et ma saan ja oskan kasutada eesti keelt igapäevases elus, aga veel tuleb palju õppida ning praktiseerida. Õpilasvahetus on selleks mõnus ja kasulik võimalus ning ma soovitan kõigile seda proovida!

Ma tänan eriti klassijuhatajat Kairit ja Miia Maid. Ma olen praegu natuke kurb, et õpilasvahetus lõppes. See oli minu elu parim kogemus!

Eva Kazakovskaia

31 märts Mulle meeldis minu õpilasvahetus

Olin nädal aega Võhma koolis vahetusõpilane – mulle väga meeldis!

Koolis võtsid mind vastu toredad inimesed. Mõnes tunnis oli raske, kuna mõnda teemat polnud me veel Viljandis õppinud, kuid õpetajad olid mõistvad ja õpetasid mulle vajaliku selgeks. Võhma kool oli erinevates ainetundides meist ees.

Olenemata sellest, et klasiss oli peaaegu 10 õpilast vähem kui Viljandis, oli siiski väga lõbus. Klassis olid toredad inimesed. Üleüldiselt oli Võhma koolis palju vähem õpilasi kui Viljandis, koolimaja oli vaiksem ja rahulikum.

Peamine põhjus, miks ma läksin oli sellepärast, et mu vana klassiõde käib seal klassis ja oli palju toredat rääkinud nii koolist kui ka klassist.

Margaret Neering

25 märts Elumuutev kogemus, mida ei saa sõnadesse panna

Meie oleme kaks täiesti tavalist Saaremaa neiut, Irma ja Emili, kes võtsid endale ette ühe unustamatu teekonna. Alustaksime sellest, et meie vahetus ei olnud tavaline 1 või 2 nädalane, vaid meie valisime kõige pikema perioodi ehk 4 nädalase keeleõppeprogrammi. Asusime õppima vene õppekeelga kooli.

Alustasime päeval sõitu Saaremaalt ja õhtuks olimegi Narvas. Reis oli pikk, aga see oli kindlasti seda väärt. Hommikul ärgates saime aru, et oleme sattunud just õigesse kohta. Sees oli selline soe ja kodune tunne. Esimesel päeval Narva Pähklimäe Gümnaasiumi minnes tuli meile vastu klassijuhataja, kes rääkis väga hästi eesti keeles, see tegi meele rõõmsaks, sest me teadsime, mis meid ees ootab. Matemaatikasse minnes otsisime endale istekohad ja koolipäev võis alata. Õppetöö sellestunnis oli ainult vene keeles, mis alguses natuke kohutas ära, aga ajapikku hakkas see külge ja me harjusime sellega ära.

Esimesel vahetunnil tulid kaks klassikaaslast oma toolidega meie juurde ja alustasime vestlust – meiega räägiti vene keeles ja nii kiiresti, et palusime viiskalt, et nad kordaksid ennast ja räägiksid teisel korral aeglasemini. Päeva jooksul suhtlesime veel paljude klassikaaslaste ja õpetajatega, siinkohal mainiksime, et meie klassis õppis ligikaudu 50 õpilast, meie kodukoolis on klassis ainult 12 õpilast. Alguses oli natukene raskusi aru saamisega, aga iga päevaga läks see aina paremaks ja kui mina, Irma, sain jutust aru, mis räägiti, tõlkisin selle ka Emilile ära.

Koolis oli väga tore õhkkond, õpetajad suhtusid meisse väga hästi ja mõnikord palusid isegi mõne eestikeelse väljendi juures abi. Samuti olid klassikaaslased hästi lahedad, sest kui nad tahtsid meiega rääkida, siis nad lihtsalt tulidki meie juurde ja me rääkisimegi omavahel. Koolitoit oli samuti maitsev ja vaheldusrikas nii nagu inimesed meie ümber.

Meid majutas vahetusperioodi jooksul parim perekond. Sinna kuulusid ema Natalja, kes töötas arstina Narva haiglas ja tutvustas meile seda, isa Aleksandr, kes oli politseinik, poeg Aleksandr, kes õppis 11. klassis samas koolis ja samuti oli kodus veel vanaema Anja, kes oli lihtsalt üks väga tore inimene. Nende peresse kuulus veel tütar, kes elab Saksamaal. Neil oli ka palju koduloomi – kaks koera, kass, kalad ja hamster. Koertega käisime me igal õhtul Narva promenaadil jalutamas, vaade oli väga kaunis. Sellel perekonnal oli meie jaoks alati aega, kõik nädalavahetused oli planeeritud nii, et saaksime avastada Narvat ja selle ümbrust.

Me võiksimegi kirjutama jääda oma vahetusest, sest selle lühikese aja jooksul juhtus väga palju. Kui soovite sellest täpsemalt teada saada võite alati meile kirjutada. Vahetuse jooksul oli meil võimalus esindada VeniVidiVici`t Narvas toimuval noortemessil nimega Orientiir, kus leidsime endale uusi tuttavaid ja avastasime erinevaid võimalusi, mida
oma eluga peale kooli peale hakata.

Kui teid huvitab, miks me sellise teekonna ette võtsime, siis kindlasti selle eest võib tänada ühte vahetusõpilast nimega Rustam, kes vahetult enne seda käis meie klassis vahetuses. See oli mingil määral meie inspiratsiooniks ja väikseks tõukeks. Selle eest suured tänud talle. Samuti täname VeniVidiVici liikmeid ja asutajaid, kes on sellise võimaluse üldse loonud. Järgmiseks aastaks on meil juba ankeedid täidetud.

Suured tänud! Большое спасибо!

Emili Sepp ja Irma Jäe

25 märts Viis imetoredat päeva

Olen 10. klassi õpilane Jaana väiksest maakoolist Võnnu Keskkoolist. Kuna õpin ise väikses keskkonnas, ei soovinud esimeseks kogemuseks kohe nö suurt ampsu võtta, seega soovisin, et minu kui vahetusõpilase nädal võiks kulgeda mõnes Lõuna-Eesti koolis.

Kuuldes algselt VeniVidiVici programmist noortekonverentsil, teadsin kohe, et minu huvide sekka see kindlasti ei kuulu ja arvasin, et mul ei leiduks isegi aega selle jaoks. Hetkel ei kujuta ette, mis mind nii küll mõtlema pani, sest juba kuu aega hiljem, kuulates enda targa sõbranna juttu ja uurides programmi lähemalt, sattusin ma sellest ekstaasi ning hakkasin kohe asjaga kiirelt tegutsema.

Tegelikult osutus Põlva Riigigümnaasium hoopiski minu teiseks valikuks eelistusjärjekorras, kuid järele mõeldes olen üks õnnelikemaid inimesi, et sain olla osa nii väikse aja jooksul nii armsas ja inimeste sõbralikus õppeasutuses.

Põlvasse ise sattusin juba pühapäeva õhtul, üks õhtu enne vahetusõpilaseks minemist. Kõik oli uus, isegi majutaja. Ma ei teadnud enda kodust välja astudes mitte kedagi uuest koolist ja samuti käis see ka mu majutaja kohta. Seega võin ausalt tunnistada, et närv oli too hetk suurem kui ärevustunne. Üritasin teekonnal Põlvasse jääda ülimalt positiivseks ja mitte mõelda negatiivsele. Kohale jõudes avastasin, et mu majutaja on väga tore ja lahe ning kõige lõpuks ka veel väga nooruslik, kellega tekkis koheselt hea klapp ja kellega leidus mul isegi sarnaseid omadusi olevat. Kuna elukoht asus koolile niivõrd lähedal, jäi hommikurežiim samuti samaks.

Kui tavaliselt osutub ärkamine enne kooliminekut raskeks, siis esmaspäeval olid lood hoopis teistsugused. Ootasin ja kartsin samal ajal. Põlva Riigigümnaasiumi uksest sisse astudes teadsin kohe, et kool on vägagi uus ja moodne. Seda vaadates sain aru, et olen teinud hea koolivaliku. Närvi aga tekitas segadus, kuhu klassi ma õppima asun. Teade, et kooli asub õppima vahetusõpilane, levis 10D-klassile, kuid minu andmete põhjal pidin olema hoopis 10E-s. Kartsin 10E-klassi mitte valmisoleku tõttu nende arvamust minu suhtes. Karta polnud mõtet, sest minuga samas klassis olevad õpilased osutusid väga sõbralikuks. Ma ei ole varem kohanud nii sõbralikke inimesi nagu seal. Meelde jäi ka kohe esimene tund, seal olev eesti keele õpetaja sai kohe minu lemmikuks ja see ei muutunud isegi nädala lõpuks, kuigi reaalselt sain veeta temaga koos ainult ühe tunni. Esimesel päeval harjusin ära ka teistsuguse koolisüsteemiga:

• 45 minutilise pikkusega tunnid osutusid 25 minutit pikemaks, mis oli alguses minu jaoks väga raske.
• Klassijuhatajate asemel olid mentorid.
• Peale söögivahetundi tuli kasulik aeg, mis sisaldas mentorluse tundi, loenguid, võimalust minna konsultatsiooni või tegeleda huviringidega, olenevalt muidugi päevast.
• Hindamissüsteemis oli numbrite asemel tähed (A-st kuni F-ni).
• Puhkenurgas leidus palju rohkem tegevusi võrreldes minu enda kooliga (erinevad laua- ja kaardimängud).

Mida päev edasi, seda rohkem suhtluskaaslasi mul tekkis. Näiteks üks naljakas situatsioon tekkiski kohe teisipäeval, kui käisin kasulikul ajal kaarte mängimas 12. klassi õpilastega ning avastasin, et tulemas on kehalise tund. Kuna tund ei toimunud seal, kus eelneval päeval, sattusin pisut segadusse ning hilinesin selle tõttu ka tundi. Tuleb tunnistada, et tundsin ka veidi piinlikkust.

Kolmapäeval olin saanud endale juba püsivama sõbranna, kellega veeta aega ka peale kooli. Käisime koos söömas ja käsipalli võistlusi vaatamas. Käsipall, kusjuures, oli minu jaoks samuti uus asi. Muidugi olen ma sellest varasemalt kuulnud, kuid ei uskunud, et selline spordiala võib olla nii populaarne nagu oli see Põlvas. Kolmapäev jäi samuti meelde ka selle poolest, et mu koordinaator oli nõus tutvustama mulle Põlva linna. Tänu sellele avardus mu silmapiir.

Neljapäeval, kui sain aru, et nii huvitav nädal saab üsna pea läbi, otsustasime majutajaga, et võtame midagi lahedat ette. Käisime bowling‘ut mängimas, mis oli väga tore.

Reedel oli isegi kohati nukker kooli minna, sest mõistsin, et just täna ongi käes mu viimane päev ja lausa kohutav on lahkumine nii põnevast kohast. Tunnen, et sisse sulandumine oli minu jaoks kiire ja lihtne. Uskumatu, et nii väikses linnas leidub nii palju lahedaid koolinoori. Soovisin jäädvustada positiivselt kulgevat nädalakest klassipildiga, kus figureerib ka ülevalpool istuv koolidirektor, kes on väga humoorikas ja kelle peamine sõiduvahend koolisiseselt oli tõukeratas. Pean tunnistama, et koduigatsus siiski tuli. Külas on hea, aga kodus on kõige parem!

Ma toetan kõiki, kes soovivad minna õpilasvahetusse VeniVidiVici programmi raames, sest kogemus on tõesti väga meeldejääv ja unustamatu, kuid võin öelda, et nädal aega, mida võib järeldada minu näitel, jääb väheseks. Võtke sellest kogemusest kõik, mis võtta annab nagu tegin seda mina!

Jaana Otsa

05 märts Kui oleksime loodud ühte kohta jääma, oleksid meid juured jalgade asemel

Olen seiklushimuline Valga gümnasist Helena Aavistu.

Julgustades paari õpilast vahetusõpilaseks minema, mõtlesin, et miks ka mitte ise kolmandat korda programmist osa võtta. Valisin vahetuskooliks Paide Ühisgümnaasiumi, sest kuhu mujale oleks sõbranädalal parem minna kui mitte “Eestimaa südamesse”?
Kooli lehelt leidsin, et seal on huvitavaid suunaained nagu nt Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse, Psühholoogia, Majandus ja Prantsuse keel, mis minus uudishimu tekitasid.

Valisin endale majutajaks endise vahetusõpilase. Sel hetkel ei olnud ta veel minu otsusest teadlik, seega võtsin temaga ühendust. Ta arutas seda oma tädiga ja nad olid meelsasti nõus mind kas või kuu aega majutama. Nõusolek saadud, tegin vajaliku paberimajanduse ära ja saatsin dokumendid VeniVidiVici koordinaatorile. Peagi olin ma juba asju pakkimas ja Paide poole sõitmas.

Erinevalt minu argihommikust, ei elanud minu vahetuspere linnas. Minu jaoks tähendas see pea 1h varem ärkamist kui tavaliselt. Hommikule lisandus jalutuskäik bussi peale.

Noort hommikut kaunistas ka koidukuma, mis oli iga päev omaette elamus.
Sõitsin igal hommikul bussiga kooli ja jõudsin vähemalt 20 min enne kaheksat kooli.

Kooli jõudes, selgus, et erinevusi oli veelgi.

• Tavapärase 75 minuti asemel, olid tunnid 45 minutit.
• Vahetundide ajal oli ainsaks muusikaks koolikell.
• Vabaaja veetmiseks oli koolis 2 pinksilauda ja igal koridoril pehmed toolid.
• Kohvik oli eraldi ruumis ja sealne valik ulatuslikum. Sööklas pandi iga laua peale teatud arv taldrikuid ja toitu ja kui keegi juurde soovis, läks ta kokatädi juurde.
• Tunniplaanile ei olnud märgitud klassi numbreid taha.
• Kooli peal leidus snapchatist prinditud pilte .
• Tundi alustati püsti seistes.
• Minu klassis oli 32 õpilast, mis oli ainult natuke rohkem kui mu enda koolis.

Loomulikult annab iga õpetaja oma ainet erinevalt. Nendesse detailidesse sekkudes võib neid erinevusi siin loetlema jäädagi.
Esmaspäeval enne tundide algust tehti mulle Paide Ühisgümnaasiumis kiire ekskursioon ja näidati põhilised asjad ära. Esimeseks tunniks osutus geograafia, kus läksime hoopis arvutiklassidesse ja tegelesime interaktiivse kaardiga, mis oli ka mu klassikaaslastele uus tegevus. Viiendaks tunniks oli mul matemaatika, kus õpetaja mind lahkesti vastu võttis ja selle tunniga liitus ka üks tema endine õpilane, seega ma polnudki ainuke uusik klassis.

Pärast kooli tutvusin Paide kultuurikeskuse ja noortekeskusega.

Teisipäev, mis oli ühtlasi ka vastlapäev, algas nagu koolipäev ikka, ent see oli kaugel tavalisest koolipäevast. Bioloogiatunni alguses tuli klassijuhataja mõttele, et võiksime tunni lõpus minna kilekottide peal kooli kõrval olevast mäest alla laskma. Klass läks uudist kuuldes kohe elevile ja nii me läksimegi poole tunni pealt õue kelgutama. Pärast seda oli meil söömine ja nagu vastlapäevale kohane, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Vahetunni lõpus lasti keemiaklassis muusikat, mahutasime ennast sinna klassi ära, ehkki kõigile laudu ei jätkunud. Päeva lõpus sain ära proovida ka lihtsama prantsuse keele rühma, mis oli kordamise mõttes päris hea. Prantsuse keelt andis minu tugiisik ja klassijuhataja, kellega sai nädala jooksul mõneti filosoofilistel teemadel räägitud. … Linnaekskursioon jätkus, jalutasime sõbrannaga Vallimäele ja käisime Kultuurikeskuses (Paide Teatri- ja Muusikakeskus) uudistamas Järvamaa Muusikakoolide ühiskontserti.

Kolmapäeval tähistati koolis sõbrapäeva ja selle puhul kanti koolis punakat/roosakat riietust.

Hommikul jagati garderoobide juures numbreid, mille põhjal pidi igaüks omale sama numbriga sõbra otsima. Leidsin enda õnneks oma sõbra juba enne tundide algust 7.klassi garderoobi juurest.

Koolipäev algas füüsika tundidega, kus õpetaja rääkis särasilmil füüsikast ja näitas mõlema tunni lõppedes ka praktilist poolt.

Saades teada, et vene keel jääb ära, läksime kahe klassiõega raamatukokku. Arutasime seal reisimist ja saime lähemalt tuttavaks. Ehhki olin ainult paar päeva olnud siin koolis, soovisid mõned klassiõed mulle väga armsalt head sõbrapäeva. Vahetundide ajal oli koolis fotonurk, kus nii mõnegi klassiõega pilti tegin (sh klassijuhatajaga). Pärast kooli läksin Paide Noortekeskusesse, kus sain fotograafina toimetada. Seal meisterdati martsipanist südameid ja roose, tehti limbot, tantsiti. Tegin mõnele noorele näomaalingud, vestlesin põnevatel teemadel ja toimus palju muud huvitavat.

Neljapäev algas väga koomiliselt, nimelt kukkusid kaks minu tuttavat lumehange. Ega minagi sel päeval kukkumata jäänud. Kehalise tunnis oli meil suusatamine, kus suutsin suusad risti sõita ja ümber kukkuda. Ehkki kodunduse tunnid jäid ära, ei jäänud selle toidupoolne osa ära. Nosisime klassiõega pähkleid ja noortekas jätkus päev võileivatordi valmistamisega.

Reedet alustasin kõrgema taseme prantsuse keelega. Tunni alguses pakkus õpetaja võimalust tunni ajal teed juua, millest ma loomulikult loobuda ei saanud. Tunni põhiteemaks oli siiski Dumas Musketäride raamatu tõlkimine, mis oli päris huvitav. Nädala viimaseks tunniks oli inglise keel, mille lõppedes pidin klassiga ja klassijuhatajaga hüvasti jätma.

Öeldakse, et time flies when you’re having fun, sarnaselt sellele lendas ka minu vahetusnädal.

Vahetusperega veetsime lõbusaid õhtupoolikuid, vaatasime filme, arutlesime rahvusvahelistel teemadel, tegime kohupiima vastlakukleid, õppisime viipekeelt ja muud põnevat.

Võite ju mõelda, et väike Eesti, need koolid ei saa siin nii erinevad ka olla, kuid eksite. Igas koolis on erinevad inimesed, erinevad kombed. Teil on suurepärane võimalus oma silmaringi laiendada ja kogemustepagasit suurendada. Õppides Paide Ühisgümnaasiumis sain teada, et sellel kogemusel on ka ajaline piirang. Nimelt see kool, kus just vahetusõpilaseks käisin lammutatakse kahjuks peagi maha. Selle kooli õpilastele paneks südamele, et võtke viimast sellest ajas, kuniks teil on see võimalus, looge veel palju mälestusi ja tugevndage sõprussuhteid!

Helena Aavistu

 

23 veebr. Palju küsimusi iseendale enne õpilasvahetust

Kell on 6.30, kui äratuskella tüütu helin mind mu magusast unest äratab. Avan vaevaliselt silmad ja lükkan äratuse kinni. On esmaspäeva hommik. Ronin vastumeelselt voodist välja ja tunnen, kuidas mu paljad varbad külma põrandaga kokku puutuvad. Põranda jäisus äratab mind üles ning nüüd jõuab mulle kohale, et juba veidi rohkem tunni aja pärast sisenen ma uude kooli. Mind on ees ootamas kaks nädalat võõras koolis. Mind tabab ärevus. Valin endale selga kõige ilusamad riided, mis mu kapis leiduvad ja sätin enda juuksed tavapärasest korralikumalt. Hommikust süües ei suuda ma ema jutule keskenduda, mu mõtted on mujal. Mis saab, kui ma uues klassis kellegagi suhtlema ei hakka? Kas ma meeldin neile? Kas nad võtavad mu hästi vastu? Kas ma peaksin minema ise kohe kellegagi rääkima või algul veidi ootama? Need ja veel paljud küsimused, mis kaasnevad õpilasvahetuse või uude kooli minemisega, keerlevad mul peas. Ma ei pane tähelegi, kuidas kell lendab ning juba peangi ma oma sammud bussipeatuse poole seadma.

Longin vaikselt peatuse poole. Need kaks kilomeetrit oleks just kui mu elu pikimad. Väljas on pime ja meeletult külm ning just täna olen ma suutnud oma kõrvaklapid koju unustada. Mu mõtted rändavad jällegi kõige ees ootava peale ning nüüd tabab mind tõsine hirm. Hetkeks mõtlen otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna ning hiljem öelda, et jäin haigeks, kuid sean siiski oma sammud vapralt edasi.

Veidi aja pärast olen juba bussi peal ning loen peatusi, mis veel jäänud on ning siis tulebki minu peatus. Astun bussist maha, nüüd pole mul enam tagasiteed. Järgnen teistele õpilastele, kes ka ilmselt samase kooli suunduvad. Mu süda lööb kiiremini, kui kunagi varem kui ma lõpuks koolimaja uksest sisse astun. All garderoobis võtab mind vastu lahke valvuritädi, kes rõõmuga mind õige klassi nagide juurde juhatab.

Olen saanud just oma jope nagisse panna, kui kuulen kellegi häält minu nime lausuvat. Pööran oma pea hääle suunas ning minu ees seisab lühiksest kasvu ja rõõmsa näoga tüdruk. Veidi tutvudes saan teada, et tema on minu klassipoolne mentor. Koos seame sammud algava tunni suunas. Nüüd on juba kuidagi palju julgem. Klassi jõudes mu julgus kaob, tunnen end kummaliselt, keegi justkui ei märkaks mind. Istun vaikides oma kohal ja lihtsalt jälgin klassis toimuvat.

Esimene tund möödub mul klassikaaslasi uudistades ja minu mentor üritab mulle nimepidi teisi tutvustada, kuid enamik nimesid läheb mul kohe meelest.

Vahetunnis on kummaline olla. Ma ei taha telefonis olla, sest kardan jätta muljet nagu ma ei tahaks teistega suhelda, aga samas pole mul hetkel midagi teha. Kõigil tundub miskit põnevat käsil olevat ja nii ma siis lihtsalt istugi ning jälgin teisi. Hetkeks jõuan juba mõelda, et äkki see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, ehk peaksin ma oma vahetuse varem lõpetama. Hetkel lohutan ma ennast mõttega, et see kõik alles algus ja ehk ajaga läheb paremaks.

Ja tõsi nii see ongi. Peale kolmandat tundi tuleb mu juurde üks tüdruk. Ta naeratab mulle ja tutvustab ennast, ta tundub tore. Ühtlasi on ta teine inimene, kellega ma siiani oma klassist rääkinud olen. Kuid koolipäeva lõpuks olen ma juba paljudega tutvunud ja veidike rääkinud. Kummaline on aga see, et ükski õpetaja pole palunud mul ennast tutvustada. Ega ma sinna klassi ette endast rääkima väga just minna ei taha, aga ehk aitaks see mul veidi klassiga rohkem sõbraks saada. Kuid mida päevad edasi, seda rohkem hakkan ma klassiga suhtlema ning nüüd on lausa kurb mõelda, et varsti pean ma siit lahkuma. Hea meelega jääks ma kauemaks. Kuid peagi saab minu kahenädalane seiklus läbi ning nii kurb kui see ka poleks, pean ma lahkuma, iga hea asi saab kord otsa. Aga alati on ju võimalus uuesti külla tulla, mida ma tõenäoliselt kevadel ka teen.

Helis Ilumäe

22 veebr. Sain uue klassiga väga lähedaseks

Mina, Katarina Põldur käisin vahetusõpilaseks Olustvere Põhikoolis. Olen igati rahul, klass võttis mind kohe omaks ja abistas. Mul oli ilmselt ka veidi kergem, kuna mu kaks väga head sõpra käisid selles klassis ja nii oli mul ka kergem sulanduda.
Minu nädal langes kokku vastlapäeva ja sõbrapäevaga. Vastlapäeval toimus teatevõistlus pargis, kus pidime teatud maa jooksma, siis läbima teatud maa puusuuskadel ja seejärel viskama täpsust. Sõbrapäev möödus samuti väga lõbusalt. Õhtul toimus sõbrapäeva disko, mis oli koos Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilastega.
Olustvere kooli õpetajad meeldisid mulle väga. Kõik olid sõbralikud ja leebemad kui minu kodukoolis. Ikka uuriti, et kuidas on minu koolis hindamine ja kus maal meie praegu oleme.
Sain klassiga väga väga lähedaseks ja lubati mind kutsuda ka klassiõhtutele. Samuti küsiti, kas tulen veel vahetusõpilaseks ja vastasin neile kohe et loomulikuly. Sain endale ka sõpru nii seitsmendast kui ka üheksandast klassist. Pisemas koolis on õpilased kokku hoidvamad, kõik teavad kõiki ja suheldakse üksteisega. Suuremas koolis ei teata isegi oma paralleelikaid.
Huvitav kogemus oli ka see, et söökla ei asunud koolis, vaid veidi eemal. Tore oli jalutada värskes õhus. Mulle isiklikult meeldis ka see et Olustvere koolis sai süüa peale kolmandat tundi aga minu koolis alles peale viiendat tundi.
Sain olla ka ühe päeva korrapidaja, see kogemus oli tore. Pidin tahvlit puhastamaja võtme tooma ja viima õpetajatetuppa. Oli väga vahva kogeda seda, kuna minu koolis pole sellist asja ültse, klassiuksed on vahetundides lahti ja õpetaja puhastab tahvlit.
Olen oma vahetusega väga rahul. Loodan, et mul tekkib võimalus veel minna Olustvere kooli vahetusõpilaseks.

Katarina Põldur

19 veebr. See oli väga positiivne ja äge kogemus!

Olen 13-aastane Viljandi Kesklinna Kooli 7.klassi õpilane ning õppisin vahetusõpilasena 15.-19.jaanuarini Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Valisin selle kooli, kuna mu poolõde on lõpetanud seal põhikooli ning õpin ise ka saksa keelt. Samuti oli soov minna kooli, mis oleks Tallinna kesklinnale ligidal ning seetõttu valisingi KSG-i.

Sõitsin pühapäeva pärastlõunal perega Viimsisse, kus elavad head sõbrad, kelle juures ma vahetusperioodil elasin. Õhtul sõitis ülejäänud pere Viljandisse tagasi ning mina jäin sinna. Esmaspäeva hommikul kooli minnes oli väike närv sees, kuidas mind vastu võetakse, kuid kõik sujus suurepäraselt. Klassikaaslased olid toredad ning sõbralikud, sain omale nendeks päevadeks tugiõpilase, kes oli vajadusel abiks ning näitas klassiruumide asukohad kätte. 5 päeva möödusid märkamatult kiiresti ning reedeks olin kindel, et tahaksin sinna pikemaks jääda.
Õppetöö osas oli minu kodukool üsna palju eespool ning seetõttu pidin ka matemaatika kontrolltöö kaasa tegema. Õpetajad olid üsna toredad, kuid üksteisest väga erinevad. Võrreldes minu kodukooliga oli paar erinevust ka: näiteks polnud koolikella, sellega seoses olid ka õpilased tunni algusaja suhtes vabamad, polnud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmi ning neil on loovtöö 7.klassis, kuid meil 8.klassis.

Vahetusperega tegime iga päev midagi põnevat: korraldasime filmiõhtuid, külastasime Viimsi spad ning KUMU kunstimuuseumi. Sain iga päev jalutada lumises Tallinna vanalinnas, kuna vahetuspere vanemad töötavad seal.
Reedel ütlesid paljud klassikaaslased, et ma jääksingi nende klassi ning ma olin nendega üsna nõus. Kui klassijuhataja küsis, kes tahaks Viljandisse sama programmiga mulle külla tulla, tõstis üle poole klassi käed. Jään kindlasti nendega edaspidi suhtlema ning ehk lähen sinna kunagi tagasi.

Kokkuvõttes oli see väga positiivne ja äge kogemus ning soovitan seda kõigile!

Elsbet Helena Tiitus