Õpilaste kogemuslood

19 veebr. Klassiõega koos õpilasvahetusse

Anna Šaškina ja Saina Mamedova on kaks julget Sillamäe Eesti Põhikooli tüdrukut, kes otsustasid koos osaleda Eesti-siseses õpilasvahetuseks, sihtkooliks valiti Toila Gümnaasium.

Anna Šaškina muljed. Proovin teile seletada, kuidas möödus minu vahetusnädal. Arvasime klassiõega, et kõik õpilased tulevad kohe meie juurde ja hakkavad suhtlema, aga tegelikult see päris nii ei olnud, ehk ka seetõttu, et ma ise ei julgenud nendega kohe suhtlema hakata. Esimesel päeval esimene tund oli inglise keel ja ma saan öelda, et inglise keele tase on Toilas palju parem kui minu koolis. Teisipäeval hakkasime õpetajatega rohkem suhtlema ning kesknädalal hakkasime kõigiga vaikselt suhtlema. Mu lemmikpäevaks kujunes neljapäeval, mil juba kogu klassiga suhtlesime ja käisime kõik koos uisutamas. See oli nii lahe! Tahan öelda, et 9.klass Toilas on tegelikult väga tore ja sõbralik. Arvan, et järgmisel aastal lähen nende klassi õppima! Kui tuua välja mõned erinevused Sillamäe Eesti Põhikooli ja Toila Gümnaasiumi vahel, siis

Saina Mamedova muljed. Tahtsin õpilasvahetusse minna juba eelmisel aastal, aga ei julgenud. Sellel aastal läksin Toila Gümnaasiumisse. Valisin selle kooli, sest kavatsen pärast 9. klassi lõpetamist seal edasi õppida. Vahetusperioodil elasin oma kodus.

Toila kool on päris suur, see koosneb kahest hoonest, üks on uus ja teine vana (ehitatud 19.saj), ma veel ei ole varem käinud niisuguses koolis. Kõik õpetajad, kellega tuttavaks sain, meeldisid mulle väga, igal õpetajal on oma meetod, kuidas õpetada. Aga suureks üllatuseks oli mulle see, et minu klassikaaslased peaaegu üldse ei rääkinud tundide ajal, isegi kui õpetajad küsisid midagi või palusid vastata küsimusele, siis kõik vaikisid, aga meie koolis õpilased, vastupidi, kogu aeg räägivad ja tahavad ise vastata. Minu klassikaaslased olid väga tagasihoidlikud ja vaiksed. Alguses ei julgenud nad minuga tutvuda ja esimestel päevadel kahjuks ma ei suhelnud nendega, alles nädala lõpus me hakkasime natuke rohkem suhtlema. Ja mina sain aru, et nad on sõbralikud ja väga toredad, aga nendel on vaja natukene rohkem aega selleks, et nad harjuksid oma uue klassikaaslasega.
Toila koolis on palju sõbralikke õpilasi, kõige seltskondlikumad on 7. ja 12. klass. Meil oli üks vaba tund, siis ma ei teadnud, mida teha ja otsustasin, et lähen eesti keele õpetaja juurde, ta on ka meie koolis eesti keele õpetaja. Tal oli sel ajal tund 12. klassiga ja seal ma tutvusin nendega, see klass on väga sõbralik. Nad rääkisid palju põnevat Toila kooli kohta ja andsid soovitusi, kuidas gümnaasiumis hakkama saada. See klass on väga tore, kahju, et nad õpivad selles koolis viimast aastat. Veel mulle väga meeldis, et kehalise kasvatuse tunni ajal me uisutasime. Meie koolis pole liuvälja ja see oli minu jaoks midagi uut.

Toila koolis mulle meeldis väga ja ma arvan, et järgmisel aastal lähen sinna õppima, aga minu kool meeldib mulle rohkem ja ta pole minu kodust nii kaugel. Ma naudin neid viimaseid kuid, kui ma õpin veel oma koolis.

Soovitan selles programmis kõikidel osaleda! See on väga põnev, sa leiad endale uusi sõpru, näed, kuidas õpetatakse teistes koolides ja hakkad rohkem austuma oma kooli. Arvan, et järgmisel aastal sõidan vahetusõpilaseks kuskile kaugemale.

 

13 veebr. Kodust kaugele Tallinnasse

Õpin Tori Põhikooli 9.klassis. Vahetusõpilaseks läksin nädalaks Jüri Gümnaasiumisse. Valisin selle kooli, sest kunagi pidin kolima Jürisse ning oleksin läinud sinna kooli õppima.

Kuna olen juba väga kaua tahtnud õpilasvahetusse minna, siis otsustasin selle ka lõpuks ära proovida. Enne vahetusse minekut oli väike närv sees ja seda mitmel põhjusel. Olin päev enne vahetuse algust haige olnud ning ma ei teadnud sealt koolist kedagi. Vahetusperre oli ka veidi hirmus minna, sest võõraste inimestega on natuke ebamugav olla ja kui peab veel nendega koos elama…mõtlesin, millesse ma end küll seganud olen. Tegelikkuses polnud õnneks midagi hullu. Sain perega kohe hästi läbi, rääkisime palju ja avastasime et meil on palju ühiseid huve.

Kool oli väga suur ja ilus. Õpetajad olid toredad ja rääkisid minuga palju. Klassikaaslased olid väga igati sõbralikud ja abivalmid. Vahetusperes tundsin end nagu kodus. Tegime iga päev midagi huvitavat. Esmaspäeval käisin peretütrega näiteringis, mis oli väga lõbus, teisipäeval ja neljapäeval oli meil filmiõhtu. Kolmapäeval käisime teatris vaatamas „Rahauputust“, mis oli väga naljakas. Reedel sõitsime Viimsisse koolitantsule ning laupäeval enne bussile minekut käisime Tallinnas shoppamas.

Mind üllatas see, et 2 minutit enne tunni algust helises kell, mis andis märku, et nüüd on aeg tundi minna. Koolis olid ka liftid. Vahetusperes oli väga tore olla ning ma jään neid väga igatsema.

Kindlasti soovitan selles programmis osalemist ka teistele, sest see oli tohutult äge kogemus. Sain uusi sõpru, väga huvitava kogemuse osaliseks ning ka palju positiivseid emotsioone. See võib küll alguses veidi hirmutav tunduda aga, kui juba kohal olla, on kõik väga lahe.

Anette Siinvert

13 veebr. Meie väikses Eestis ei ole kahte ühesugust kooli.

Olen seiklushimuline õpilane Helena Aavistu Valgast. Vahetusõpilaseks minemine tundus mulle alati põnev teema olevat. Seega võtsin asja käsile ja võtsin ühendust VeniVidiVici meeskonnaga.

 

Minu kooliks on Valga Gümnaasium. Vahetuskooliks valisin Viljandi Gümnaasiumi, sest Viljandi on mulle alati südamelähedane linn olnud ja ma tunnen end seal nagu kodus. Kaalusin isegi Viljandi Gümnaasiumisse õppima minna, kuid otsustasin siiski kodukoha kooli kasuks. Sellest olenemata käin ma üsna tihti vaheaegadel Viljandis ja mõtlesin, et miks ka mitte siis Viljandi Gümnaasiumi õpilastega nädalake koos aega veeta.

 

Rääkisin sellest mõttest ka oma tädi perele, kes mu lootuste kohaselt olidki nõus mind vahetusajal majutama. Sain veeta kvaliteetaega enda tädi pere ja täditütre lastega. Mängisime lastega koos erinevaid lauamänge ja meisterdasime. Sellel ajal oli ka juba lumi maas ja sain koos nendega ka lumes mängida. Kui tavaliselt ma halloween´i ei tähista, siis nüüd proovisin esmakordselt ära ka kõrvitsale hirmutava pildi lõikamise.

 

Kuigi minu puhul toimus vahetusse minemine protsess umbes 2 nädalat, siis jõudis see mulle kohale alles paar päeva enne vahetusse astumist, et ma tõesti teen seda.

Wow. Seiklus, mis oli algselt kõigest mõte saab nüüd alguse.

Mõned tunnid enne esimest tundi tekkis väike hirm teadmatuse ees, kuid olin samas väga elevil ja see ületas kõik hirmud.

 

Olin Viljandi uues koolimajas vaid ühe korra käinud- sisseastumiseksamil. Seega enamus nägusid tuli juba sisseastumiseksamilt tuttavad ette. Kõik klassikaaslased, kellega tutvuda jõudsin, olid väga sõbralikud ja viimne kui üks neist omapärane. Iseloomudelt leidus tagasihoidlikke, jutukaid, rõõmsaid ja julgeid inimesi. Eksperimenteeriti erinevate välimustega. Näiteks üks tüdruk kandis valgeid läätsi, teine aga rokkis oma lühikesi punaseid juukseid.

 

Ainult nädala jooksul sain ma selle klassiga koos teha mitut rühmatööd, kuulata mitut loengut, osaleda matemaatikanädalal, näha keemias kahte katset, korrata üle enda koolis läbitud matetrjale, saada tuttavaks toredate kümnenda majandusuuna õpilaste ja mõningate aineõpetajatega, süüa väga head toitu ja palju veel. Imestan isegi, et ainult üks nädal mahutas nii palju põnevaid asju.

 

Võrreldes Valga kooliga oli Viljandi gümnaasium palju värvikirevam ja disainirohkem. Lisaks on seal rohkem ruumi istuda ja suhelda. Kui meie koolil on söökla, raamatukogu ja arvutiklass kõik eraldi ruumides, siis Viljandis olid need avatud ja läbikäidavad kõigile. Seal oli ka mõne tavalise klassi asemel auditoorium, kus oli palju mugavam õppida. Selle ühe nädala jooksul, mil ma vahetuses olin, kasutasime pidevalt erinevaid tehnoloogiavõimalusi, mis on minu kooli jaoks veel natuke võõras teema. Samuti oli ka tore teha rühmatöid, mis minu koolis ei ole just väga igapäevased. Valga Gümnaasiumis võiks olla samuti noortele rohkem ajaveetmiskohti ja kunstipärasust.

 

Olin vahetuses ühe nädala, kuid oleksin meeleldi olnud veel paar nädalat. Kahjuks pidin vahetuse lõpus langetama raske otsuse, kas jääda oma kooli õppeainetes kaugele maha või nautida edasi oma Viljandi seiklust. “Igal pool hea, kodus kõige parem,” seega otsustasin koju minna ja oma õpingud järje peale saada.

 

See kogemus jäi mulle natuke liiga lühikeseks ja seetõttu plaanin VeniVidiVici raames uuesti õpilasvahetusse minna. Soovitan soojalt ka kõigil teistel õpilastel õpilasvahetus ära proovida! Meie väikses Eestis ei ole kahte ühesugust kooli. Seega ükskõik, milline kool valida, saaksite igas koolis midagi uut näha või kogeda! See on suurepärane võimalus puhata enda igapäeva rutiinist ja astuda mugavustsoonist välja.

 

Helena Aavistu

09 veebr. VeniVidiVici koordinaatori Maite Maido vahetus Tallinna Inglise Kolledžisse

Oleme oma blogisse jooksvalt lisanud vahetusõpilaste muljeid. Nüüd on olukord aga selline, et vahetuses on meie enda armas Maite, kes otsustas Valtu Põhikoolist vahetusse minna Tallinna Inglise Kolledžisse, kuhu ta ilmselt pärast põhikooli lõpetamist õppima sooviks minna.

Tavapärasest erilisemaks muudab Maite loo see, et tema mõtteid ja kogemusi seoses vahetusega ei pea me lugema, vaid saame hoopis videost vaadata.

Järgnev video räägib Maite emotsioonidest seoses vahetusega, miks ta üldse vahetusse läks ja miks ta soovitab teistel noortel vahetusse minna. Tahame Maitet siira video eest tänada ning loota, et viimased vahetuspäevad mööduvad Sul veelgi toredamalt!

03 veebr. Infopäev koos vahvate Saaremaa õpilastega!

VeniVidiVici Õpilasvahetus pakub igakuiselt koolidele võimalusi kutsuda meie programmi esindajaid enda kooli infotundi tegema. Kuivõrd tegu oleks üsna suure ettevõtmisega, pakume infopäeva võimalust ühe kandi koolidele samal päeval. Nii saimegi kirja kolmelt Saaremaa koolilt – Tornimäe Põhikool, Leisi Keskkool, Kuressaare Gümnaasium – kes kutsusid VeniVidiVici meeskonnaliikmeid Eesti-sisese õpilasvahetuse kohta rääkima.

Infotunni planeerimine nõudis veidi suuremat eeltööd, kuna lisaks mandrile liiklemisele tuli arvestada ka praamiliiklusega saare ning mandri vahel. Seetõttu tegimegi õhtu enne vahepeatuse Pärnus, et 24.01 hommikul puhanuna praamiga Saaremaale sõita ja koolidele positiivseid emotsioone jagada.

Päeva alustasime armsa Tornimäe PK kooliperega. Pildil VeniVidiVici esindaja Gerle (vasakul) ning vahetusõpilane Brita (paremal).

Juhuse tahtel algas meie infopäev Tornimäe Põhikoolist, mis oli ühtlasi külastatavatest koolidest ka kõige väiksem, kuid kindlasti väga hubane ja armas. Edasi liikusime juba natuke suuremasse Leisi Keskkooli, mis oli meie infotundide läbiviijate jaoks kindlasti kõige moodsam ja parimate võimalustega koolimaja. Viimasena võtsime ette Kuressaare Gümnaasium, mis oli selle päeva suurim kool – kohe harjumatu oli väiksematest maakoolidest suurde linnakooli minna.

Koolipered olid kõik väga toredad ning võtsid meid lahkelt vastu. Tornimäe Põhikoolist saime kaasa armsad meened, Leisi Keskkoolis tehti meile suur ringkäik. Kuressaare Gümnaasiumis pikemalt ringi vaadata kahjuks ei saanud, kuna ajaliselt oli üsna kiire. Sellegipoolest oli tore näha, et olenemata sellest, kui palju aega ühes koolis veeta saime, oli igas kooliperes huvilisi, kes esitasid meile küsimusi ja pärast infotundi ka lisainformatsiooni tulid küsima.

 

Vasakul on pilt Leisi Keskkooli õpilaste loodusfotodest, millest pandi kokku suur kalender. Parempoolne pilt kujutab sisebasseini, mida õpilastel võimalus kasutada koos mullivanni ning saunaga.

Selleks, et infotund ei oleks igav teooria, võtsime endaga kaasa ka reaalselt vahetuses käinud Saaremaa õpilase Brita, kes rääkis kõigile enda vahetuskogemusest Tartu Aleksander Puškini Koolis – lisaks sellele, et kool asub niivõrd kaugel tema kodukohast, on tegemist vene õppekeelega kooliga. Brita lood tegid kõigil tuju heaks ja ajasid mitmel korral kõiki naerma – suur aitäh Sulle, Brita, et meie infotunni enda lugudega niivõrd põnevaks muutsid!

 

Brita jagamas enda vahetuskogemusi Kuressaare Gümnaasiumi õpilastega.

Soovime tänada kõiki kolme koolipere selle eest, et meid külla kutsusite. Loodame, et ka teised koolipered soovivad meid endale külla kutsuma – oleme kutsetele avatud. Kõigil huvilistel palume kirjutada aadressile vvvopilasvahetus@gmail.com, et saaksime üheskoos sobiva aja kokku leppida.

Ilusat koolinädala jätku!

Gerle Trifanov

30 jaan. Kui soovid end proovile panna, vali VeniVidiVici Õpilasvahetus

Mina olen Marin ja õpin Pärnu Mai Kooli 8. Klassis. Minu õpilasvahetus möödus toredas Suure-Jaani Koolis Viljandimaal.

Programmis ajendas mind osalema huvi näha teisi koole ja tahe saada kogemusi ning enesekindlust. Enne vahetust tundsin ma nii hirmu kui ka rõõmu. Ootusi ma endale ei seadnud, mõtlesin, et tuleb, mis tuleb, hakkama pean saama. Muidugi kartsin, et inimesed ei võta mind vastu, eriti kaasõpilased. Õnneks oli minu vahetusklassis ees sõber, kes süstis minusse julgust olla mina ise ning ka klassikaaslased olid igati toredad ja toetavad.

Suure-Jaani Kool meeldis mulle väga, eriti just see, et seal on panustatud iseseisvusele ja grupitööle. Ka õpetajad meeldisid mulle, nad aitasid mul sisse sulanduda ja andsid julgust (tervitan vene keele ja geograafia õpetajat).

Vahetusperega mul vedas, sain elada oma vanaisa ja vanaema juures. Kes siis ei armastaks vanaema poputamist.

Õpilasvahetusest võtan kaasa palju uusi ideid, suurel hulgal enesekindlust ja uusi vahvaid sõpru. Soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust IGAÜHELE. Garanteerin teile megalaheda kogemuse ja mälestusi eluks ajaks. Kui soovid end proovile panna, siis vali just VeniVidiVici.

Marin Vilk

19 jaan. Loovtöö teemal “Nädal teises koolis”

Õpin Viimsi Keskkoolis ja VeniVidiVici programmi raames läksin Otepää Gümnaasiumisse, sest teen koos sõbrannaga loovtööd teemal “Nädal teises koolis”. Otsustava tõuke Otepää Gümnaasiumi suhtes andis kindlasti see, et VeniVidiVici loojad õppisid ka ise kunagi Otepääl(hea lisa teema, millest loovtöös rääkida)
Ootusärevus oli Otepääle minnes suur. Kõige enam kartsin, et uued klassikaaslased ei võta hästi vastu ning, et seetõttu tuleb raske ja pingeline nädal. Minu õnneks võtsid kõik mind rõõmsalt ja positiivselt vastu.
Klassikaaslased olid kõik imetoredad. Jään neid kõiki väga igatsema.
Väga hästi sain ka läbi paralleelklassi inimestega ning ka mõne noorema/vanema õpilasega, kellega kindlalt jätkuvalt ühendust hoian.
Kool oli võrreldes Viimsiga väga omamoodi. Inimesed naeratasid rohkem vastu ning tundusid üleüldiselt palju positiivsemad, kui omas koolis.
Elasin selle ühe nädala õpilaskodus, mis oli ka omamoodi seiklus.
Kindlasti soovitan ka oma sõpradel minna õpilasvahetusse, sest see on hea võimalus leida palju uusi sõpru ning muidugi on see ka meeliköitev kogemus.

Sandra Saluste

12 jaan. Sukeldumine tundmatusse

Mina olen Stella ja õpin Kiviõli I Keskkooli 9. klassis. Mul avanes võimalus veeta nädal aega vahetusõpilasena Tallinna 32. Keskkoolis. Kooli valides oli mul kaks tingimust: soovisin kooli, mis asuks Tallinnas – et saada osa suurlinnaelust – ja kus oleks palju õpilasi. Kõigepealt soovisin minna Tallinna Ühisgümnaasiumisse, kuid kui selgus, et see variant pole võimalik, siis järgmiseks valikuks osutuski Tallinna 32. Keskkool, kus on kolm korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Arvan, et just nii pidigi minema – pidin just seda kooli tundma õppima ja just sealsete inimestega kohtuma.

 

Õpilasvahetuse programmis olen tahtnud juba ammu osaleda, kuid olen seda miskipärast kogu aeg edasi lükanud, oodates paremat ja rahulikumat aega. Lõpuks mõistsin, et pole olemas seda “õiget hetke” ning täitsin ankeedi ära. Tundsin, et just nüüd on aeg midagi uut kogeda ja oma argipäevadesse vaheldust tuua.

 

Kuu aega enne vahetusnädalat ei tundnud ma mingit hirmu, pigem olin positiivselt meelestatud ja hoidusin üle mõtlemast. Ootusärevus ja igasugustele tühistele asjadele mõtlemine tekkis alles paar päeva enne algust. Olin sisenemas ju täiesti teistsugusesse keskkonda: uus kool ja võõrad inimesed, kes olid lahkelt nõus mind enda juures majutama. Läksin sellele kõigele siiski rõõmsalt vastu.

 

Kuivõrd kauaoodatud vahetusnädal toimus vahetult enne jõuluvaheaega, läksin uude keskkonda mõnusas jõulumeeleolus. Mulle oli määratud ka tugiisik, kes mind klassidesse juhatas ja kõigiti abistas. Klassikaaslased olid esiti pisut kinnised, kuid mida päev edasi, seda avatumaks nad muutusid. Nad on kõik väga-väga ägedad noored! Arvan, et nad vajasid lihtsalt veidi aega, et uue inimesega harjuda. Õpetajad tundusid toredad ja abivalmid. Kuna õpilasi on palju, siis võrreldes minu kooliga ei jagu õpetajatel kõigi jaoks piisavalt tähelepanu. Samas, siis peabki õpilane rohkem pingutama ja oma õppimise eest ise vastutama.

 

Mind üllatas, et selles koolis on olemas lift. Muidugi ainult õpetajatele ja neile, kellel on liikumisraskused. Samuti on koolis üks loodushäältega koridor, mis pidavat aitama rahuneda ja lõõgastuda. See idee mulle täitsa meeldis. Panin ka tähele, et kõige rohkem lävitakse koolis oma klassikaaslastega. See on ka mõistetav, sest selles koolis on väga palju õpilasi ja kõiki ei saagi tunda. Iga päev võib kooli peal uusi nägusid näha.

 

Selle nädala jooksul sain osa ka rahvatantsu trennist ja lastekoori proovist, kus õpetajaks oli üks väga entusiastlik ja sooja südamega naine.

 

Minu vahetusnädal sattus ühtlasi olema Tallinna 32. Keskkooli 45. sünnipäevale pühendatud juubelinädal. Seepärast oli nädal tavapärasest pidulikum ja erilisem. Mulle jääb meelde minu esimese koolipäeva hommik, kui esimese tunni alguses kuulutas direktori hääl kõlaritest, et kõik on palutud koridoridesse koolilaulu laulma. Olin rõõmsalt üllatunud, sest minu kodukoolis koolilaulu pole. Järgmisel hetkel suundusidki kõik õpilased koridori ja laulsid oma kooli auks. Direktor käis mööda koolimaja ja vaatas uhkusega oma õpilasi. Koolilaul on tõesti midagi, mille pärast ma selle kooli õpilasi kadestan.

 

Juubelinädala raames toimus reede õhtul Salme Kultuurikeskuses suur juubelikontsert. Olin nädala alguses selle peaproovi juba näinud ja teadsin, et see tuleb midagi erakordset. Suures koolis on palju andekaid noori ja kui kõik need anded ja etteasted ühte kontserdisse panna, siis tulemus on imeline. Aitäh selle puudutava kontserdi eest!

 

Minu vahetuspere oli lihtsalt fantastiline. Sinna kuulusid kaks õde, kellest üks käib samuti 32. Keskkoolis, ning väike koer Fiona, kellesse lihtsalt ei saa mitte kiinduda. Juba esimesel päeval avastasin, et minu vahetuspere juures on ka klaver. Õpin muusikakoolis klaverit ja sain seega ka vahetusperioodi jooksul harjutada. Ühel õhtul ma lihtsalt mängisin oma lugusid ja vahetuspere kuulas. See oli väga rahulik ja eriline muusikat täis õhtupoolik. Vahetusperega jõudsime tegelikult igasuguseid asju koos ette võtta. Nautisime vanalinna jõuluturgu ja sealset atmosfääri. Samuti sai käidud vanalinna uisuplatsil ja oma oskused uisutamises proovile pandud. Ühel õhtul osalesime noorema õega Mustamäe noorte tunnustusüritusel ning elasime oma tuttavatele kaasa.

 

Kui koolinädal läbi sai, kutsusid õed mind nädalavahetuseks külla oma vanematekoju Taeblasse. Olin nõus, sest ei tahtnud vahetusperest veel lahkuda ja nädalavahetus tõotas tulla ilus lõpp minu vahetusnädalale. Sain muuhulgas abiks olla veiste “sorteerimisel”, mis kujutas endast vasikate eraldamist emadest, et lehmad saaksid kosuda uute vasikate poegimiseks ja kasvamiseks. Selleks tuli nad jagada kahte erinevasse koplisse. Minu ülesandeks oli valvata, et veised üle aia ei hüppaks ja koos püsiksid. See oli väga lahe kogemus ja näitab, et vahetusõpilase elu võib olla väga mitmekülgne. Kuna Haapsalu asub Taeblale väga lähedal, siis üks õhtu sai sisutatud just seal, jalutades piiskopilinnuse hoovis, Haapsalu raudteejaamas ning nautides linnas olevat vaikust ja õhtust tuledesära.

 

Kogu vahetuskogemus oli väga kasulik ja täis unustamatuid mälestusi. Esialgu ma “sukeldusin tundmatusse”, kuid see tundmatus on saanud mulle nüüd palju tuttavamaks. Elus peab erinevaid asju proovima ja see on kogemus, mis on tõesti proovimist väärt! Sukelduge tundmatusse ja tehke oma elu põnevaks ning meeldejäävaks!

 

Stella Saul

12 jaan. Puhkus kodukoolist koduses koolis

Ma õpin Toila Gümnaasiumis 7. klassis. Ma läksin vahetusõpilaseks Sillamäe Eesti Põhikooli, sest tahtsin programmis osaleda ja arvasin, et oleks hea alguses minna kuskile lähedal olevasse kooli, mis ei oleks väga suur. Sillamäe Eesti Põhikoolis on natuke alla saja õpilase,kuid Toila Gümnaasiumis natuke üle kahesaja õpilase.

Ma osalesin programmis, sest tahtsin näha teistmoodi koolielu – kuidas toimib elu väikeses koolis. Vahetusperioodil elasin oma kodus. Minu uued klassikaaslased olid väga toredad, sõbralikud ja hoolivad. Nad said selle nädala jooksul mulle sama kalliks kui minu enda klassikaaslased. Klassikaaslased tutvustasid mullle kooli, tegime koos selfisid ja rääkisime juttu. Samuti saime sõpradeks 9. klassi tüdrukutega, kellega koos kaunistasime jõulupiltidega koolimaja aknaid ning veetsime koolimajas pärast tunde lõbusalt aega. Minu klassikaaslased ja 9. klassi õpilased said eesti keele tunnis ülesande minuga intervjuu teha, nii õppisime üksteist veel paremini tundma.

Klassiõega jalutasime linnas ning ta tutvustas mulle Sillamäed. Sillamäe on väga huvitav linn, kus on säilinud stalinistlik arhitektuur. Olen Sillamäel varemgi käinud mõnel üritusel ja kontserdil. Kui klassiõde oli mulle linna tutvustanud, oli ta isegi natuke petunud, sest ma teadsin juba ühte-teist sellest linnast.

Õpetajad olid samuti sõbralikud. Sillamäe koolis on õpetajate ja õpilaste suhted hoopis teistsugused kui Toila koolis. Õpetajate ja õpilaste vahel ei ole sellist vahemaad, nende omavahelised suhted on väga sõbralikud. Kool oli ise väiksem ning koolis on kodune õhkkond.

Sillamäe ja Toila koolides oli palju sarnast ja palju erinevat. Erinevused olid näiteks: Sillamäel on väiksemad klassid, vahetundides vaikus, sõbralikum õhkkond, õpilased tahavad ise kogu aeg vastata, õpetajaid kallistatakse, väike koolisöökla, tunnikellad puuduvad (kuid õpilased ei hiline tundi!), enamus ainetes ei ole töövihikuid, sööklasse ei tormata ja süüakse rahulikult. Toilas aga on parem ja rikkalikum koolitoit, rohkem üritusi ja koolimaja asub keset imekaunist Toila Oru parki.

Läbi selle programmi õpid rohkem oma kooli väärtustama ja saad teada, kuidas toimib koolielu teistes koolides. Õpilasvahetust saab võrrelda kusikil reisil käimisega – mujal on olla väga hea ja tore, aga omas koolis on ikka kõige parem. Ma soovitan kindlasti kõigil selles programmis osaleda, sest see on väga hea kogemus. Kindlasti lähen kuskile veel vahetusõpilaseks, arvan et järgmine kord lähen kuhugi kaugemale, aga kes teab, võib-olla lähen sinna kooli hoopis tagasi!

Kaisa Markus

 

19 dets. Kui vahetuskooli jõuad, on kõik hirmud läinud!

Õpin Alavere Põhikoolis. VeniVidiVici Õpilasvahetuse raames läksin Tallinna 32. Keskkooli. Valisime sõbrannaga just selle kooli, kuna oleme mõelnud võimalusele minna peale põhikooli sinna gümnaasiumi edasi õppima. Tahtsime teada, kuidas on sealne õppekorraldus, õpetajad, õpilased ja üldine kooli mulje. Programmist kuulsime sõbranna käest, ta rääkis meile, et kavatseb osaleda sellises õpilasvahetuses. Sattusime sellest väga vaimustusse ja tahtsime isegi osaleda.

Kui saime teada, et meid on kooli vastu võetud, olime üliõnnelikud ja suhtusime sellesse väga muretult. Mida lähedamale aeg jõudis vahetusperioodile, seda enam tekkisid väikesed hirmud. Näiteks, et äkki ei võeta meid klassi poolt vastu ja ei suhtuda meisse hästi. Teiseks kartsime õppeainetest kõige rohkem vene keelt, kuna keeletase on üsna madal. Kolmandaks pelgasime ka veidi seda, kuidas me jõuame kooli ja kuidas me hommikuti üles saame. Meie äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt, sest meie ajutine elupaik oli koolist erinevate transpordivahenditega minnes tunni aja kaugusel. Vaatamata hirmudele ootasime vahetust siiski meeletult.

Juba esimesel päeval uues koolis saime aru, et meie kartused olid asjatud. Jõudsime kooli ilusti kohale. Klassikaaslased olid väga toredad ja abivalmid. Kõik õpilased koolis olid väga erinevad nii välimuselt kui iseloomult -see oli ainult tore. Koolimaja oli meie jaoks üsnagi suur, eksisime alguses seal pidevalt ära, lõpuks saime siiski juba aru, kuhu minema peame. Sellest ei olnud aga midagi, kuna kõik hakkasid meid kohe juhatama, kui märkasid, et vajame veidi abi tundmatus kohas. Samuti ei olnud vene keelega probleemi, sest saime seal tegelikult täiesti normaalselt hakkama ja õpetaja oli mõistev. Üldiselt jätsid ka kõik teised õpetajad hea mulje. Osalesime nendega koos kooli playbox`is, mis meile väga meeldis.

Kõige positiivsem, mis mulle sellest meelde jäi, olidki sealsed õpilased ja üldine sõbralikkus kõikide poolt. Kõige suuremad erinevused meie kooli ja 32.KK vahel olid õpilaste arv ja kooli suurus. Samuti olid erinevad tundide ülesehitus ja üleüldine korraldus.

Kindlasti soovitan selles programmis osalemist ka teistele, kuna see oli tohutult äge kogemus. Saime sealt nii palju positiivseid emotsioone, see võib küll alguses veidi hirmutav tunduda aga, kui juba kohal oled on kõik väga tore.

Carina Maris Volmerson