Õpilaste kogemuslood

16 mai

Positatud 16:27h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Õpin Harjumaal, Lagedi Kooli seitsmendas klassis ning õpilasvahetuse programmi käigus veetsin ühe nädala Raplas, Vesiroosi Gümnaasiumis. Soovisin osaleda just seetõttu, et näha, kuidas toimub õppetöö mujal, eriti minu koolist ligikaudu viis korda suuremas õppeasutuses. Meie koolist oli juba mitu õpilast õpilasvahetuses osalenud ja tänu nende positiivsusele ja julgustavale käitumisele tekkis ka minul selle vastu huvi.

Kuigi olen aastaid osalenud suviti erinevates laagrites, olin enne Raplasse sõitu ikkagi pabinas, sest ma ei teadnud, kuidas ma kohanen, milline on vahetuspere ja uus klass, kus on minu klassist poole rohkem õpilasi. Hiljem muidugi sain aru, et kogu muretsemine oli olnud asjata, sest nii vahetuspere kui ka klass võttis mind väga hästi vastu. Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ja Lagedi Kooli üks suurim erinevus on loomulikult õpilaste arv, kuid näiteks õppetöös saavad õpilased valida saksa ja vene keele vahel, meie koolis valikained puuduvad.

Rapla kool jättis mulle igati positiivne mulje. Soovitan õpilasvahetuse programmi kõikidele 7.-12.klasside õpilastele, sest kaotada ei ole midagi, küll aga võita – uusi elamusi-kogemusi ja sõpru.

Annabel Pops

11 mai

Positatud 14:46h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Ma õpin Jüri Gümnaasiumis 7.b klassis. Otsustasin minna Valga Põhikooli, sest see asub minu elukohast kaugel ja tahtsin teada, kuidas käib igapäevane koolielu Eestimaa teises otsas. Programmis tahtsin osaleda, sest see tundus olevat väga lahe kogemus. Määravaks sai ka see, et minu sõbranna on samas programmis osalenud ja talle väga meeldis. Enne vahetusperioodi algust olin tõesti põnevil, ma ootasin esimest päeva väga. Esimene päev läkski hästi ja kogu ülejäänud vahetusperiood samuti. Mulle meeldis valitud kool. Klassikaaslased olid sõbralikud, õpetajad olid minu tulekust teadlikud ja olid ennast ette valmistanud. Elamine vahetusperes oli samuti väga tore. Vahetusperioodi aega jäi ka õppekäik RMK Pähni Looduskeskusesse, kus istutasime puid. Oma uute koolikaaslatega paraleelklassist ja sõbrannaga käisime ka kinos. Õpilasvahetus oli väga tore ja ma soovitan seda kindlasti kõikidele sõpradele. See on põnev kogemus ja tore vaheldus igapäevale.

Mariliina Maltsar

07 mai

Positatud 18:52h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Kas Te olete kunagi mõelnud, mis oleks, kui Teile oleks antud teine võimalus? Teine võimalus selleks, et valida teine tee? Teha teine otsus? VeniVidiVici oli minu teine võimalus.

2015. aasta kevadel lõpetades Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi põhikooli, tegin sisseastumiskatsed Tallinna 32.keskkooli ning sain 10.D klassi teatrisuunda. Paraku aga ei lähe elus kõik alati nii nagu planeeritud, seega gümnaasiumipõlve alustasin siiski oma kodukoolis Ida-Virumaal.

Olles teadlik VeniVidiVici Õpilasvahetusprogrammist, millest kuulsin esmakordselt Entrumi programmi „Inkubatsioonisessioonidel“, otsustasin, et see väljakutse on justkui minule loodud ning ajapikku kandideerisin vahetusõpilaseks Tallinna 32.keskkooli.

Tallinnas mul vahetuperet ei olnud, elasin seal oma õe juures, kes õppeaasta algusest pealinna elama asus. Siiski ei vajunud minust mööda esimese koolipäeva eelne ärevus. Üritasin jääda realistlikuks ning jätta ootused kõrgele seadmata, et hiljem oma illusioonide idüllis mitte pettuda.

Tollel esmaspäeval liikusin esmakordselt kooli trammiga, jälgides peatusest koolini õpilaste voolu, kes liikusid mulle kaudselt tuttavas suunas ning juba olingi astumas sisse oma vahetuskooli.

Esimene päev, uued näod, uudishimu ja adrenaliin voolamas mööda sooni.

Huumorit pakkus tõdemus, et keegi aineõpetajatest ja klassikaaslastest otseselt ei olnudki kursis minu tulekuga, seega nii mõnigi kord püüdsin küsimärgiga pilke. See aga ei mõjutanud mind tugevalt, klassis leidus ka neid, kellega esimesest päevast tekkis side ning 10.D võttis mind vastu nagu mitme aasta eest kadunud õde – soojalt ja avasüli.

Terve esimese nädala vältel olin tutvumas millegi totaalselt uuega. Teistsugune mentaliteet, vabam koolikord, erinev lähenemine õppimisele, hommikused „pudruvahetunnid“, kooli traditsioonid, talendikas ja aktiivne koolipere – need ja paljud teised aspektid innustasid mind, laiendades mu silmaringi oma innovatiivsusega. Õppetööd hinnates pugesid eriti südamesse laialdased valikained, prantsuse keele tunnid, kus kuulsin esmakordselt selle keele ilu ja kooskõla, ning muusika ja näitlemiskunsti tunnid, mil klassikaaslased lasid valla oma isikupära ja andekuse.

Teist nädalat alustasin juba tuttavas koolis, OMA klassi seltsis. Siiski liigutas mind klassikaaslaste palve esineda koos nendega emakeelepäeva aktusel. Tundsin siis erilist ühtekuuluvust. Jätkuvalt olin vaimustuses igast veedetud päevast ning läbielanud vingeid juhtumeid, millest hiljem tekkisid jutud, mida edasi rääkida.

Ma jutustaks veel pikalt sellest, kui palju kogemusi sain, kui toredad asjad aset leidsid ning kui vaimustuses ma olen oma vahetusperioodist, sest vahetuskool muutus kalliks, tunniplaan hakkas meelde jääma ja neid võõraid nägusid, mida esimesel päeval nimedega kokku panna üritasin, on raske mitte igatseda.

Alatiseks jääb meelde ka toreda klassiõe lause: „Aga Diana, sa jäädki nüüd siia ju. Keegi ei taha sind vanasse kooli enam tagasi, sa oled meie klassiõde.“ Ning samuti pärast vahetusperioodi lõppu vahetuskooli külla tulles naljatava klassivenna ütlus: „Kas sa olid haige? Miks sa nii kaua koolis pole käinud?“

Tahaksin veelkord tänada Tallinna 32. Keskkooli selle fantastilise, unustamatu võimaluse eest. Kõik õpetajad, kooli- ja klassikaaslased! Te aitasite mul tulla, näha ja võita!

Kasutage ka Teie võimalusi, mis elus ette juhtuvad.

P.S. Jätsin nimesid mainimata, kuid iga lugeja, kes ennast ära tunneb – see on Sulle! ☺

Diana Drobot

29 apr.

Positatud 19:08h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Teen jopeluku lahti, võtan oma kobinad autost ja me jätame Marge ja Alexandraga hüvasti. Ütlen neile, et see oli imeline, ma poleks osanud oodata nii armsat ja sooja vastuvõttu. Marge hüüab veel järele, et ma pillima ei hakkaks kui ma bussisabasse koha võtan. Naeratan ja mõtlen, et muidugi ei hakka. Ma olen lihtsalt nii õnnelik tol hetkel. Rõõmupall. Ja päike paistab, ma tunnen juba suve. Inimesed tänaval lähevad kõik nii armsaks ja riided muutuvad värvilisteks. Proovin bussijuhile nii õnnelikult tere öelda kui saan, vahetame naeratuse ja ma istun kohale. Minu armas Pärnu. Ma arvan, et nad tahtsidki linnale nimeks Päike panna. Minu väike päike. Paistab praegu mulle näkku. Täpselt selline suvine ilm, millega lahkuda kallist suvelinnast. Ja eks ma võtan tükikese suvest ka Viimsisse kaasa.

Ainukesed asjad, mis ma maha jätan, on mu vanad räbaldunud ketsid ja palju palju kalleid inimesi. Mu kallis vahetuspere, üliarmas, kõige tervislikumalt toituv väike õde Emily, energiast pakatav ning särav pereema Marge, muhe vene naljasaateid vaatav isa Alexander ja superkangelaste superfännist lihtsalt supervinge Alexandra. Ja täiesti kindlasti mu klassikaaslased, kes enamasti olid tüdrukud, aga ülivinged tüdrukud. Ma hakkan neid igatsema.
Lihtsalt suurepärane idee tulla siia ja ma ei valeta, olla õnnelik. Õhtuti ma lesisin voodis, mul ei tulnud und ja ma tundsin kuidas mu süda laulab. Ma vist päriselt armusin ära sellesse nädalasse.
Läheb vist kuidagi täitsa läägeks armastuslooks ära. Räägin siis nii kuidas oli. Ja ülicool oli❤
Aitäh teile armas VeniVidiVici meeskond, te olete kindlasti väga vinged inimesed ja ma ausalt kohe armastan teid, et te teete midagi nii lahedat. Aitäh kõigile, kes viitsisid minuga sellel nädalal lihtsalt olla ja rääkida. Ma armastan teid ka ja ilusat päikest teile alati sinna päikeselinna.
Adel Müürsepp

26 apr.

Positatud 22:28h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina õpin Kullamaa Keskkoolis ning läksin nädalaks Haapsalu Põhikooli 7. c-sse. Ma läksin sinna oma sõbranna soovitusel ja oma soovil. Ma ootasin seda nädalat väga ning jäin selllega väga rahule. Sellesse kooli oli mind väga oodatud, õpetajad olid sõbralikud tunniväliselt, aga tundide ajal ranged, mis panigi rohkem õppima. Klassikaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Vahetuspere oli hästi hooliv, “vahetusõega” käisime linna uurimas. Linn oli väga kaunis. Mulle väga meeldis Lossipark. See nädal oli väga meelde- ja südamesse jääv. See nädal oli täpselt selline, millisena ma seda ette kujutlesin. Mina soovitan kõigil õpilastel seal osaleda, sest see avardab silmaringi ning see on huvitav. Edasi mu 7C!!!

Grete Luts

17 apr.

Positatud 18:45h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Olen Melany-Regle Langus, 14-aastane Vastseliina Gümnaasiumi õpilane ja ma osalesin VeniVidiVici (VVV) õpilasvahetuse programmis, tänu millele sain minna kaheks nädalaks Tartu Mart Reiniku kooli 7D. klassi õppima. Ma valisin selle kooli, kuna tahan pärast 9. klassi minna edasi õppima just Tartusse ning Mart Reinikust saavad enamus õpilasi Hugo Treffnerisse sisse, seega tahtsin teada juba varakult, milline tase peab olema ja palju ma pingutama pean.

Sellest programmist kuulsin sõbrannalt, kes algul soovis samuti sellest osa võtta, aga hakkas siis kartma. Kui aus olla, mõtlesin minagi paar päeva enne Tartusse kooli minekut, et äkki see ei ole ikka hea mõte ja ei peaks minema, aga ma mõtlesin siiski proovida, kuna selle sai ju ka varem lõpetada. See oli mu elu üks parimaid otsuseid, kuna sain palju kogemusi ja uusi tuttavaid.

Esimesel päeval oli hirmuäratav minna küll, kuna ma ei teadnud sealt klassist kedagi ja seal koolis oli umbes 3-4 korda rohkem õpilasi kui minu koolis. Kui ma uksest sisse astusin ootasid mind ees klassiõed, kes mind kohe soojalt vastu võtsid nagu ma oleksingi juba nende klassiõde. See oli hirmuäratav päev, aga klassikaaslased ja klassijuhataja olid toredad ning tutvustasid mulle kooli ja selle õpilasi.

Kolmandal päeval kutsus üks klassiõdedest mind enda poole, neil olevat nimelt komme nädalas kord kellegi pool peale kooli kokku saada ja nad arvasid, et ma võiksin ka liituda, et paremini sisse elada. See oli väga meeldiv olemine ja me saime paremini pärast seda läbi.

Koduseid töid jagus korralikult iga päev ja ka õppimisega oldi Tartus eespool, mis ei olnud just lihtne, kuna tehti ka töid. Õppisin õhtuti teemad selgeks ja küsisin ja otsisin juurdegi ja matemaatika tööd said ilusti tehtud. Osad ained, näiteks ajalugu ja inglise keel ei olnud nii lihtsad, kuna ma ei teadnud, mida töödes küsitakse. Halbu hindeid sisse ei pandud, aga vahetuse lõpus anti tagasisidet, kuidas ma käitusin või tunnis kaasa tegin.

Vahetuse viimase nädala reedel, 15.04, toimus Mart Reiniku traditsiooniline iga aastane liikumispidu Väikses Vanemuises. Seal sain kaasa teha lõpu ühiskavas, mis oli väga võimas ja lahe kogemus, kuna Vanemuise laval ei saa just iga inimene esineda. Sel päeval oli kaks etendust ja koolitunde ei toimunud. Kui etendus oli läbi, jätsin klassikaaslaste ja klassijuhatajaga hüvasti. Samuti tuli ka huvijuht minu juurde ja uuris, kuidas läks ja mis mulje mulle jäi ning äkki oskan ma neil soovitada midagi muuta. Ma soovitasin neil muuta ainult supipäeval istuma panemise korraldust, kuna siis pandi sind istuma võõraste inimestega ja vastu ei tohtinud vaielda. Samuti öeldi mulle, et nad võtavad mu meelsasti uuesti vastu ja see oli neilegi väga meeldiv kogemus.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuna ma olen inimene, kes enne teeb ja siis mõtleb, siis tuli see mulle esimest korda elus kasuks, kuna kui ma oleks mõelnud oleksin ilmselt araks löönud. Ma olen väga õnnelik, et sain selles programmis osaleda ja ma soovitan seda kindlasti oma sõpradele. See oli väga-väga tore kogemus. Isegi, kui algul on hirm siis peaks selle siiski ära tegema, kuna sa ei tea kunagi, kas see on parim otsus sinu elus või siis halvim, aga ka halbadest kogemustest on tulevikus kasu.

Nende inimestega jään ma kindlasti edasi suhtlema ja meil tuli idee midagi ka kahe klassi peale kokku teha, näiteks nemad tulevad Vastseliina kooli külla või meie läheme neile kõlla. Eks aeg muidugi näitab paremini, mis saab.

Melany-Regle Langus

10 apr.

Positatud 20:19h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina õpin Emmaste Põhikoolis, 8.klassis, mul on 6 klassikaaslast. Vahetusõpilaseks olin 14.03-18.03 Viimsi Keskkoolis 8c klassis ja seal oli mul 24 klassikaaslast. Peamine põhjus, miks valisin just Viimsi kooli, oligi soov kogeda võimalikult suures koolis õppimist.

Esimesel päeval sain paraja šoki, tohutult palju inimesi, 19 korda rohkem õpilasi kui minu kodukoolis ja koolimaja, mis on sama suur kui kaubanduskeskus ning milles on rohkem erinevaid käike kui sipelgapesas. Kindlasti olin mures, et kas klass mind ikka omaks võtab või hoiavad kõik eemale. Õnneks oli mul tohutult tore vahetuspere, kes mind toetas ning väga abivalmid ja sõbralikud klassikaaslased. Samuti oli sealsel klassil väga tore klassijuhataja. Õppetöö oli üllataval moel väga sarnane Emmaste Põhikooli omaga. Tõsi, mõnes aines erinesid õpikud ja töövihikud ja mõnes aines olin mina õppematerjaliga ees ning mõnes nemad. Sain toreda kogemuse ka rühmatöid tehes, sest enda koolis ma paraku neid eriti teha ei saa.

Mind üllatas ka söögivahetund, kus korraga oli söömas mitusada õpilast, erinevalt minu kodukoolist, kus on ühel vahetunnil söömas vaid 34 õpilast. Hiljem harjusin sellega juba ära.

Nädala jooksul sain nii klassi kui ka perega palju huvitavaid asju teha. Koos klassiga käisin pitsat söömas ja tegin kokanduse tunnis banaanipannkooke. Perega koos käisin kinos, bowlingut mängimas, käisime Kuldse Karika tantsuvõistlust vaatamas ning samuti tutvustasid nad mulle Viimsit. Viimasel päeval viisid juba sõpradeks muutunud tüdrukud mind Viimsi kõige paremasse kohvikusse. Olen väga rahul oma vahetusnädalaga, sest sain palju uusi kogemusi ja sain enesekindlust juurde.

Kindlasti soovitan VeniVidiVici õpilasvahetust kõigile, kes soovivad uusi kogemusi ja tutvusi saada ning end proovile panna. Mina tahaksin väga tänada mind vastuvõtnud peret, kes oli nõus mind majutama ja klassi, mis võttis mind lahkusega vastu. Sinu vahetusnädala toredus sõltub sinu enda toredusest.

Salme Vesingi

20 märts

Positatud 21:38h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

VeniVidiVici programmi mainis mulle meie kooli õpilasesinduse endine president Cärolyn ning kuna see hakkas mind huvitama, siis otsustasin, et tahaksin ka proovida. Minuga ühines mu klassiõde ja vahetuskaaslane Laura Tiina. Oktoobris läksime koos direktori jutule ja täitsime vajalikud ankeedid. Direktor teatas meile, et VeniVidiVici programmiga on ühendust võetud ja vastus pidi tulema peagi. Aeg muudkui lendas, kuni jõudis kätte jaanuar ning minuni jõudis Grete-Liisi kiri, kus ta ütles, et sai mu ankeedi kenasti kätte.

Kuna Kärdla gümniaasumisse, kuhu me Laura Tiinaga alguses minna tahtsime, ei saanud, siis pakuti meile varianti minna Viljandi Paalalinna kooli. Me olime nõus. Kool on meie elukohale lähedal ning seal ootasid meid ees ka mõned tuttavad.

Grete-Liis, kes oli meie vahetusperioodi korraldaja, vahendas infot ning lõpuks sai kokku lepitud vahemik 14. märtsist 18. märtsini. See oligi meie vahetusperiood.

Nädal enne vahetusperioodi tuli juba väike hirm sisse. Tekkisid küsimused: kas ma leian kõik klassiruumid üles? Milline mu klass on? Kas õpetajad on toredad? Nädal möödus kiiresti ning jõudiski kätte pühapäeva õhtu. Kontrollisin mitu korda üle, et mul ikka direktori allkiri paberil oleks ning vajalikud asjad kotis.

Esmaspäeval, enne klassijuhataja tundi, juhtusin garderoobis kokku Eevaga, mu ajutise klassiõega, kes sai mu tugiõpilaseks. Minu koduklassis Kolga-Jaani koolis õpib minuga koos 13 õpilast. Paalalinna koolis aga täpselt 2 korda rohkem, 26.

Mis oli teistmoodi, kui Kolga-Jaani Põhikoolis?
Esiteks kindlasti see, et koolikellasid polnud. Tundi alustas ja lõpetas õpetaja. Teiseks ka see, et osades ainetes jaotati klass gruppideks (näiteks matemaatika, vene keel ja inglise keel). Ka kasutati Paalalinna koolis Kahooti, millega ma varem kokku puutunud polnud.

Ma olen nüüd ühe suure kogemuse võrra rikkamaks saanud ning soovitan õpilasvahetust ka teistele, sest mulle isiklikult andis see kogemus palju juurde ning arvan, et annab ka teistele 🙂

Tolores Lomp

07 märts

Positatud 11:51h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Karolin ning olen Nissi Põhikooli 9.klassi õpilane. Käisin VeniVidiVici õpilasvahetusega Haapsalu Põhikoolis. Valisin selle kooli, sest olime ammu juba sõbrannaga muljeid vahetanud üksteise koolidest ning ükspäev sõbranna pakkus välja, et miks ma ei võiks tema kooli minna ning saada sealt omamoodi kogemus.

Programmis soovisingi osaleda, et saada uusi kogemusi ning näha, kuidas mõnes suuremas koolis õppetöö käib. Esimese koolipäeva hommikul olin suhteliselt ärevil, kuid see ärevus kadus ka kiirelt, kui olin kooli jõudnud. Kool oli väga vastuvõtlik ning klassikaaslased olid samuti väga toredad ja sõbralikud.

Oma nädala veetsin väga imelises vahetusperes. Käisin vahetuspere tütrega Haapsalu vanalinnas jalutamas ning kuna perel on koer, siis oli vaja ka koeraga jalutada, tänu millele sain veelgi rohkem avastada Haapsalu teid.

Asi mis kõige rohkem mind üllatas, oli see, et Haapsalu Põhikoolis olid vene ja inglise keeles kaks erinevat gruppi ning matemaatikas oli lausa 3 erinevat gruppi, vastavalt õpilaste võimekusele. Samuti oli ka suureks erinevuseks paralleelklassid ning õpilaste rohkus. Õppisin klassis, kus oli 26 õpilast, kuigi minu kodukooli klassis on õpilasi kõigest 15.

Mulle väga meeldis Haapsalu Põhikoolis ja on plaan ka sinna tagasi minna. Soovitaksin kõikidele 7-12.klassi õpilastele VeniVidiVici programmis osalemist, sest see pakub huvitavaid ja uusi kogemusi ning võimalus laiendada silmaringi ja tutvuda uute ja toredate inimestega.

Karolin Käsper

28 veebr.

Positatud 16:27h teemasse Õpilaste kogemuslood kasutaja poolt

Mina olen Maite, 8. klassi õpilane ja ma õpin Valtu Põhikoolis. Otsustasin programmi raames minna Tartu Raatuse Kooli, sest see kool on suurem minu oma koolist ja hea oli ka see, et minu vanaema elas selle kooli lähedal. VeniVidiVici programmist kuulsin ma algul oma sõbranna käest, aga siis jäi see teema poolikuks. Mõni aeg hiljem aga sain ma teada, et minu kodukool liitus selle programmiga ning mul tekkis koheselt soov minna õpilasvahetusse. Alguses ma natuke kartsin, sest minek oli ikkagi teise kooli, aga aja möödudes täitsin ankeedi ära ja saatsin teele jaa väga kiiresti saabuski mulle vastus, et mul on võimalus minna Tartu Raatuse Kooli.

Esmaspäeva hommikul, kui ma kooli jalutasin, siis keerles mul peas miljon mõtet. Mõtlesin, et kuidas mind vastu võetakse, kuidas ma peaksin ennast tutvustama, kas ma tunnen oma tugiisiku ära jne. Mulle meeldis Raatuse Kool väga, sest see oli väga palju suurem, kui minu enda kool ja terve nädala jooksul, mis ma seal koolis veetsin hakkas mulle alles viimasel päeval selgeks saama, kus klassid asuvad.

Klassikaaslased olid väga sõbralikud ja lahked. Nii klassikaaslased ütlesid mulle, kuid ka mulle endale tundus, et sulandusin kohe esimesel päeval sisse. Õpetajad olid samuti väga toredad. Õpetajad olid koguaeg rõõmsad ja leebed, aga kui oli vaja siis ka ranged. Klassikaaslastega oli mul koguaeg naeratus näol. Minu klassikaaslased alati naersid ja olid rõõmsad. Ma pole päris pikka aega nii pikalt koguaeg naeratanud. ☺ Positiivselt jäigi kindlasti meelde see, et kõik inimesed, keda kohtasin olid väga rõõmsameelsed. Esimesest päevast jäi mulle kindlasti meelde see, et garderoobis olid minu ümber juba ka paar uut klassikaaslast, seal hulgas oli ka massi sulandunud minu tugiisik Reelika.

Mulle meeldis seal koolis lihtsalt nii väga, et tahtsin ka teiseks nädalaks jääda. Raatuse koolilt oli luba olemas, aga minu kodukool ei lubanud, sest trimestri lõpp oli lähedal. Raatuse Koolist sain endale ka kolm väga head sõpra, kellega jään kindlasti suhtlema ka edaspidi. Nende sõpradega otsustasimegi minna laupäeval Tartusse linna peale ja olla lihtsalt koos. Kahjuks jäi aga üks nendest tüdrukutest haigeks ja olime siis ainult kolmekesi linnas.

Kindlasti mind üllatas Tartu Raatuse Kooli puhul see, et neil puudus koolikell ning selle ma võtaksin ka oma kooli üle. Meeldis ka see, et tundides korrati üle eelmises tunnis õpitu, aga korrati õpitud materjali läbi ühe mängu, kus klassikaaslased võistlesid oma vahel. See oli minu jaoks väga põnev. Isiklikult meeldisid mulle ka peotantsutunnid, sest need mul oma koolis puuduvad. Lisaks meeldisid mulle ka väga selle kooli toidud, mis olid väga maitsvad.

Soovitan kõigile õpilasvahetuses osalemist, ka neil, kes on selle peale kas või natukenegi mõelnud. Osalege kindlasti VeniVidiVici õpilasvahetuses, sest sa näed ka teise kooli elu ja kindlasti leiad endale palju uusi sõpru. See on väga lahe kogemus, mis jääb mulle terveks eluks meelde.

Maite Maido